Jõulu meees 24.detsember 2017  Viio Aitsami pildi mõlemad

Ma vähemalt tahan uskuda, et oskan lugeda vihma oma koduaia kuuri katusel. Tuult kuulata ka. Lisaks usun seda, et need oskused on meil sündides kaasas. Muidu ei oleks nii, et elu algab sünni ja lõpeb suremisega.

Me kuidagi kiiresti kaotame lindude ja loomade keele mõistmise. Vastu saame liitmise ja lahutamise oskuse. Siis loeme, kuidas luuletaja kirjutab, et paralleelsed sirged ristuvad, ja ei oska sellega mitte midagi peale hakata.

Olen oma elus nooremana istutanud metsa, nüüd istutan puid. Õppisin tegema kirve- ja hanguvart. Õpetajad olid vanad metsavahid. Ja kohale jõudis see oskus tehes. Eksimisi oli omajagu, et osata. Ja ikkagi ma usun, et just intuitiivselt tunnen ära selle, mis elus on päris. Oskan sellele tundele nüüd juba mitte vastu vaielda. Kõndima õpid kukkudes ja käpuli käies. Arvan, et oskan püsti tõusta juba – kui vaja.