Keldrikaltsuka katkises pappkastis olevaid tasuta raamatuid sirvides tuli meelde Oskar Lutsu jutustuse järgi tehtud näidend „Tagahoovis“. Ilmselt on paras aeg see üle lugeda ja klassika kiiresti lavale tuua.
Kaks üsna räbalat pappkasti. Trööstituna tunduv keldritrepp. Silt „Odavad kaubad“. Trepile tõstetud raamatud on tasuta. Jaan Kross, Raimond Kaugver, „Vastutuulelaev“ (1987) ja „Vana mees tahab koju“ (1983). Ma olen teel kohvikusse nimega Shakespeare.
Tõstan pappkastist välja kõvas köites venekeelse raamatu Nikolai Gumiljovist. Moskvas välja antud, kirjastus „Sovetskaja Rossija“ (1991). Saan äkki kogu oma kehaga aru, et olen Tartus. Kaks järgmist raamatut, mille oma kotti tõstan, räägivad Anna Ahmatovast. Ahmatova koguteose väljaandjaks on kirjastus „Pravda“ 1990. aastal.
Arvan, et umbes aasta tagasi lugesin kusagilt lugu, millele kirjutaja oli lisanud kommentaari „isegi kui see pole tõde, on see ilus”. „Gumiljovi hukkumist pealt näinud tšekist: „ Jah… See teie Gumiljov – meile, bolševikele on see naljakas. Aga teate, ta suri šikilt. Naeratas, suitsetas lõpuni viimase paberossi. Ülbus muidugi, aga isegi erioskonna poistele avaldas muljet.“ Seesama pealtnägija kirjeldab, et kui Gumiljovi kongist olla kutsutud mahalaskmisele ja hüütud: „Luuletaja Gumiljov!“, oli ta vastanud: „Siin pole luuletaja Gumiljovi, on ohvitser Gumiljov.“ See sündis aastal 1921.
Nii huvitav, kes Tartus Ahmatovast ja Gumiljovist huvitus, ja kes siis, kui huviline lahkunud, need raamatud siia pappkasti tõi? Andres Ehin tõlkis Gumiljovi. Ta luuletuses „Mets“ elab „mõni lõvi, lilliputt ja kasspäine neid”… Ehin tõlgib luuletuse lõpu selliselt: „Võib ka juhtuda, et kord, kui sureme,/ just sinna metsa viib meid tee.” Eestikeelsed raamatud koos venekeelsetega prügikastis.
Prügikast
Pagulasvastast meeleavaldust Tartus 28. novembril ma ilmselt poleks märganud. Või kui, siis oleks see kui järjekordne müra ühest kõrvast sisse ja teisest välja läinud, kui ei oleks Andres Keili. Keil pildistas selle üles ja pani Fbsse rippuma. See, mida ta tegi, oli meeleavaldus ja oli fotokunst. Fotodokumentalistika. Hoiatus ja võrdlus, kuidas lehvisid sinimustvalged lipud siis, kui eestlased ennast vabaks laulsid. Mis nägu olid meeleavaldajad siis ja mis nägu on nad nüüd.
Pole üldse vähetähtis, mis Keil ise ja teised neid fotosid vaadates kommentaarideks kirjutasid.
„Kui me vaatame fotot suvalisest ruumist, suvalisest ajahetkest, ei hinga me seda õhku või õhustikku, mis seal valitseb, ei tunne füüsilist temperatuuri, ei tunne lõhna, ei kuule, mis räägitakse. Me näeme lihtsalt pilti. See reportaaž siin püüab jäädvustada, muu hulgas ka läbi fotode tonaalsuse, seda õhustikku, vaibi, mis Tartu kaubamaja ees tol hetkel valitses. Ja loomulikult reflekteerib seda läbi minu, sest kellegi teise tundeid ma tunda ei oska, see pole võimalikki (sest ükski empaatia ei ole kunagi, ei saa olla absoluutne).“
See, mida ta ütleb, on tähtis mis tahes loomingulisuse juures ja just sellestsamast isikupärast on puudus täna. Kunstiteos peab peegeldama selle tegija tundeid. Ainult siis elab ta ehk üle aja.
Komöödifilmide kuningas Eldar Rjazanov (88) suri ja ma lugesin ta sõnu, mis Keiliga kokku kõlavad kui kaksikvennad: „Iga minu film on isiklik, sest teistmoodi ma neid teha ei oska.”
Tagahoov
Taas Tartu. Vanemuise kontsertsaal. Pooltühi, venekeelne. Mu sõber ütleb, et Tartu venelased elavad Annelinnas. Ilmselt inimesed sealt. Publikuks. Laval Valentin Gaft (80), Nõukogude ja Vene teatri ja kino suurkuju. Tal on midagi jalaga. Vabandab, et esineb istudes. Istubki ja täidab õhtu kaks tundi nii, et kõrvu ja pilku sealt kõrvale ei saa. Enda irjutatud epigrammid ja luule, mälestused, kohtumised ja vana mees, kes istub.
Mõtlen neile paarikümnele nooremapoolsele inimesele, kes lilledega lavale läksid, ja kelle Valentin Gaft lava taha juhatas, et seal neile autogramm anda. Isegi kui ma sellest vanast mehest midagi ei teaks rohkem kui ta sõnad „vanakuradi vanaema juurde kõik muu, peaasi, et oleks rahu“, oleks see kohtumine meeldejääv. Tartus.
