Öeldakse – ja see kõlab ka filmis „Iga toll kuningas” Jüri Järveti suust –, et näitlemise kunst ajas muutub. Selle dokiga on aga nii, et vaadates ja kuulates on film mitte ainult kadunud ajastu dokument, vaid sobitub omal moel ka kaasaega.

Taavi Arus ja Marta Pulk näitavad peategelast Jüri Järvetit nii, nagu ta elaks meie seas siin ja praegu, ja see annab filmile ürgse jõu. Autorid lasevad kohe avakaadris filmi Ajaloolise tõe, keda mängib Jüri Järvet. See Tõde väidab, et peab autoritele kogu aeg tegema tõsiseid, lakkamatuid ja viimaseid hoiatusi. Hoiatusi selle eest, et nad muudavad ta karmi nägu, keeravad Ajaloolise tõe – ehk siis Jüri Järveti – nina viltu. Jah, muidugi on Ajaloolise tõe lavaletuleku üks ülesandeid see, et tema selja taga saaks sel ajal dekoratsioone vahetada. Ja seal lõpu poole räägib Järvet ajast. Kuidas aeg on näitleja kuri vaenlane. Räägib, et on kogenud, et nii, kuidas mängiti 10–15 aastat tagasi, ei mängita täna. „Nagu mängime täna, nii me ei mängi ka 15 aasta pärast.”
Pean ilmselt seletama, mida kosmos pealkirjas tähendab. Esiteks ilmselgelt ühe näitleja ja inimese suurust, mis ulatub üle aegade. Hämmastav, aga suurus ei vanane. Ja veel: suureks teeb nad mõtete lihtsus. Teiseks on kosmosega ehk siis igavikuga ehk siis olemise talumatu kergusega seotud Jüri Järveti suured filmirollid. Kolmandaks on kosmilised ilmselgelt juhused, et just need kaadrid ja sõnad selles filmis kõrvuti olles tervikuks muutuvad. Ja neljandaks – aga seda loetelu võiks jätkata – on kosmiline kokkusattumine ka see, et just selle filmi tegemise ajal on tehisintellekt nii vägevaks saanud, et Järveti tekste, mis säilinud kirjalikult, on nüüd võimalik esitada nii, nagu ta ise neid esitaks just selle filmi, selle pildirea tarvis. Pateetiliseks minnes: minu jaoks äratab film Jüri Järveti uuesti ellu.
Kontrastid
Võib vist öelda ka, et filmitegijad näitavad meile inimest tema äärmustes. Näiteks (LISASIN) Järvet lõikamas deflonpanni jaoks puust kahvlit ja arutamas samas, kuidas ja millal ta saab oma puutöötoas juba ka osa õppida. Tekst peab peas olema ja kujutluspildis see, mis sünnib laval. Seda, et Järvet on lastekodulaps, ütleb ta näiteks Leida Laiuse „Mäeküla piimamehe” filmikaadrite taustal. Järvet on piimamees. Ja siis tuleb varjatud valu, dokfotode taustal.


„Tähtis ei ole niivõrd see, mis kuju ütleb, vaid see, mis ta jätab ütlemata.” See, kuidas Järvet seda ütleb, teeb teada tõe veel erilisemaks. Järvet ütleb ses filmis, et nägi juba noorelt vana välja. Talle anti vana mehe rolle. „Elasin muretult, kui nägu oli ees murelik,” ütleb ta. Ja veel ütleb: „Mis on kõik maailmarekordid selle kõrval, kui sul on väike laps.” „Panso vihastas, kui ma talle ütlesin, et loen enne Spordilehe läbi kui sirbi ja haamri, aga see vastab tõele.” „Kõik on tööga tulnud. Mu naine teab, kuidas ma iga rolliga kodus nutan. Kuidas välja ei tule.” „Mulle öeldi, et ma olin kaheksateistkümnes Lear Kozintsevi filmiproovis.” „Mina olen uskunud rohkem intuitsiooni kui loogilist mõtlemist ja see on maksnud mulle valusalt kätte. Nii elus kui males.”
Kontrastidest selles filmis, õigem on öelda küll, et elus, pidin rääkima. Jüri Järveti lavakooli õpetaja Priit Põldroos olevat öelnud et teate, Järvet, teil ei ole annet. Ja Järvet on sellega nõus. Filmis ütleb Voldemar Panso, et talent on tähtis, aga määrab see, mida sa oma talendiga peale hakkad. Taas vana ja isegi kulunud tõde, aga kuulda seda otseallikast ja siis näha hästi tehtud dokki Järvetist, mis seda pealehakkamist omal moel illustreerib, on loomingulistele inimestele – mulle tundub nii just täna, pealiskaudsuse pealetungi ajal – ülivajalik. Ja siis on filmis kuningas Lear´i rolli saamise lugu.
Haruldane pilt
Märkan, kuidas ma jutustan ümber tekste filmist. Jah, see on tähtis, aga eriti mõjuvaks muutub tekst just nende haruldaste filmikaadrite taustal, mille autorid on leidnud ja järjestanud. Lear´ina ütleb Järvet, et tema on kuningas, ja kohe seejärel lükkab oma Kivimäe kodus muruniidukit.
Siis on filmis juttu, kuidas Voldemar Panso endast eluajal müüti lõi ja isegi vihastas, kui juhtuti ütlema: „Tulime teatrisse, et näha Jüri Järvetit.” Teksti taustal on kaadrid Noorsooteatri „Hamletist” kus Järvet mängis Poloniust. Ja siis järgmine suur kontrast, kaks fotot, kus Andrei Tarkovski ja Grigori Kozintsev, ning nende telefonidialoog ja selle vaese pildi taustal suur arutelu. Tarkovski ütleb, et Järvet on geniaalne, Kozintsev, et on samuti hakanud teda armastama. „Ta ei ole mitte ainult suur artist, vaid ka õilis inimene,” vastab tolle aja üks filmide tipprežissööre teisele. Kozintsev arvab koguni, et Järvet on võimeline kõigeks. Taas tuleb mängu kosmos …

Üks minu lemmikkohti selles filmis on Samuel Becketti „Krappi viimane lint”. Esimeses lavastuses on Jüri Järvet 1973. aastal, teises on ta seesama Krapp, kes teeb oma viimast linti, 1992. Ja uskuge mind, ma ei oska öelda, kumb neist huvitavam on. Aastad on möödunud, aga huvitav näitleja ja inimene on põnev vaadata aja möödumisest sõltumata.

Filmi lõpust jäävad kõlama Eino Baskini sõnad, et Järvetist peab kirjutama Eesti Ekspressi täie, sest ta on unikaalne nähtus, fantastiline näitleja. Ja silmad, need näitleja Jüri Järveti silmad. Inimese silmad, kuninga ja piimamehe omad.
Tehiaru tehtud
OPi saates, kus oli intervjuu filmitegija Taavi Arusega, kiskus saatejuht väga välja selle, et filmis on Jüri Järveti kunagiste intervjuude tekst AI abil muudetud Järveti häälega räägitud jutuks. Mind ei seganud see filmi vaadates üldse. Seda võiks võtta kui mingit mängu, mille tulemus on väga mõjus – toob Järveti vaatajale hästi lähedale.
Pärast vaatamist kogesin, väheke ootamatult, otsata kurbust. Arvan, et see on just sama lähedusega seotud. Ainult dokumendid ja vahendatud jutt ei too inimest – pean teda pjedestaalil näitlejaks –minevikust siia. Aga siia see film Jüri Järveti tõi.