
Kui ütlen, et ei ole Jüri Järveti doki „Iga toll kuningas” muusika autorist Roman Vjazemskist midagi kuulnud, saan teada, et Lasnamäe räpipundist pärit elektronmuusik ei olnud enne filmiga liitumist Järvetist midagi kuulnud. Maailm on minu seitsmekümnendate-kaheksakümnendate noorusajaga võrreldes marginaliseerunud. Siis vaatasid kõik peaaegu ühtesid ja samu filme, lugesid ühtesid raamatuid ja kuulasid enam-vähem sama muusikat. Ühiseid jututeemasid jagus. Nüüd on kõike nii palju, et seda enam ei ole.
Režissöör Taavi Arus on minuga päri, aga räägib Romanilt kuuldud üllatava loo. Mehel on Londonis plaadifirma, kus käib salvestama. Ja siis selle plaadifirma boss küsinud ta käest, et millega ta praegu tegeleb. Roman öelnud, et teeb soundtracki filmile. „Kellest film?” küsinud boss. „Jüri Järvetist, ühest Eesti näitlejast.” Seepeale plaadifirma boss hüüatanud: „Haa, Jüri Järvet – läbi aegade kõige parem Lear!” Mees ise olevat Kreekast pärit.
Oled väikelinna poiss. Kuidas see juhtus, et sa filmi juurde sattusid?
Viljandi teater Ugala sai 1987. aastal videokaamera. Minu isa Peeter seda kaamarat siis haldas. (Taavi isa Peeter Arus oli Ugala teatri helimeeste pealik ka sellel ajal, kui mina Ugalas näitleja olin. Me olime sõbrad. Hiljem käisid nad terve perega mul ka Saaremaal külas. Taavi ja ta vend olid väikesed, aga tal on need käigud, ka meri meeles. Vahepeal me kohtunud ei ole. MM) Isa vedas seda kaamerat ka koju ja seesama kaamera on mul muide siiamaani alles – see jäigi meile koju.
Mulle juba lapsena meeldis visuaal, vanaema juures olid mu lemmikud matusealbumid, neid ma ikka vaatasin. Kui tuli videokaamera, siis hakkasin sellega mässama. Arvan, et olin nii 11–12aastane. Mingil hetkel toimetasin päris niimoodi, et filmisin ja monteerisin kahe videomakiga. Sealt see vaikselt pihta hakkas.
Ja edasi?
Edasi on tähtis see su alguses öeldud väikelinna poiss. Minu jaoks tähendas see parasjagu ebakindlust. Ma ei julgenud filmikooli katsetele minna. Kui lõpuks seda siiski tegin, siis ega mul seal katsetel kuigi hästi ei läinud. Rein Maran ütles, et sa vaatad, aga ei näe, ja Tiina Lokk õiendas, et meil ei ole kooli selliseid vaja, kes ei oska statiivigi püsti panna. Neil oli omajagu õigus ka ja eks seal kõik said vatti.
Nii et filmikooli sind ei võetud?
Ei, ma proovisin isegi paar korda. Ega mul ei olnud ka midagi ette näidata ja kas peabki, aga ma ei saanud sisse. Olin spordimees, tegin sporti, lõpetasin Tartu ülikoolis siis hoopis kehakultuuri. Aga filmipisik ei andnud ikkagi rahu. Oli pikk paus, rändasin niisama ringi, kuni sain tööle Delfisse. Siis alustas Delfi TV. Ma olin selle esimene töötaja.
Ah nii lausa!
Jah, seal ma alustasin. Meid, alustajaid, oli kolm. Kogu see Delfi periood… Ma valetasin ennast sinna tööle, sest ma ei osanud midagi, ei osanud monteerida, aga töö käigus… Oi-oi, töötasin seal kuus aastat ja paremat kooli ei oleks osanud soovida.
Jah, ma ka aastaid kuulutan, et kirjutama õpib kirjutades …
Pidin tegema kõike, monteerima kiiresti. Õppisin dokumentalistina iga päev. Kõik muutus kogu aeg ja võtetel tuli sellele kiiresti reageerida, olukordi hinnata. Filmisin kõike – sporti, kultuuri, poliitikat … Lõpuks olid mul seal juba vabamad käed, sain teha suuremaid asju ka. Mingi hetk aga ei taha enam minna kaameraga autoõnnetusele ja seda näidata. Selleks ajaks oli juba kontakte ja tutvusi ja siis tegin oma esimese filmi Eesti lugude sarjast. Pooletunnise doki Andres Sõbrast. Ja siis jäingi vabakutseliseks. Sujuvalt hakkas kõik liikuma. Siiamaani olen hakkama saanud.
Teed operaatori tööd ja oled ka nii režissöör kui monteerija?
Teen jah heameelega kõike. Režissöör olen oma filmidele, teised kutsuvad mind aga ikka oma projektide juurde filmima. Ja see on teistmoodi väga lahe kogemus, eriti, kui on veel hea punt. See hoiab värskena. Sa ei ole endas kinni.
Kui teen enda filmi, siis ma reeglina filmin ja ka monteerin ise.
Kui nüüd tulla meie jutu peapõhjuse, sinu Jüri Järveti filmi „Iga toll kunigas” juurde, siis seal on sul abiks Marta Pulk. Ta on nii stsenarist kui monteerija sinu kõrval.
Jah, me tegime Martaga koos Leelo Tungla filmi. Mina filmisin tal. Ja seal me saime hea klapi. Meil on väga erinev lähenemine ja see mind just võlubki. Tema on hästi metoodiline, aga mina intuitiivne. Mul tunne on tihti tähtsam kui sõnum või mõte. Ja Marta on tugev tekstidega töötama, ma tundsin kohe, et sellist abi mul on vaja. Hea, kui on kõrvalpilk, ise kipud ju ikka kinni jooksma.
Hästi tiheda montaažiga film on. Palju erinevaid kaadreid, pole selline lupsimine. Kõik on mõtestatud. Ja isegi ootamatu mõnes kohas.
See oli jah üks üsna korralik istumine. Sa hakkad seda materjali voolima. Sul peab isegi veidi õnne olema vahel. Aeg-ajalt satud materjalis kogemata mingitele momentidele, millest oled ennast varem mööda kerinud, ja siis saad aru, et see või need on need kõige õigemad. Need, mida sul täpselt vaja oli, aga sa ei teadnud, et need on materjalis olemas.
Kirjutamisel on see asi samamoodi.
Ju siis jah, kosmos annab märku.
Sul on Järveti filmis kaader, kus kõrvuti on „Solarise” režissööri Andrei Tarkovski ja „Kuningas Leari” režissööri Grigori Kozintsevi pildid – mõlemas filmis on Jüri Järvetil peaosa. Kõlab dialoog, kus oma ajastu maailma tipprežissöörid Järvetit geniaalseks näitlejaks nimetavad. Kas see dialoog on väljamõeldis?
Jüri tekst kogu filmis on täpne, me seal midagi väga ei toimetanud, ei muutnud. Ja seesama Kozintsevi ja Tarkovski kõne ka toimus. Me toetume tekstis Pille-Riin Purje ja Reet Neimari raamatule, sealt on võetud enamus. Seda kõne on toimetatud, me panime kaks teksti kokku, aga see vestlus toimus.
Su film ongi ju üles ehitatud sellele, et kohe alguses öeldakse, et ta on täiesti andetu tüüp?
Järveti ebakindlus, millega ta teatris alustas ja kuidas ta kasvas. Pärast suuri filme oli ta ikkagi juba teadlik oma meisterlikkuses, kui ta oli 50 pluss. Sinnamaani aga kahtles kõvasti. See oligi huvitav.
Selle filmi puhul oli mulle üsna ootamatu, et filmimaterjali Jüri Järveti osadest ja muudest tegemistest leidus nii vähe. See, mis meil Eestis on. Tõenäoliselt Venemaal on ka huvitavaid asju, aga Eestis on vähe ja eriti just teatrit. See üllatas.
Mulle meeldib sinu põlvkonna loojate juures, et kui te räägite ka mitu põlve tagasi tegutsenud suurest loojast, siis austus selle ajastu ja tegija vastu torkab silma. Nii on teatris ja raamatutes, ka kinos. Suur ja sügav kummardus, mis ei lähe pateetiliseks, aga on kogu asja all.

Me ei pretendeeri selle filmiga mingile Järveti lõplikule biograafiale, aga püüame edasi anda tema suurust. Ma ise pean seda austusavalduseks suurele näitlejale. Meie põlvkond veel teab Järvetit, minu sõprade ringis on täielik Käberlinski kultus. Ja enamus on näinud ka Jüri suuri filme. Veidi nooremad tüübid ei tea juba Jüri Järvetist mitte midagi.
Selle filmi kerge missioon ongi teda meelde tuletada.
Läheb see film suurde filmilevisse?
See on paras vaev.
Mis selle raskeks teeb?
Keegi ei tule vaatama. Mul on Puuluubi filmi kogemus. Kui Eesti dokki vaatab 6000–7000 vaatajat, siis see on ikka „tase”.
Nojah, te ei lähe oma filmis labaseks ja ei karda lasta Järvetil endal rääkida oma tööst peamiselt. Kas oled tähele pannud, kuidas viimaste aastate näitlejaintervjuud enamasti räägivad näitleja koerast, kalapüügist, haigustest ja eraelust? Pühendumisest on näpuotsaga ja sellest, kuidas ja miks ollakse näitleja, üha vähem.
Järveti puhul need arutlused olid nii head, ma neid kohe väga tahtsin filmi panna. Need kõnetasid ka mind kui mittenäitlejat. Meil, jah, näitlejatega räägitakse sellest, kuidas ta viimase triatloni või maratoni läbis. Päris asjadest väga, jah, ei taheta rääkida.
Film on valmis, mis edasi saab? Teed veel mõne näitleja doki?
Ma ei tea, ei ole kindlat plaani. Ita Everi filmidest on vähe räägitud, Lembit Ulfsakust ehk oleks palju materjali … Mul on mõtlemise aeg.
Kumb sulle rohkem meeldib, meri või mets?
Ikka mets. Mets. Merest on suht ükskõik.
Eraldi:

Taavi Aruse vanaisa Heino Arus oli Ugala teatri näitleja. Taavil on pilt, kus vanaisa mängib koos Jüri Järvetiga Kihnu Jõnni filmis. Filmi nimi on „Metskapten”. Taavi ütleb, et leidis selle pildi seitse aastat tagasi, lasi suurendada ja raamis ära. See on tal aastaid silme ees kodus laua peal. Nõnda, et see film on ka omamoodi austusavaldus vanaisale.