Urmas Lennuki näidendisse „Vargamäe valvur” mahub nii Tammsaare „Tõe ja õiguse” epopöa kui Vargamäe tänased teed, maad ja majad. Lavastuse inimesed on ühest teisest ajast. Meid ja neid ühendavad armastus ja surm. Näidendi ja lavastuse allhoovuses on 21. sajandi elutunnetus.

Kõige enam vaimustas „Vargamäe valvuri” saunarahva tegelaste kujundlik keel. Selle kohta saab öelda pildiline. Ja see, millise loomulikkusega näitlejad seda keelt kõnelevad, näitab nende ja lavastaja, isegi terve lavastuse tipptaset.

Võib ju mõelda, et saunarahvas, n-ö tööloomad, mis keelt neil? Aga Urmas Lennuk kirjutab neile just ilusa keele, kauni sõnaseadmise suhu.

Tänases päevas, kui me oleme harjunud kiire info keelelise lamedusega, on see eriliselt esiletõusev nagu luuletus või hea tekstiga laul. Paitab kõrvu ja meelt. Kuidas see nii olla saab? Ilus keel tuleb justkui ikka ilukirjandusest, raamatutest, mitte saunast. Samas, kui mõelda me regilauluvarandusele, lauludele, mida laulis just maarahvas… Raamatuid siis polnudki, aga oli poeetiline keel, ilus ja olemas. Kohe tuleb pähe laul, kus „peni puhkse pilli” või surm, mis „sõitis sooda mööda, astus aia ääri mööda”. Ja keel kujunes ilmselt sellest, mida silm nägi ja meeled tundsid.

Toon vaid mõne näite, kaunis keel kõlab läbi lavastuse.

Saunanaine: „Mari just niidab välja peal… Mine ütle, et ta sul südame küljes kinni kui takjanupp tagumikus.”

Mari: „…ega see Juss mulle nüüd päris vastukarva poiss polegi, nagu Pearu pai külakassile.”

Juss: „Mari ja Matu!? Ennem hakkab Pearu paavstiga palvetama, kui Mari Matuga loojangusse lookleb!”

Matu: „Hea, et Madis surnud on, säärase jutu eest oleks sul keretäis kurja soolas. Säärase jutu eest klopiks ta sind sirgeks ja lappaks neljaks kokku nagu mölder tühja jahukoti.”

Armastus ja surm mahub ses lavastuses nii raamatutesse kui Sauna Madise kraavikaevamise kinnastesse.

Kraavikaevamise kunst

Vahel on „Tõde ja õigust” pilgatud kraavikaevamise õpikuks. Näidendis ja lavastuse on stseen kus Saunanaine, püüab sulasele Matule kraavikaevamise kunsti õpetada. Kõigepealt tuleb käed sisse soojendada – „nagu tüdruku juurde läheks”. Labidat ei suru maasse, vaid sookamara sametisse ja siis hakkab mätas labidal tantsima ja alles siis viskad… Tuleb välja, et kraavimeister saab kõik tüdrukud, keda silmapiirini leida ja mõne veel silmapiiri tagantki. Lisaks ütleb Saunanaine, et kogu see Eestimaa elu on üks soo ja raba. „Kui kraavi kaevama õpid, siis on elu lõpuni leib laual.” Filosoofiliselt on see ju ülitäpne.

Raamaturiiul

Lennuk toob näidendisse raamatud ja raamatute lugemise teema. Andres loeb Piiblit ja on kuri. Mari toob koos Jussiga sauna raamaturiiuli, öeldes: „Lapsed tulevad ka. Laste pärast ongi raamatuid tarvis. Lastel peab elu kergem olema.” See on teine lavastust läbiv puudutav teema, et lastel peab kergem olema. Teise põlvkonna inimene, Saunanaine arvab muidugi teisiti, öeldes: „Just! Sookraavist saab rõõmu, aga raamatutest saab sooja vaid siis, kui nad ahju ajad!” Aga tulevad sinna sauna lapsed ja tulevad raamatud.

Kes meid valvab?

Ülle Lichtfeldt on kasvanud selliseks näitlejaks, kes võib mängida keda tahes, kuningannat või kerjusmoori, ikka on huvitav vaadata. Vargamäe Saunanaine on rohkem kui Ülle oma tuntud headuses. Mul on tunne, et Ülle paneb Saunanaisesse üsna palju enda kogunenud elutarkust. See annab rollile sügavuse juurde. See Ülle mängitud naine vaatleb maailma, elab ise, näeb, mõtestab rääkides ja juhib ümbritsevat elu omal moel. Teda vaadates tundus, et see tegelane läheb tegijale korda just selle omamoodi filosoofilise maailmamõtestamise pärast. Ja mõtet Saunanaine Ülle juhib ja valdab. Uudishimu ja mingi soov asju õigetes raamides hoida kannab seda naist.

Miskipärast – see võib olla ka vaid ilu pärast – on Saunanaisel hiigelpikk pats, mille ta viskab üle õla ja paneb vöö vahele. Mingi seos tuli pähe vendade Grimmide muinasjutuga. Seal ju kauni Rapuntseli juurde torni pääses vaid siis, kui ta oma pikad juuksed valla laskis. Neid mööda ronis torni nõid ja hiljem kuningapoeg. Muinasjutus lõikab nõid Rapuntsli patsid maha. Ka Saunanaine vabaneb lavastuse lõpus patsist. Õigemini ta vabastab ennast patsist siis, kui sellest ilmast lahkub ja ehk oma kalli Sauna Madisega kokku saab. Kui mitte muud, siis muinasjutulisust annab see Saunanaise pats Ülle mängule lisaks. Ja sellistel muinasjuttudel, nagu teada, on kombeks hästi lõppeda. Ja siit veel üks seos me praeguse ilmaeluga, kus head lõppu enam keegi ennustada ei julge. Teatrikunst aga on ka selleks mõeldud, et vaatajatele lootust anda. Eluusku.

Märten Matsu mängib lavastuses kahte osa, Jussi ja Pearu poega Joosepit. Ja see on lavastajal õnnestunud valik. Ma mäletan Märtenit juba 2016. aastast, nende Viljandi kursuse diplomilavastusest „Thijl Ulenspiegel“, kus ta mängis Lammet. Nüüd teeb ta Vargamäel kaksikosa ja teeb seda meisterlikult. Võib-olla mulle tundub, aga vahepeal kuidagi varjus olnud Märten mängib ennast Vargamäel varjust välja. Näitleja on heas füüsilises ja vaimses vormis, kaks osa on hästi eristatavad ja sisemised dialoogid, see, mis jääb sõnade taha, nähtavalt jälgitavad. Küllap siin on oma osa ka lavastaja Vallo Kirsil, kellel tundub selge olevat tekstianalüüs ja töö näitlejatega üldse.

Mu jaoks on see ka eriline, et Jane Napp tuli Vargamäele suveks mängima Prantsusmaalt. Ka tema mängib lavastuses kahte osa, Marit ja Andrese tütart Liisit. Ja mängib mõlemad armastuse vallas olevad noored naised erinevaks ja samas armsaks. Siin on jälle mängus lavastuse ja näidendi põhiteemad – armastus ja surm. Liisis on Marit ja see seos tundub mulle tähtis. Mis pagasiga me elu alustada julgeme?

Rait Õunapuu on Igavene sulane Matu selles loos. Tema saab mängida nii noort tüdrukutemaiast sulast, kes elus unistab vaid valgest saiast, ja siis elukogenud sulast, kes sootuks tasakaaalukam kui noorena. Meest, kes mõtleb ja samas valgest saiast ikka lugu peab. Hea ju mõelda, et kui habe kasvab, tuleb ka tarkus.

Väga õnnestunud näitlejakooslus on see. Urmas Lennuk kirjutab näidendeid nii, et näitlejatel on, mida mängida. Ja nad mängivad, kuulavad ja räägivad kokku. See teeb lavastuse elusaks. Lavastaja Vallo Kirs tunneb Lennuki kirjutatud elu ära, tabab ilmselt allhoovusi ja peateemasid, ei karda oma lavastuslikke võtteid korrata, ennast tsiteerida.

See on tema kolmas Vargamäe lavastus. 2013. aastal lavastas Vallo samas kohas A. H. Tammsaare „Vanad ja noored” ja taevasse minemised ja lakaluugist pudenev leinalumi ja saepuru ja suled ja pesa vahet saalivad pääsukesed – see kõik oli siis ja on nüüd. See annab näidatule kindluse, et elu kestab ja miski on siin ilmas püsiv. Põlvkonnad vahetuvad, aga maa ja Vargamäe jäävad.

Käime ikka koos Vargamäed valvamas, siis on lootust!

Ilmus Maalehes. Pildistas Klaudia Tiitsmaa,