Andresed, Lepik ja Tabun mängisid Raplamaa Lipa küla vanas koolimajas oma kahemehe-lavastust „Maailma lõpp“.

See elu- ja lavakogemus, mille just need näitlejad kahekesi koos lavale astudes kaasa toovad, on haruldane kas või ainult sellepärast, et see nii kaua on kestnud. Näitlejatarkus ja tänastelt lavadelt kaduma hakkav omamoodi (teatri)väärikus on see. Nende jutustatud ja mängitud loost sõltumata saan öelda, et teater jääb ellu ka siis, kui maailm lõpeb. Koosmäng ja kokkumäng, see, kuidas nad laval teineteisele partneritena toeks on, on naudinguga jälgitav iga sekund.

„Maailma lõpp“ ise on kaks tundi kestev lavalugu, kus koos kaks maailma ‒ Jack Londoni ja Jevgeni Griškovetsi oma. Laval on näitlejad, kes mängivad näitlejaid, kes näidendis lavalemineku eel maailma parandada püüavad. Maailma parandamise vahele mängivad nad oma näidendi teatrietenduses metsiku lääne röövleid. See mäng teenib aplausi ja tundub, et pärast seda aplausi pole nad enam need, kes olid enne… Miskid pisikesed täpsed näitlejanõksud, võimas publikutunnetus ja rütmitaju ‒ see kõik, mängides pisikeses saalis, nõuab ülikiiret ümberhäälestumist. Andresed seda valdavad meisterlikult.

Ikka nii on, et kui ütled teater, siis mõtled näitlejat!

„Maailma lõpp“ põhineb Jack Londoni lool “Lihtsalt liha” ja Jevgeni Griškovetsi lool “Vene rännumehe pihtimused”.