Maalehe endise peatoimetaja Andres Eilarti nimegeeni on sõna kunst („art“) sisse kirjutatud. Ta arvab, et selle vastu ei saa. Nüüd juhib ta Tallinnas kunstigaleriid Art&Tonic. Galeriis on viimaseid päevi uue kunstirühmituse Art!šokk näitus. Andres Eilart ütleb, et segased ajad panevad kunstnikke rühmitusi looma.

Palju paremat töökohta kui Andres Eilartil annab otsida. Ta istub ja liigub sõna otseses mõttes kunsti keskel. „Huvitav on olla omakultuuri sünni juures,” ütleb ta ise.Andresel on tehnikaülikooli majandusharidus.

Kuidas sa ennast siin galeriis positsioneerid? Oled omanik, galerist…

Olen kõik need asjad, visiitkaardil ühtegi tiitlit ei ole. Tänapäeval pole enam visiitkaartigi. Galerii kaasomanik, galerist, vajadusel kasvõi koristaja. Kõik mured ja rõõmud.

Kui ma oleksin võõras mees ja astuksin siia sisse, kas sa teeksid mulle näitusetuuri ka?

Jajaa. On kaks eraldi koolkonda, mõned tahavad kunstijuttu juurde kuulata, mõned tahavad ise näituse vaikselt läbi käia – ära sega. Kui olen siin parasjagu kohal, siis muidugi, olen galerist, kes räägib sellest, mis nende piltide taga on ja näitab ka maja peidetumaid soppe.

Segased ajad ja kunstirühmitus Art!šokk?

Kunst on alati olnud ajastu parim baromeeter, mis võtab ühiskondlikud protsessid kokku. Mul on süvenev tekkinud tunne, et kõikide kunstirühmituste algused paigutuvad keerulistesse aegadesse. Praegu on keeruline aeg. Eelmine rühmituste laine meil oli 1980-2000ndatel – kunstnikeduo John Smith ehk Kaido Ole ja Marko Mäetamm oli ju ka rühmitus. Tommy & Laurentsius, Rühm T, kunstirühmitus Para’89, Kursi koolkond… Ja enne seda 1960ndad, kui tekkisid ANK’64, Soup’69, Visarid. Neist rühmitustest tulid Eesti kunsti Kaljo Põllu, Enn Tegova, Leonhard Lapin, Andres Tolts, Jüri Arrak, Malle Leis, Marju Mutsu, Tõnis Vint jt. Tulid hooga.

Aeg paneb inimesi selgi kokku panema, sest siis on lihtsam. Hinnata režiimi või sotsiaalseid võnkeid, omavahel ideid põrgatada, ka majanduslikult on lihtsam, kasvõi näitusepinnani jõuda.

Eelmise sajandi kahekümnendatel loodi Eesti kunstnikkude rühm, kus Jaan Vahtra, Kuno Veeber, Eduard Ole, Friedrich Voldemar Hist, Juhan Raudsepp, Felix Randel, Henrik Olvi, Arnold Akberg ja Märt Laarman. Keeruliste aegade vahel muutuvad inimesed solistideks.

Praegu on siis jälle rühmituste tegemise aeg. Tallinnas on noor rühmitus Art!šokk ja Tartus Multinektar, kuhu on koondunud sõbrad ja koolikaaslased.

Aga Art!šokk?

Rühmituse vaimne liider on Henrik Hürden. Noore kunsti võib-olla kõige kuumem nimi praegu. Teeb oksjonidel järjest rekordeid. Ja tema ümber on kogunenud teised andekad noored. Nad ei ole koos õppinud, vaid koondunud mingi mõttemaailma klapi alusel. Said omavahel sisuliselt kokku noore kunsti oksjonidel „Osta noort kunsti“. Hürdeni enda tööd on sümboleid täis pikitud, teatraalselt lavastatud realism. Aga rühmituses astub iga kunstnik juba oma rada, jube oluline, et on jõudnud või jõudmas äratuntava käekirjani.

Vaatame koos pilte hiljem. Kui kaua galerii Art&Tonic Tallinnas Pärnu maanteel tegutseb?

Eelmise aasta oktoobrist, üle poole aasta. Enne seda tegutses galerii kuus aastat Tartus. Me koos sõbra Reigo Kuivjõgiga seda veame. Tema on noore kunsti oksjonide eestvedaja. Oleme läbi aastakümnete teineteist kunstivallas käivitanud, hoogu andnud või vajadusel isegi pidurit tõmmanud.

Mina hakkasin kunsti vastu huvi tundma ülikooli ajal. Ostsin päris enda raha eest esimesed tööd, kogu kujunemine hakkas sealt pihta. Reigo Kuivjõgiga tutvusime 1990ndate lõpus ühes ajakirjandusväljaandes koos töötades. Kolleeglus kasvas sõpruseks ja me jutud muutusid üsna kiiresti kunstikeskseteks. Lõpuks muust me köögilaua taga palju ei rääkinudki. Tema on mind selle raja peal hiljem hoidnud ja küllap ka vastupidi, muidu oleks võib-olla kusagil teepervel seisma jäänud.

Mis galerii Art&Tonic on?

Galerii fookus on noorel kunstil. Püüame noorele põlvkonnale hoogu ja indu anda, nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Sealt ka „tonic“ galerii nimes – toniseerima, ergutama.

Kes on noor kunstnik?

Kui tõmmata kuhugi piir, siis ütleme, et 40 eluaastat, kuigi tegelikkus on pisut mitmekihilisem. See ongi muidugi natuke ebaõiglane näitaja, aga nii on näiteks noore kunsti oksjonidel seatud osalemise piiriks. Meie galerii asi on aidata noortel tulla ja kasvada. Et nad saaksid ennast näidata Eestis ja piiri taga, et isu ära ei kaoks, et oleks loomingulist ruumi.

Samas põimime oma programmis noorte loomingut vanema põlvkonna tegijate näitustega, et tekiksid dialoogid, võrdlushetked, paralleelid, valikukohad. Läheme just Rootsi Enno Halleki pärandit vaatama, et mida oleks võimalik siia suuremale näitusele tuua. Ta saanuks sel aastal 95aastaseks, lahkus eelmise aasta viimasel päeval, kuigi oli väga elujõuline – veel väga kõrges vanuses kimas jalgrattaga. Rohuküla poiss, keda saab pidada kogu Skandinaavia popkunsti rajajaks.

Soov on tema loomingust teha läbilõikeline näitus, kus olulisel kohal ka tema varajane looming. Olime omavahel ka tuttavad ja kohtunud mitmeid kordi. Eestis on Halleki teoseid ka era- ja riiklikes kogudes, kuid vaatame Rootsis, mida võimalik siin laiemalt näidata.

Ta on ju kujundanud, maalinud ka Stockholmis metroojaama.

Stadioni metroojaam. Seal on nii popilikke puitobjekte kui ka nn koopamaali. Arvan, et Hallek on suurima publikuarvuga eesti kunstnik, sest seda metroojaama saab ju pidada näitusepinnaks.

Seega püüame siin galeriis panna noored ja juba väljakujunenud põlvkonnad omavahel suhestuma. See annab lisakihistusi ja kandepinda.

Art!šoki näitus läheb nüüd maha. Mis edasi?

Mais tuleb noore kunsti oksjoninäitus. Intensiivne kaks nädalat: 1. mail näitus üles, kaks nädalat hiljem oksjon.

Ja siis tuleb ürgandeka, meie seast ebaõiglaselt vara läinud Peeter Alliku näitus läbi kahe korruse. Tema oleks sel aastal omakorda sel aastal saanud 60aastaseks. Saatuse keerdkäik, aga lahkus samuti aasta viimasel päeval.

Peeter Alliku näitusel paneme ühele korrusele välja tema maalid ja teisele tulevad rahvusvaheliseltki kuulsad linoollõiked. Vaimukas, tehniliselt meisterlik, kõrge ühiskonnatajuga looming.

Palju Tallinnas galeriisid on?

Viis-kuus tegusamat kommertsgaleriid, neist paar on nooremale kunstile orienteeritud.

Kuidas galeriipidaja ellu jääb. Teil näitusepiletit ei ole?

Ei, kunst kuulub rahvale, me pileti näol ei ole müüri ehitanud. Kunsti müük on see, mis peab kulud katma. Õnneks on näitustel ja oksjonidel suurem hulk töid leidnud endale ikkagi hea kodu. Lisaks kunstinõustamine, kunstirent, sündmuskorraldus jms. On mõned plaanid, kuidas galerii tegevus galeriipinnalt veel rohkem välja kasvatada.

Rääkisime enne Rootsist. Seal ei ole riigi toimimises toimunud suuremat katkestust. Tulemuseks on väga tugev kultuur, kus ikkagi igas kodus on kohalikku kunsti. Eestis on vähemalt kolmveerand kodude seintest tühjad, pole pilte, pole raamaturiiuleidki. See on kui Eesti kunsti ja kultuuri puhvertsoon, väljavaade, reserv, kuhu on veel võimalik areneda. Kui kultuur on tugev ja inimesed omakultuuri hoiavad, siis on riik ka julgem. Riigi julgeolek ei ole midagi muud kui meie enda kultuuri sügavus. Samas vaatan, et kui riigieelarvet tasakaalustatakse, siis esimesena on alati toimunud kultuurikärped.

Vaata, ütlesid hakatuseks, et segane aeg sünnitab kunstirühmitusi. Nüüd vaatan siin teise korruse kunstisaalis ringi… ja kui ei teaks, ei saaks aru, et need on just ärevast ajast sündinud maalid. Mulle on noorest kunstist selline mulje jäetud, et domineerib kontseptuaalne kunst. Olen käinud näitustel, kus iga teose juurde kuulub seletav raamat, et mis ma pidin nägema. Äkki enda üllatuseks näen, et nendel kunstnikel on joonistamise oskus säilinud. Siin mulle tundub, on tegu on maalidega, mis räägivad lugu, loovad kujundi. Lisaks on värvivalik mu jaoks rõõmsameelne ja erk. Tead, see rõõmustab mind.

Eesti riik on väike, aga kultuuriruum on suur. Riigi väiksus kaitseb meid välismõjude eest. Ma üldse arvan, et maalikunstis on süngus jäänud aastakümnete taha. Looming on läinud järjest helgemaks. Süngus on kadunud, aga sümbolid pole kuhugi kadunud. See kunstnike tähelepanelikkus ja lugude jutustamise oskus on Eestis tugev. Mõnes riigis on dekoratiivsel tasemel lähenemist palju rohkem. Meil on kunstis ajastu sisulist vaimu õnneks palju rohkem.

Vaatame korraks koos Henrik Hürdeni maali „Pühapaiga vahetus”.

Maastik sel maalil on Vedruka külas Järvamaal. Kuna Henrik on õppinud stsenograafiat, siis ta läheneb teemadele hästi teatraalselt. Pildil on ta ise, nii et justkui ka autoportree. Ja siis teeviit näitab, et nelja kilomeetri kaugusel on MMK – maa-alune musitamisklubi. Sümbol, mis liigub ta loomingus pildist-pilti. Päriselt on tegemist ühe heinaküüniga, mille Hürden on maalinud kergelt patuseks. Ühelt poolt justkui lihtsameelne maaelu ning teiselt poolt julge, tabude vaba mõtlemine. Kunstnik maalib akrüülidega. Peab olema eriti meisterlik, et akrüülidega saavutada sellised üleminekud, puuvõra sügavus. Suured kunstnikud on pea alati olnud multitalendid. Tema teeb veel erilisi jalgrattaid, kus iga detail on käsitsi loodud. Nüüd on Hürden maaliloomingus pöördumas vanameisterlikumaks, pisut tumedamaks – näed, just enne rääkisime helgusest ja värvist –, aga see on tal taas sümbolite ja vaimukusega segatud.

Eraldi 1

„Köögikunst”, ka kokaraamat

Nüüd võiks „Köögikunst” olla raamatupoodides. See on Andres Eilarti ja Aavo Koka sarja „Pintsliga tõmmatud” raamatute õde või vend. Sari on autorite meetod kunsti abil Eestit kaardistada. Seekord on raamatul ka kolmas autor, Rain Käärst. Rain Käärst on kuulus kokk.

Andres Eilart arvab, et raamatupoodidel on tükk pusimist, kuhu see raamat paigutada. „Köögikunst” on kunstialbum, on kokaraamat ja on ka kultuurilugu, Eesti toidumälu lugu.

Raamatus on 150 lugu, pilte on rohkem, sest lugude juures on mitu pilti ka vahel. On ka 150 retsepti, Rain Käärsti isiklikud retseptid.

Toidupiltide otsimise kohta ütleb Andres, et nad panid teemade rea paika ja hakkasid otsima. Teemad dikteerisid. Mehed kaevasid läbi tuhandeid pilte. „Palju on maalitud kartulivõttu ja kalapüüki. Viljapõlde ja piimakarja on palju maalitud. Ja samas on mõni selline teema, mis kindlasti pidi raamatusse saama, aga ei leidnud pildilist katet. Ootamatu oli, et verivorsti praktiliselt pole, raamatus on üks Tõnis Vindi plakat verivorstist. Sült kunstnikke ei huvita,” räägib Andres Eilart. Selgub, et oleme suur hoidiste rahvas – marineeritud asjad, suitsutatud toidud, hapukas noot. Tooraine on meil harukordselt puhas. „Üllatav, et meil ei ole seoses toiduga ühtegi rahvusvahelist edulugu,” räägib Andres Eilart. Võiks olla, kui lugeda koguteost „Köögikunst”. Näiteks selgub raamatust, et hamburgeri kotlet on ilmselt Eestis leiutatud või kuidas eestlased olid Põhja-Atlandi krevetikuningad.

23. mail avatakse Tartu Kunstimuuseumis raamatu „Köögikunst” põhjal teemanäitus, mis kestab 4. oktoobrini.

„Tärkamisaeg” Kunstirühmitus Art!šokk

„Tärkamisaeg” on uue kunstirühmituse Art!šoki esimene ühisnäitus – ühine avaldus mitte stiilis, vaid kasvus. Rühmituse kunstnike tööd on eriilmelised, ent rühmitus tervikuna moodustab tärkava organismi: kihilise, kaitsva ja üha avaneva nagu artišoki taim. Rühmituse esimese näituse peamiseks meediumiks on maal. Art!šoki jaoks on maal sündmus ja protsess, kus aeg põrkub mõttega. Juhus, eksimus ja mäng on osa elusast tervikust. Šokk ei ole eesmärk, vaid ärkamise paratamatus – impulss, mis raputab letargiast. Art!šokk ei luba lahendusi, vaid tekitada nihkeid ja olla kohal.

Rühmitusse kuuluvad kunstnikud Henrik Hürden, Henrik Esse, Krete Erlenhein, Keili Luik, Kaspar Hommuk, Gerth Kuusk ja alguse juures oli ka Kristjan Kirotar.