Eesti Draamateatri suurepärane värske lavastus „500 aastat sõprust“ tõestab, et kesksest konfliktist vaba teater on võimalik ja võib olla sügavalt hingeminev. See ei ole ainult Ita Everi lugu. On lugu me emadest ja vanaemadest ja vanavanaemadest, tänu kellele siin maamuna peal oleme ja hingame.

Sellist väärikat austusavaldust ühele põlvkonnale – täpsemalt läinud sajandi kolmekümnendatel sündinud naistele – ei ole Eesti teatris tehtudki.

„Ta oli superstaar siin selles ruumis, sellel [Eesti Draamateatri] laval, aga sõbrannade keskel võrdne võrdsete seas, samasugune naine oma murede ja rõõmudega. Sõbranna, kes istus koos teistega väikestes Mustamäe korterites kartulisalatikausside taga – jutustades, naerdes, toetades ja ennekõike armastades.“ Nii antakse lavastusele sõnadega sügavus, mis puudutab.

Sõnu toetavad näitlejate sügavale tungiv mõista tahtmine, kohalolu ja lavastuse visuaalne muster.

Puuduv vastasseis

Kõik laval seekord näidatus on erinev. Erinev ennekõike sellest, kuidas ja mida peetakse meedias ja teatris näitamis- ja kirjutamisväärseks. Draamat ei ole. Õigemini on väikesed eludraamad, aga sõbrad on toeks ja elu on selle võrra elusam.

See, mis nägin, aitas mul mõista ja paremini mõtestada oma ema elatud elu. Ehk ka tundlikkust, mis kuskil alles ning mida ümbritsev reaalsus on ikka ja jälle aeg-ajalt soovinud maha rehitseda.

Lavastus kinnitas, et riigikorrast ja olukordadest olenemata on võimalik säilitada inimlikkuse parem pool. Olla õnnelik elus olemisest, õnnetustest hoolimata. Lavastuses peavad dialoogi mitte üksnes erinevad persoonid, vaid erinevad elud. Vastandumist ei rõhutata. See annab nähtule ja kuuldule igavikulise mõõtme, kestvuse üle aja.

Teatris ja meedias müüb konflikt, nii oleme harjunud. Näidendites aegade algusest peale niisamuti võitleb hea enamasti kurjaga või vastupidi. Seda väärtuslikum on Eero Epneri ja Hendrik Toompere noorema jutustus seitsme naise elukestvast kokkuhoidmisest, kus puudub võitlus ja vastandumine, on hoopis palju hoolivust, armastust.

Lavastus ja näitlejate puudutus loovad Draamateatrisse omamoodi oaasi. Vähemalt mina küll tundsin, kuidas olen äkki hoitud selles meid ümbritsevas sõdade-kriiside kütkes rabelevas mustvalgeks võõbatud maailmas. Praegust sõjaretoorikat kasutades sai teatrist selle etenduse käigus varjend.

Enne analüüsi, kuidas see ime tehtud on, pean siinkohal kirjeldama oma hingeseisundit, millesse mind kuidagi ilma šokeerimata juhiti. Kusagil – ja see ei olnud siis, kui etendus lõppes – hakkasid pisarad silmist jooksma, mingi tundepuhang, mis ei lasknud ennast enam kontrollida. Kusjuures laval ei mängitud mitte mingisugust pisarakiskumise lugu.

Võib vist öelda, et lavastuse eesmärk oli äratada alateadvus, rääkida elusaatustest, kus jäädi väärikaks, ja puudutada südant. Mind mängiti sellisesse emotsionaalsesse seisundisse, mis ühele mehele meie kultuuriruumis ikka veel kombeks ei ole. Näitad äkki oma tundeid välja. Ette rutates: see tunne on kaasas ka neid mõtteid kirjutades.

Meisterlik jutustaja

„Veel ühendavaid jooni sõbrannade vahel. Töökohti ei vahetatud, ühele kohale oldi truud: Ilse näiteks töötas ühes ja samas kohas üle 60 aasta, teised 20, 30, isegi 40 aastat. Ent kuigi nad kõik olid silmapaistvalt edukad, lihtsalt suurepärased oma töös, pälvides ordeneid ja aunimetusi, kolleegide või õpilaste tunnustuse – tõesti, lausa hämmastavalt usin sõpruskond.“

Sellised naised olid koos Ilse ehk Itaga kogu elu ja on nüüd üheskoos laval: Laine, Vivi, Maret, Vilma, Silvy ja Lia. Seitse sõbrannat.

Andku naised mulle siin andeks, aga alustan hoopis mehest. Mait Malmsten on selles loos jutustaja. See on näidendites enamasti tüüp, kes ei tegutse, vaid räägib. Aitab lugu siduda ja ühest stseenist teise viia. Teatraalselt alati üsna tänamatu roll.

Aga mitte Mait Malmstenile. Ta annab tooni, tõstab esile väärtusi, juhib jutustades mitte ainult enda mõtet, vaid ka laval mängivate naiste ja publiku mõtteid. Annab suuna, kuhu ja millest mõelda. Sealjuures teeb seda ilma välise teatraalsuseta. Kuidagi nii õige on see tema lavastuse võtmeks olemine.

See, mida ja kuidas Malmsten räägib, mida rõhutab, kuidas loob atmosfääre, annab tundetoone, mida naised siis hiljem mängivad – see on näitleja tipptase, mida näeb harva. See on tegutsemine tegutsemata. Ta seisab, räägib, ei tee midagi, aga on huvitav. Hoiab kõneldes peaaegu häält tõstmata vaataja tähelepanu sellises haardes, millest keegi ei pääse.

Lavastaja keel

Hendrik Toompere kasutab kõiki neid võtteid, mis on olnud tema varasemate lavastuste edu alus. Mis peamine – ta täidab suure lava liikumisega. See teeb elu suureks. Annab mõõtme.

Liikumine, mõtted, naised, pöördlava, ekraan… Ka tantsiv kaameramees on osaline, kes monoloogide suured plaanid otse lava kohale ekraanile võlub. Pöörlemine ja keerlemine kui elutants. Lavastaja julgeb hell olla. Julgus olla romantiline on tänapäeval ju ka eraldi väärtus.

Lavastaja Hendrik Toompere tippvormi näitab seegi, kuidas ta fragmente elust serveerib – pieteeditundega, tundlikult üksteisega ühendades. Ühendades nii, et kõik erinev kõliseb kokku üheks terviklikuks ajastupildiks.

Ja ma tahan veel kuidagi rõhutada, et ajastu poliitilisele traagilisusele pole näpuga näidatud või kui on, siis riivamisi, aga kõik see on loos ikkagi olemas. On kaasas neis naistes, keda näeme.

Kaduvuse hõng

Naised – Hanna Jaanovits, Ülle Kaljuste, Helena Lotman, Kaie Mihkelson, Mirtel Pohla, Emili Rohumaa ja Harriet Toompere – on ise eri põlvkondadest, aga kannavad meieni ühe põlvkonna elusid ja väärtusruumi. Äratavad ellu kaduva ja lisavad sinna oma elu.

Nad räägivad. Nad saavad kokku. Nad on ühendatud, nad on ühenduses. Mõni mäletab oma vanuse tõttu rohkem kui teine, aga see ei sega ühtmoodi tundmast.

Laval on tunda ja näha neist igaühe kujutatava naise isiklikke jooni ning lisaks see, mis mu jaoks alati rolli suuremaks teeb: neis peegeldub ka näitlejaisiksus. Ja mida rohkem on näitlejas inimlikku tarkust, seda huvitavam on, kuidas ta näeb ja esitleb teist inimest. See, kuidas silmad kõnelevad.

Taas saab siin kiita Hendrik Toompere lavastajafenomeni – ta näeb näitlejate silmi elus ju lähedalt ning teab, et just see ning selliste ilmete ja silmade nägemine liigutab. Ta paneb lavamasinavärgi liikuma ja annab siis õigetel hetkedel aktsendi, peatades elukarusselli, et oleks vaikus ja kõneleksid näitlejate silmad ja ilme.

Ülle Kaljuste teeb Ita Everit. Teeb nii, et saal tunneb ta ära. Ei ekspluateeri seda olemist üle. Ülle ei parodeeri, lihtsalt ütleb nii, kuidas Ita Ever seda võiks öelda.

– „Oh, Lia! Ma suitsetan nüüd – õpetati, mis parata.“

– „Oi, Vilma! Ühiselamusse jõudes nägin kartuleid praadivat meest. Räägitakse, et kui esimesena kohtad meesterahvast, läheb kõik hästi. Halvasti pole tõesti läinud.“

– „Muide, Laine, pedagoogid käskisid teha sellise etüüdi: olen üksinda toas, loen ja näen hiirt. Mu meelest oli see rumal. Ja pealegi, hiirt ma üldse ei karda. Kuid ma mõistsin, et kui ma nüüd hiirt ei karda, on lõpp. Noh, „ehmusin“ kangesti ja hüppasin kiljudes toolile.“

– „Tekkinud on mul siin omad südamevalud ja -rõõmud. Aga kõik on pandud ühele kaardile – õppetöö. Silvy, kallis pinginaaber, ma tahan, et sa teaksid: kiindusin siin teatrisse. Kiindusin väga…“

Need on väljavõtted Ita kirjadest sõbrannadele ajast, kui ta Moskvas õppis. Ja jälle iseloomustavad need nii Itat kui ka sõpruskonna naisi.

Filmi ja teatri ühendus

Filmi ja teatri ühendus – nii, nagu Hendrik Toompere seda meile esitleb – on mõjus. Jõuab ligidale. Hingestatus poeb vaatajatesse ja see, mis kaamera näitab, on abiks. Toob näitleja tunded ligidale.

Veel üks Toompere lavastajakäekirja osa on elav muusika laval. Ka see on ju mingil moel filmilik: seal loob muusika tavaliselt stseenide atmosfääri ja kannab seda. Teatris muusika peale atmosfääri loomise ka omal moel rütmistab tegevust. See annab mängule tõuke ja jõu.

Kuidagi fenomenaalselt õnnestub lavastajal ja muusikutel neis lavastustes – rääkigem siis ka „Rahamaast“ ja „Lehman Brothersist“ – teha nii, et muusika on tegelane, aga ei ole peategelane.

Ent kui elav muusika ära võtta või sama lugu lindilt lasta, ei oleks hingus sama. Mulle tundub, et see on tunnetuse asi, ja siin on Lauri Kaldoja käsi helikujundajana mängus kõigis kolmes mainitud lavastuses.

***

Jutustaja Mait Malmsten küsib: „Mis jäi neist sõbrannadest maailma maha?“ Inimlik eeskuju… „Just see oskus sõlmida ning seejärel aastakümneid hoida inimestevahelist sidet on see, mis neist seitsmest sõbrannast siia maailma jäi. Kas saab olla midagi olulisemat?“

Just nii on see lavastuses sõnastatud. Mõttesuund, mida me oma argielu muretsemistes kipume unustama ja mida lavastus „500 aastat sõprust“ kannab, on praeguses ajas üks tähtsamaid.

Ilmus Maalehes. Pildistas Gabriela Urm.