Märt Piusi lavastus „Uskujad” Tallinna Linnateatris arutleb ja näitab ka , mis juhtub, kui suure koguduse pastor oma inimestele ütleb, et põrgut pole olemas.

Tegu on hea klassikalise sõnateatriga. Kõik näitlejad saavad aru, mis asja nad ajavad. Nad usuvad! Ja usuvad erinevalt. Kujundlikult võrdleksin nähtud lavastust rahulikult loksuva merega, mille sügavuses on peidus karid ja madalikud ja tõus ja mõõn ja tormid. Lavastuse märksõnu on palju: kirikulõhe, piiblitõlgendused, õpetaja isiklik vastutus, mis tõde on, kas võib valetada, et inimestel oleks parem elada, abielu tähtsus, kas elus on üldse ainuõigeid valikuid, kelle meie saadaksime põrgu, kelle taevasse, kelle Jumal kõneleb tõtt… Äkki on nii, et pärast saame me kõigest aru?

Põrgutuli

Milline oleks maailm siis, kui ei oleks igavese karistuse, põrgus põlemise hirmu? Kui ei ole karistust, siis miks me peaksime head olema? „Me oleme head, kuna me teame, et see on õige, sest kui me oleme head ainult karistuse kartusest, siis ei ole see tegelikult headus,” jutlustab pastor Paul, Alo Kõrve. Lavastus algabki pastori pika monoloogiga, jutlusega oma suurele kogukonnale. Pastor Paul esitab ostsekui endale küsimuse, et mis kasu on heast kirikust, kui see paneb kõiki ennast halvasti tundma? Ja veel üks paljude küsimuste seas: „Kas ma peaksin neile ütlema, et kui nad ei tule kirikusse, siis lähevad nad põrgusse?”. Ja veel üks: „Aga kui ei ole karistust patustajatele, siis kas see pole mitte ebaõiglane heade inimeste suhtes?“.

Pastor Paulile oponeerib abipastor Elias, Simo Andreas Kadastu. Nad vaidlevad ja mõlemad usuvad, et neil on õigus. Mõlemad usuvad, et nemad vahendavad Jumal häält. Elias: „Kristus ütleb: „Patu palk on surm.““ Paul: „Surm ei ole põrgu.“ Elias: „See tähendab igavene surm.” Paul: „Ütleb kes? Ütled sina?” Elias: „Ei, Jumala Sõna.” Paul: „Näita mulle.”

Mõlemad näitlejad on vaieldes ja oma tõe eest seistes äärmiselt tasakaalukad ja peaaegu ei kõrgenda enda seisukohti kaitstes häält. Ehk tingib selle vaoshoituse, mille taga on sisemine pinge, veendumus ja jõud, ka see, et kõik selle lavastuse jutud aetakse kiriku seinte vahel. Paul usub ja Elias usub. Kaljukindlalt.

Oma dialoogis jõutakse selleni, et kui pole põrgut ja kõik on päästetud Kristuses, siis kõik on pärast surma taevas. „Varas Jeesuse kõrval ristil on samuti taevas, Hitler on taevas…” Ja muidugi ei suuda need , kes maa peal senini, sellega leppida… Kes siis ei tahaks olla õige ja pääseda õigete juurde taevasse. Kui sinna pääsevad kõik, mis mõte on siis elul…?

Õpime ärritusest

Miskipärast on Linnateater otsustanud lavastuse nimetada „Uskuja”, kavalehelt selgub, et autori pealkiri on „The christans”, „Kristlased”. Ja mine võta nüüd kinni, kumb neist suurema üldistusjõuga on. See, et lavastusel endal on suur üldistusjõud – seda küll.

Kui ma veel nähtud lavastuse peale mõtlesin, käis peast läbi, ei märganud lavastaja positsiooni. Et nagu ikka oleksin tahtnud teatrist lahkudes aru saada, mis positsioonile asub lavastaja ja trupp ehk kellel on õigus? Või siiis vaielda. Isegi nii kaugele ulatus mõte, et teatud stseenide ja monoloogide, tüvilausete rõhutamisega oleks lavastust äkki saanud huvitavamaks muuta. Nagu enamasti ikka: kui kulminatsioonid etenduses on kõrgel, muutub ka vaikus kõnekaks…

Aga siis lugesin lavastuse „Uskuja” kavalehelt selle näidendi autori Lucas Hnathi artiklit „Näitekirjaniku vaatepunk: „Uskuja””. Seda lugedes sain aru, et lavastaja Märt Pius oli näidendit lugenud ja tõlgendanud autoritruult. Näitekirjanik Lucas Hnath kirjutab: „Ja kuigi „Uskuja” süžee pole sugugi mitmemõtteline, on see näidend üks vastandlike argumentide rida. Mitte ükski argument ei „võida”. Mingit lõplikku lahendust ei ole.” Ta lisab, et ilmselge lahenduse puudumine võib olla ebamugav ja ärritav. Ütleb: „Aga kõvasti harjutades võime samuti õppida sellest ärritusest rõõmu tundma.” Ja vaikus ses lavastuses muutus kõnekaks ilma häält tõstmata…

Kogemus ja kujutlusvõime

See, kuidas Linnateatri Taevalavale luuakse kiriku helipilt, on omaette meistriteos. Lavastust alustab segakoor Huik Pärt Uusbergi Eesti vaimuliku rahvaviisi seadega „Et kiitkem Jumalat, kes on nii helde.” Helitehniliselt kõlab see laul just nõnda, nagu lauldaks suures 1000 inimest mahutavas kirikus – selline on kaja ja selliselt see laulmine võimendub. Iseenesest väike ruum on äkki suur. Ja see juhatab mu jaoks sisse ehk isegi mitte vaid religiooni puudutava teema, kuidas rääkida omavahel, kui vahemaad meie vahel jäävad kaugeks. Kuidas kokku saada? Kas vahemaa tekitame me ise? Siin tuleb mängu tunnetus ja ehk ka tingimusteta armastus, aga võib-olla mõtlen ma siin antud lavastuse kontekstis üle. Näidendi autor Lucas Hnath, selgitab oma mõttekäiku taas kavalehel, ta räägib väljendist „isiklik side”. Ja sellega on tema järgi nii, et miski on meile mõistetav siis, kui see on nagu mina, kui see on, nagu mina arvan. „Aga kuidas on lood nende asjadega, mis pole mitte ühestki otsast „nagu mina”?” Teksti autori arvates näib, et meie kogemus piirab meie kujutlusvõimet. „Kas on üldse võimalik mõista midagi, mis asub väljaspool meie isiklikku kogemust?”

Kaasaelajad

Nähtule tagasi mõeldes kinnitub taas mõte, et koorilauljad teatrietenduses ei ole head mitte vaid lauljatena, vaid on lavastuse osa ka kaasamängijatena, jälgijatena, näitlejate tegevuse võimendajatena, tähelepanelike kuulajatena. Koor loob atmosfääri ja igal lauljal on selles oma osa. Tundub see ka, et nad ei mängi, nad on. Esimestena meenuvad lavastajatest, kes oma lavastustes on koori kasutanud, Uku Uusberg ja Priit Põldma. Koori kohalolu annab lavastusele alati avarust juurde, ka Märt Piusi lavastuses.

Püüan kirjeldada selle lavastuse dünaamikat. Lavastuse naised – pastor Pauli naine, Külli Teetamm ja koguduse liige Jane, Ursula Ratasepp – istuvad kooriga koos kirikupinkidel. Kogudusevanem, Allan Noormets üksinda esimese pingis. Sellel on tähendus just vastutust silmas pidades.

Pastor Paul liigub kiriku keskel, liigub nii, et täidab kiriku, liigub ühest otsast teise. Mul on tunne, et koos abipastor Eliasega joonistavad nad oma liikumistega kirikusse ristimärki.

Kuigi tegemist on draamaga, ei võimenda lavastus ja näitlejaid kirgi karjumise, isegi mitte hääle tõstmisega. Selles ongi mu jaoks asja võlu. Traagiline olles ei pea alati käsi väänama. Linnateatri näitlejad puudutavad omal moel, täiesti erinevatel positsioonidel olles, oma tõde usukudes, vaatajate südameid. See, kes saalis (= kirikus) istudes millise tõe valib, see jäetakse igaühe enda hooleks mõelda.

See, milline on Alo Kõrve, öeldes: „Ma tahan taevast, mida ma ei suudaks oma mõistusega haarata, mis oleks parem kui minu inimaju suudab ette kujutada. Ma tahan Jumalat, kes ei mõtle nagu inimene, kes ei ole nii kitsarinnaline nagu mina, kes on mingil viisil ebamaine ja ebainimlik. Sest mina tunneksin hirmu ja üksindust, kui Jumal oleks kujutletav.”. Mina olen temaga nõus.

Eraldi:

Religiooni-teemalisi lavastusi viimase aja Eesti teatris

*Marius von Mayenburg „Märter” Endla teatris. Lavastaja Ervin Õunapuu. Esietendus oktoobris 2018.

* Juha Jokela „Fundamentalist” Von Krahl. Lavastaja Marta Aliide Jakovski. Esietendus novembris 2021.

*Bengt Ahlfors „Kõndida vee peal” Kuressaare teater. Lavastaja Jaak Allik. Esietendus oktoobris 2024.