Lavastaja Andrei Mogutši 2013. august, Eesti.

 

Jutt, mis järgneb, on üks kübe tänavu augustis Viinistul räägitud juttudest maailmanimega lavastaja Andrei Mogutšiga, kes oli sinna sõitnud nädalaks, et juhtida meistriklassi Eesti näitlejatele.

Kevadel Venemaal Peterburi Suure draamateatri kunstilise juhi koha vastu võtnud Mogutši on oma uue ametiga seoses katkestanud kõik oma varasemad vähemalt kolmeks aastaks ette plaanitud tööd, mille hulgas oli ka kokkulepe lavastada meie NO teatris. See, et ta ikkagi tuli Viinistule meistriklassi andma, on selles kontekstis suur ime.

Istusime seal mere ääres, Mogutši kiitis Jaan Manitskit, Viinistu kunstiväljapanekut…

 

(Vaatan Mogutšile otsa ja ütlen endalegi ootamatult) Te pole venelane.

Kuidas nii, olen venelane muidugi. Peterburis sündinud ja kasvanud. Selles mõttes… minus on poola verd, leedu verd ja vene verd. Kolme tean, äkki on veel mõni… (Ei saa aru, kas ta teeb nalja või räägib tõsiselt.)

 

Kuidas arvate, kas inimese nimi mõjutab tema elukäiku? Te nimi Mogutši tähendab eesti keeles “võimas”.

Nimi mõjutab väga tugevalt. Arvan, et kui ma ei kannaks seda nime, siis lesiksin suurema osa oma ajast diivanil ja vahiksin televiisorit. Teeksin seda, mida ma armastan tõeliselt – seega ei teeks midagi. (Lavastaja muigab, et ma mõistaks.)

Selle nime pärast olen ma kogu elu sattunud mingitesse lugudesse. Olen teinud mingeid selliseid tegusid, mida kõik minult ootavad lihtsalt sellepärast, et mul on selline perekonnanimi. Kui oodatakse, pead andma. See ei ole väga mugav seisund.

Kui mõelda oma viimaselegi käigule võtta vastu pakkumine hakata juhtima Peterburi Suurt draamateatrit… See käik ka, mulle tundub, on pisut seotud nimega.

 

Te õppisite inseneriks. Milline oli te pere, isa, ema…?

Isa ja vanaisa olid arstid, ema jurist. Mingeid teatrijuuri mul ei ole. Muidugi võib öelda, et teatrisse sattumine oli juhus. Sattusin ülikoolis sellisesse seltkonda, kus väga tugevalt huvituti teatrist. Tulevased insenerid, põlvkond, kes oli võlutud kunstist.

 

Kuuekümnendate lõpus?

Ei, hiljem. Me olime ehk tõesti viimased. Õppisin kaheksakümnendatel. Kõik algas sellest, et hakkasin teatris käima. Vahel kolm korda päevas ‒ jooksin ühelt etenduselt teisele. Ja siis tekkis mu ellu Slava Polunin, kes korraldas poolkeelatud pantomiimifestivale Nõukogude Liidus. Jah, tegelesin pantomiimiga ja väga armastasin seda kunsti. Hiljem muidugi sain aru sellest, et minust ei saa kunagi inseneri.

 

Te pole insenerina töötanud?

Mitte ühtegi päeva. Diplomi sain. Kui lõpetasin, oli mul juba oma teater. Muide see tegutseb siiani. Teatri nimi on “Formaalne” ‒ just, formaalne teater

 

Peterburi lavastaja Lev Erenburg ütles meie juba kuulsaid noori näitlejaid oma kursusele võttes, et nad alustavad uuesti, sisuliselt otsast peale, nullist.

Muidugi nii, see on ainus võimalus. Ma ka iga oma projekti alustan praktiliselt nullist. Isegi kui töötan õigel teel olevate kogenud näitlejatega, ikka me alustame algusest, puhtalt lehelt, peaaegu nagu esmakursuslastega. Siis on võimalus, et midagi sünnib.

 

Milleks siis üldse teatrikool?

Et teada… kuhu tagasi tulla. See on ankur, mis ei lase sul ujuda sihitult. Ma seda räägin siin meistriklassis ka ja armastan seda sageli korrata, et teatrimaastikul on kaks asja ‒ teadvus ja teadmatus, vabadus ja kord, kord ja improvisatsioon… ja otsida tuleb nende tasakaalu. Kool on ankur, mis ei lase sul kosmosesse ära lennata igaveseks. Sa pead vabalt lendama, aga pead olema ka maa külge seotud, muidu hukkud. Jälle see kahetisus, teatri kaksikloomus, mis teebki teatrist kunsti.

Mis kunst on, on raske küsimus täna. Kaasaegne kunst lubab unustada ameti, professiooni. On visuaalsed kunstid, digitaliseerimine… kõigil on mobiiltelefonid, kõik on täna fotograafid, on kirjanikud feissbuugis, videokunstnikud… Igaüks meist võib olla kunstnik, kui vaid tahab. Kinooperaator on see, kellel on hea kaamera…

Mu vanem poeg lõpetas sellel aastal VGIKI, ühe kõige kuulsama ja parema kinokooli Venemaal ja maailmas. Kõik need viis aastat neid õpetati, kuidas teha kino filmilindile. Nüüd, kui ta lõpetas kooli, enam filmi ei toodeta. Ma küll arvan, et talle õpetatu kulub ehk ära, aga tean paljusid Vene häid operaatoreid, kellel vastavat haridust pole. Nad on hoopis endised kunstnikud, graafikud, fotograafid… Kunstnik on täna nii vaba, et see, mida ta teeb, võibki hakata ennast kunstina ilmutama. Ütleb, et see on kunst ja samal momendil sellest saabki kunst.

Ükskõik, teater on minu jaoks üks vähestest kunstidest, kui mitte ainus, kus nii ei saa juhtuda. Nagunii säilivad mingid vastuvõtuseadused, elusate inimeste kokkupuutumine teiste elus inimestega ei lase…

 

…laval on elus inimesed ja saalis?

Jah-jah. Oma põhiolemuselt on teater inimeste kokkusaamise koht. Koht, kus inimene saab inimesega kontakti. Ja see on teatri väga tähtis omadus, mis minu arvates teeb ta olemasolu täna veel teravamalt vajalikuks. Sest neid kohti jääb üha vähemaks, kus inimene saab inimesega rääkida otse, silmast silma.

 

Tean, kõik on silmadega hoopis nutitelefonis.

Internetis levib meil anekdoot: “Pulmad möödusid rahulikult, restoranis oli tasuta WIFI”. Sedasi jah istuvad. Aga kui vaatame teineteisele silma… Laval on inimene, kellel on, mida öelda, ja saalis inimene, kes tahab seda kuulata ‒ see teeb täna teatri eriliselt tähtsaks.

 

Enamus teatrisse tulijaid ikkagi tahavad vahetada oma koduse tugitooli teleka ees pehme tooli vastu teatris ja vaadata oma seriaali edasi.

Oh, see on tõsine probleem. Millegipärast ma usun, et see aeg läheb mööda. Ma ei tea, miks.

 

Kui kaua te olete teatrit teinud?

Esimese lavastuse suurele vaatajaskonnale tegin 1989. aastal. Enne seda oli ka töid, aga need olid sellised laboratoorsed. Maitsed on sellest ajast muutunud.

Teater praegu… ma usun sellesse ja loodan, et nii on… Kui ei usu, siis pole vaja teha ka… Valmistan ette tervet programmi, mille nimetasime Valgustuse epohhiks. Mulle tundub, et see olukord, milles me elame ja millest siin kõneleme, on katastroofiline. Sellepärast ei ole küsimus valgustusest üldse mitte vaid lapsi ja noori puudutav, vaid on vajalik ka täiskasvanutele. Õpetada on vaja kõiki. Õppida ise ja õpetada teisi.

 

Mul on hea meel, et mõtlete lastest ja teatrist. Meil kiputakse seda pigem kuidagi vähetähtsaks pidama.

Ma väga armastan… ma riskisin kaks aastat tagasi ja tegin lastelavastuse. Riskisin selles mõttes, et ei julgenud lastele teha palju aastaid. Lihtsalt kartsin, sest lastele lavastuse tegemine nõuab erilist vastutustunnet, kuna lapsi on kerge petta. Nad väga kergelt usuvad kõike, ka igasugust väheväärtuslikku, mida neile pakud. Laste arvelt on lihtne raha teenida, jah, kahjuks ka teatris.

Nüüd siis, paar aastat tagasi, võtsin julguse kokku ja tegin Aleksandra teatris lastelavastuse. Ja tegin õigesti, mul on nüüd sellest hea mõelda. See oli suur lavastus, kallis, minu poolt väga aus ja siiras jutuajamine teemadel, mis mulle endale tähtsad on. Ilma allahindlust tegemata rääkisime teemadel, mis erutavad mind ja minu lapsi ‒ sünd, armastus ja surm.

 

See huvitab ju ka mind.

Loomulikult. Need on kolm vaala. Ma enne esietendust ikka väga kartsin, et oleme lati liiga kõrgele tõstnud. Kutsusin peaproovi oma tuttava psühhoanalüütiku. Ta vaatas ja ütles esietenduse eel hirmuäratavaid sõnu, et ta ei tea, ei või kinnitada, et saalis ei teki psühholoogilist epideemiat, negatiivset reaktsiooni. Ta ikka hirmutas mind väga tookord, sest oli juba hilja midagi muuta. Esietendust ei saanud edasi lükata, juba nii-öelda homme pidi saali tulema tuhat last. Tuhat ja ma ei teadnud, milline on vastuvõtt! Õnneks me võitsime, kõik need, kes selle etendusega seotud olid, stsenaristid, kunstnik ja näitlejad. Esmajoones näitlejad, sest midagi hirmsat ei juhtunud, tõsist juttu kuulati tõsiselt. Näiteks oli seal juttu eneseohverdamisest, näiteks küsimus, kas võib anda oma elu armastatud inimese päästmiseks jne.

Mulle oli tähtis, et lapsed tuleksid teatrisse koos oma vanematega. Ja tundus, et enamusel ei olnud igav, see lavastus oli pikka aega repertuaaris, sai auhindu… Minu jaoks oli tähtis ka see, et lapsed, kes tulid teatrisse ja tulevad ka täna, ei tea, kes on Mogutši. See on väga tähtis, sest kogu oma elu ma olin teinud lavastusi omadele. Enda jaoks ja omadele, vähestele sõprade jaoks ka. Lapsed tulevad ja vaatavad, teadmata sellest kõigest mitte midagi. Ja kui nad kuulavad ja aru saavad, kui neile meeldib, siis on see suur au. Lavastuse nimi oli muide “Õnn” ja see oli puhas draamateater. Muidugi esimesed paar-kolmkümmend minutit me äratasime atraktsioonidega laste tähelepanu. Sealt edasi oli kõik puhas dialoog ilma igasuguste trikkideta. Kuulati lõpuni ja keegi ei läinud ära.

Me ei võtnud endale ülesandeks lapsi kasvatada, vaid nendega tõsiselt rääkida, sest see, kes keda kasvatab, lapsed meid või meie lapsi, on taas dialoogi küsimus.

 

Meilgi on hakatud sellest rääkima, et lastega tuleb rääkida ka väga tõsistest asjadest.

Arvan, et me kõik, riigipiiridest sõltumata, puutume kokku ellujäämise, pääsemise küsimustega. Ellu jääda saame vaid siis, kui me leiame mingid punktid hingeliseks kasvamiseks. Hingeline kasv aga võib avalduda just uues põlvkonnas. On vaja aru saada, uskuda ja loota, et uus generatsioon on parem kui meie. Ma usun seda ja ka näen seda, et just nemad aitavad meid kriisist välja.

Usun ja näen, et just tänane 20‒25aastaste põlvkond, erinevalt sajandivahetusel tulnutest, pääseb ja päästab meid hingelisest tupikust. Nad juba on seadnud endile tõsised ülesanded, mida nad alati küll täita ei suuda, aga see on mõistetav. Nad on noored, neil pole kogemusi, aga soov tegelda tõsiste asjadega, mitte vorpida seriaale ja teenida raha, on neil olemas. Ma tean, mida räägin, sest olen viimasel viiel aastal Piiteris juhtinud noore režissuuri laboratooriumit, kuhu olen kutsunud neid inimesi, kellega mul on huvitav suhelda.

Neil on tõmme tõsiste asjade järele. Noortel lavastajatel on juba ka oma vaatajaskond, kes tõsiseid sõnumeid ootab. Meie, vanem põlvkond, peame neid aitama suureks kasvada. Julgustama neid meinstriimist loobuma, aitama ja julgustama mõelda suurelt, laiemalt.

 

Mille poolest loominguline inimene, kunstnik erineb teistest?

Kunstnik tunneb valu. Ja kui ta seda tunneb, siis ta sellest ka räägib, oma vahenditega. Just siin läheb ka piir elus ja eluta kunsti vahel. Kriteeriumiks on siin mingi sisetunne, mis eeldab ausust, alastust, pühendumust. Seda, et inimene teeb seda mitte sellepärast, et sind üllatada ja ehmatada või sellega raha teenida. Vaid sellepärast, et väljendada oma valu. Seda on võimatu mitte ära tunda. Kui küsida, kas see tunne on subjektiivne, siis, jah, on.

 

Kas teater võib muuta maailma?

Oleks naiivne öelda, et teater võib kardinaalselt maailma muuta. Või kardinaalselt muuta inimesi, et tulid teatrisse haigena ja lähed ära tervena. Aga ma mõtlen, et nii või teisiti tuleb teatrit teha. Maailmas eksisteerib mingi balanss, jõudude tasakaal. See seisab koos tänu mingitele pingutustele.

Mul on üks hea näide, ma isegi ei mäleta, kes vanadest näitlejatest mulle seda rääkis… Üks meie tuntud teater kutsuti Nõukogude ajal Jaapanisse mängima. Näidend oli kas “Kolm õde” või “Onu Vanja”. Tšehhov, Tokio, hea honorar, head tingimused. Keegi meie kuulsatest näitlejatest vaatas enne etendust eesriide vahelt saali ja nägi, et seal olid ainult lapsed. Aga lavastus oli täiskasvanutele mõeldud, tõsine klassika. Näitlejad ütlesid, et nad ei mängi, sest lapsed ei saa ju millestki aru, kui on vene keel ja vene olustik… Jaapanlased ütlesid: teile makstakse ja mängige. Mängisid siis ja lapsed, korralikud, organiseeritud, vaatasid lõpuni, plaksutasid ja läksid kodudesse.

Venelased siis küsisid, miks te nii teete. Ja jaapanlased ütlesid ühe väga tähtsa asja. Et lapsed kindlasti unustavad selle etenduse, aga ühele või mitmele ja kusagile mingis mõttes isegi kõigile jääb alles informatsioon, et maailma kultuuris on olemas selline kirjanik, selline teater ja selline näidend. Selleks, et rahvus säiliks, peavad nad tundma maailmakultuuri suuri. Laste teadvuse tasemel see kusagile jääb alles ja kusagil see kindlasti ilmutab ennast. See kasvab neis ja ilmub välja ehk mõnes arusaamatus vormis, aga see on tähtis rahvuse säilimisele ka tulevikus.

Jaapanlased ühesõnaga maksid raha selle eest, et uus tulevikupõlvkond ei langeks välja maailmakultuuri kontekstist. See on ülitähtis, aga selle tõtt öelda paljud tänased poliitikud unustavad ära. Meil Venemaal vähemasti.

 

Eraldi:

2. septembril Peterburi Suure Draamateatri (selles teatris töötab üle 70 näitleja ‒ MM) pressikonverentsil osales ka Tallinna Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen, kes Peterburi Suures draamateatris Andrei Mogutši kutsel järgmisel hooajal lavastama hakkab. Kunstilise juhi sõnul mäletab teater Elmo Nüganeni ja tema seal 1998. aastal lavastatud Tom Stopardi “Arkaadiat” väga heade sõnadega. Uue lavastuse materjali valik käib Bunini ja Tšehhovi vahel. Plaanide hulgas on ka kutse Linnateatrile veel sel aastal mängida Peterburis Elmo Nüganeni lavastust “Ma armastasin sakslast”.

Kindlat kokkulepet veel ei ole, aga Andrei Mogutši on teinud ettepaneku Peterburi Suures Draamateatris lavastada ka Tiit Ojasoole.

 

Andrei Mogutši meistriklassi korraldas teatri R.A.A.A.M produtsent Märt Meos. Meistriklassis osalesid näitlejad: Piret Rauk, Katrin Saukas, Maarja Mitt, Elina Reinold, Külli Reinumägi, Karin Rask, Liisa Pulk, Ivo Uukkivi, Mart Aas, Marko Leht, Veljo Reinik, Alo Kõrve, Roland Laos, Nero Urke ja Kristo Viiding.

 

 

Andrei Mogutši, lavastaja, mitmekordne “Kuldse maski” festivali võitja.

Sündis 1961.aastal Leningradis.

Õppis inseneriks, diplomi sai 1984. aastal.

1989. aastal lõpetas Leningradi kultuuriinstituudi näitlejameisterlikkuse ja režissuuri kateedri

Üheksakümnendatel sõitis enda asutatud Formaalse teatri lavastustega läbi kogu Euroopa, võidab mitmeid tuntud teatetrifestivale, teiste seas Edinburgi festivali Grand Prix.

Samal ajal õpetas oma meistriklassides, muu hulgas Berliinis ja Helsingis.

Sajandivahetusel lavastas vabakutselisena Peterburi ja Moskva tuntud teatrites.

2004. aastal asus lavastajana tööle Peterburi Aleksandra teatris.

Viis oma nägemust mööda ellu Peterburi Aleksandra teatri uue eksperimentaalse lava ja saali ehitamise. See avati 2013. aasta mais. Just selle teatri ja lava juhtimiseks tegi etteaneku me tänasele Eesti Vene teatri kunstilisele juhile Marat Gatsalovile, kes võttis pakkumise vastu.

2013. aasta aprillis võttis vastu Peterburi Suure (Tovstonogovi nimelise) Draamateatri kunstilise juhi koha.

 

On abielus ja nelja lapse isa.

 

Pärsipeal koos oma kaksikutest laste Vasja Mogtši ja Maša Mogtšiga.