Grete Jürgenson: kuidas säilitada inimlikkust? Kliimakriisis, pagulaskriisis, majanduskriisis…

Näitleja Grete Jürgensoni teatritee on täis kukerpalle, viimane neist kolimine Rakvere teatrist Tartu Uude teatrisse. Ta on muu hulgas jõudnud mängida ka Paide teatris, Saueaugu teatritalus ning näiteks seriaalis „Õnne 13”.

Et Grete Jürgenson ka Õnne tänaval seikleb, tuli mulle üllatusena. Ta ise ütleb: „Olen Morna linna sotsiaaltöötaja Margit Männimeri. Selle juures on ülitore, et saan mängida Garmen Taboriga. Saame kokku rohkem, kui muidu saaks.”

Kui Grete Viljandi kultuuriakadeemias õppis, oli Garmen Tabor seal teatriosakonna juhataja ja lavakõne õppejõud. Juhendas ka Grete seminaritööd, mis oli lavakõnest. „Aga „Õnne” tegemine – seda ütles Meelis Rämmeld – on nõudlik näitlejakool. Sa pead väga kiirelt suutma täpselt mängida. See on kool. Ja saad seal kokku mängida nende inimestega, kellega muidu ehk ei kohtukski.”

Teater on Grete sõnul elu uurimise tööriist. Haavatavus ja marraskil nahk käivad selle juurde. „Kui ma näen lavastusi, mis mind puudutavad, ja mul on selline tunne, et see või teine näitleja paneb midagi vastu tahtmata kõik mängu, siis see on lihtsalt rabav mu jaoks ja liigutav.”

***

Grete, oled umbes niisama vana kui meie iseseisvuse taastanud riik. Mis on need vabadused, mida annab vaba riik?

Loe edasi Grete Jürgenson: kuidas säilitada inimlikkust? Kliimakriisis, pagulaskriisis, majanduskriisis…

Rapla Väikelinnateatri kolmas tulemine: „Salasõna vanavara”

Raigo Saariste Eerik Robert Ots ja Ursel Tilk Rapla Väikelinnateatri kolmandas lavastuses “Salasõna vanavara”

Sellest ilmselt ei piisanud, et Rapla on proffteatris ilma tegevate nimekate teatriinimeste kasvukoht, nüüd on linnakesest saanud teatrilinn. Nad tegid seda jälle. Rapla väikelinnateatri kolmas lavastus hakkas minu jaoks elama teisel vaatamisel ja siis kui teater mängis seda kolmandat korda.

Selle teatri üheks tunnuseks on, et senised kolm lavastatud näidendit on kirjutanud trupi liige Eerik Robert Ots.

Kunagi Von Krahli teatri asutaja ja lavastaja Peeter Jalakas rõhutas, et tema teater põhineb bändiloogikal. Mulle tundub, et Rapla väikelinnateater tegutseb – seda küll sõnastamata – sama loogika järgi. Hea bänd on ennekõike mõttekaaslaste kooslus, kus kõik mõtlevad kõiges kaasa ja mängivad kokku. Arvestavad bändikaaslasi.

Loe edasi Rapla Väikelinnateatri kolmas tulemine: „Salasõna vanavara”

Maarja Kangro: tuleb ette olukordi, kus vastuhakk on ainus võimalus olla sa ise

Maarja Kangrost sai hiljaaegu Eesti Kirjanike Liidu juht. Ta on esimene naine ses ametis. Rakvere teater on just samal ajal toomas lavale Kangro väga isiklikku lugu naiseks olemisest.

Räägime Maarja Kangroga inimese kujunemisest – kuidas mõjutas seda kasvamine loomingulises kodus, kirjanik Leelo Tungla ja helilooja Raimo Kangro tütrena. Räägime kirjandusest ja filosoofiast. Õige oleks küll öelda, et kirjutame, sest kirjanike liidu uuel juhil on parajasti väga kiire aeg ja silmast silma me seekord ei kohtu.

***

Te kirjanike liidu esimeheks valimise peale mõtlesin, kes naiskirjanikest on mu elu mõjutanud, ja välja mõtlesin, et see oli Astrid Lindgren – „Kalle Blomkvist” ja muidugi „Hulkur Rasmus”. Astrid Lindgreni miski hellus on kindlasti mu hinge silunud ja seda maailma õnnelikuma pilguga vaadata aidanud.

Nukker, kui olulisi naiskirjanikke on olnud ainult üks. Agatha Christie’it ehk lugesite lapsena ikka ka?

Loe edasi Maarja Kangro: tuleb ette olukordi, kus vastuhakk on ainus võimalus olla sa ise

Mikita Ilijntšik: Inimesi kasutataks riikidevaheliste konfliktide korraldamiseks

Lavastaja Mikita Ilijntšik sündis 1995. aastal Valgevenes – Eesti oli siis juba neli aastat vaba riik. Selle noore mehe elu saab kokku võtta nii: põgenes vangla kartuses diktaator Lukašenka režiimi eest Moskvasse, õppis seal dramaturgiks ja lavastajaks ning põgenes diktaatori ja Ukraina sõja alustaja Putini eest Poola. Praegu teeb ta Eestis autorilavastust, antiutoopiat „Tere tulemast, Abdulahh”.

Minu jaoks täiesti ootamatult ütleb Mikita eesti keeles: „Jah, minu vanaema pärit olema Saaremaa. Neliteist, kaks… See väga raske ja must histooria.” Igatahes siis nii, et Mikita vanavanaisa ja vanavanaema koos tema tulevase vanaemaga sattusid 1942. aastal linna nimega Novogrudok, mis on ajaloo jooksul kuulunud leedulastele, poolakatele ja on nüüd Valgevene linn.

Mikita rõhutab, et selles linnas sündis Poola rahvuseepose autor Adam Mickiewicz ja viimase sõja ajal oli seal geto. Seal linnas katkeb ka Mikita vanavanavanemate lugu. Nad kaovad jäljetult ja tulevane vanaema avastab ennast lastekodust. Ja siit saab alguse Mikita lugu.

Kus sina Valgevenes elasid ja kasvasid?

Minskis. 2011. aastal, kui seal algasid Lukašenka-vastased protestid, olin 16aastane ja omal moel osalesin neis. Mind juba siis korjati tänavalt miilitsajaoskonda ja mul hoiti silm peal. Kui sind on Valgevenes kinni peetud poliitilise süüdistusega, siis muidugi ei lasta sul astuda sealsetesse kõrgkoolidesse.

Loe edasi Mikita Ilijntšik: Inimesi kasutataks riikidevaheliste konfliktide korraldamiseks