Rapla kultuurikeskuses avatakse 28. novembril Riho Sibula nimeline tuba, kus väljas ta kuulsamad kitarrid ja muu hulgas saab kuulata tema laule. Toa avamisele järgneb aasta eest meie seast lahkunud muusiku postuumselt ilmunud sooloalbumi „Viimane” vinüülplaadi esitlus ja Riho sõprade kontsert. 

Riho sõpru koondava MTÜ Kuukitarr üks osalisi, autor, laulja ja helilooja Vaiko Eplik on Rapla poiss. Laulja ja helilooja Riho Sibul on sündinud, kasvanud Rapla lähedal Purkus ja oma muusikuteed alustanud Järvakandis. 

Riho viimane sooloplaat on suuremas osas salvestatud Raplas Susi stuudios, mõned lood ka Vaiko Epliku ja Tõnu Timmi kodustuudiotes.

Vaiko Eplik, kuidas sündis mõte teha Riho tuba Rapla kultuurikeskuses?

Algselt oli plaane Hiiumaal Rihola Sibula muuseum teha ja tuba püsti panna. Need aga jäid venima ja ma haistsin võimalust asjad õigesse rööpasse keerata. Küsisin Rapla kultuurikeskuse juhatajalt Age Rebelilt. Selles keskuses on mitmeid pühendusega tubasid mitmetele Raplamaa poegadele ja tütardele. Mõte lendas ja nüüd tulebki see tuba Raplasse. 

Vene keelest tõlkis Hannes Korjus

Küsis: Olga Tšernomõss, vastas Alvis Hermanis, ajendiks Alvis Hermanise lavastus „Onegin. Kommentaarid“ Tel Avivi-Yafo teatris „Gešer“ (esietendus 30.12.2021).

Alvis, miks Tšehhov, Tolstoi ja Dostojevski on teisteski keeltes väga populaarsed, aga Puškinit ei tea keegi?

Ma vist tean vastust. Ülalnimetatuist erinevalt kordas Puškin tegelikult juba lääne kirjanduses teada-tuntud kirjanduslikke kontsepte, seevastu Dostojoveski, Tšehhov ja Tolstoi leiutasid midagi radikaalselt uut. Puškini väärtus on keeles, ta pani toime revolutsiooni vene keele kasutamisel. Pealegi, nagu teada, luule on tõlkimatu – mission impossible. Tõepoolest, Puškinit Läänes ei teata. Kuigi, jah, – Tšaikovski ooperit „Jevgeni Onegin“ teatakse.

Miks Puškin siis meid jätkuvalt erutab?

Alustagem sellest, et olen välismaalane, mitte vene keelt emakeelena kõneleja, olen kõrvaltvaataja. Olen juba mitu nädalat Tel-Avivis ning panin tähele, et noormehed ja neiud jalutavad siin enamasti koertega. Peresid ei ole. Üks noor näitleja rääkiski mulle, et uus moetrend on püsisuhete mitteotsimine. Ning siin näeme, muidugi, paralleele Oneginiga, selle dändi, nartsissi-eneseimetlejaga. Ta on selline hipster-hipster .

Aavo Koka ja Andres Eilarti Eesti kunsti suurteose kolmas ja nende sõnul viimane osa „Pintsliga tõmmatud rahvas” ilmub 30.novembril.

Vaatan oma vastas istuvat Aavo Kokka ja Andres Eilartit. Olen paar viimast päeva taas uurinud nende „Pintsliga tõmmatud” sarja kaht esimest raamatut. Sealhulgas raamatuis olevaid autorite fotosid.

Tuletan siinkohal meelde, et „Pintsliga tõmmatud Eesti” ja „Pintsliga tõmmatud linnad” ilmusid ühe hooga – 2011. ja 2012. aastal. Nüüd, rohkem kui kümme aastat hiljem, kolmanda raamatu, „Pintsliga tõmmatud rahvas” ilmumise ajaks, on poisid meheks kasvanud. Ma ei saa neile ütlemata jätta, et nad olid alustades ikka väga noored. „Nüüd oleme siis vanad ja haiged,” ironiseerib Andres. Pakun vastu, et nad on mehed varakapitalismi laineharjal.

Kust selliste „Pintsliga tõmmatud…” raamatute idee?

Aavo Kokk: Kõige esimene mõttejupp tuli Andrese käest. Ma olin otsustaval hetkel juures, et mõte natuke muudetud kujul ellu aidata.

Andres Eilart: Sünd oli selline, et onul (Andres Eilarti loodus- ja kultuuriloolasest onu Jaan Eilart – MM) oli kunagi plaan teha Eesti rahvusmaastike raamat. Võtta Eesti kõige kõigemad maastikud ja näidata neid kunsti abil. Selline pildiraamat. See jäi nii tegemata.

Omalaadselt läks mõte ellu Jaan Eilarti ja kunstniku Kaljo Põllu koostöös, kui nad tegid Eesti maastike sarja. Jaan andis ideed ette ja Kaljo vormis need kunsti. Kuulus sari, kus on suurusjärgus 30 tööd.