Möödunud nädalal mängis Jaan Kolbergi loodud teater kolm korda Jaan Kolbergi vastset lavastust „Meelespea”. Lavastaja ise arvab, et kõigepealt tuleb näidata, et sa suudad, siis tullakse sulle appi.

Pärast me vestlust vaatan üle aastate uuesti Jaani 1994. aastal esilinastunud mängufilmi „Jüri Rumm”. Sellegi Eesti filmi üks võludest on filmis mängivad Eesti näitlejad. Ja see, kui noored nad siis on.

Oma uue teatri uues lavastuses teeb Jaan lavastuse sootuks noorte näitlejatega, Lembit Petersoni õpilaste Maria Teresa Kalmetiga Theatrumist ja Jaan Tristan Kolbergiga. Me juttu kannab Jaani usk ja elujulgus.

Jaan, kui sa mulle kirjutasid: „Tegin teatri”, siis see mind üllatas. Ja tekitas kohe huvi. Oleksid kirjutanud, et tegin lavastuse, oleks see olnud – me praegust keerulist aega silmas pidades – tavalisem. Mis lugu sellega on?

Ma olen alati tahtnud teatrit teha. Sain selle pisiku siis, kui õppisin Tartu ülikoolis ja käisin Evald Hermaküla stuudios. Sain nuusutada päris teatri lõhna siis, kui oli Jaan Toominga ja Hermaküla hiilgeaeg. Sealt see teatriarmastus, pisik, mis jäi minusse sisse.

Loe edasi Filmirežissöör Jaan Kolberg tegi Viimsi Draamateatri →

Homme esietendub Rakvere teatris „Nipernaaditalv”. Kirjanik ja lavastaja Urmas Lennuk on näitleja Hannes Kaljujärve mõelnud mängima vana Toomas Nipernaadit. Nädal enne esietendust proovi jälgides taban end mõttelt, et selle näidendi teeb näitlejale maitsvaks võimalus ja isegi kohustus muutuda vana meest mängides nooreks.

Jääme Hannesega pärast proovi ja linti räägitud intervjuud veel korraks Rakvere teatri ukse juurde kõnelema. Novembrikuiste kaduvikukujude kõrvale.

Ütlen Hannesele, et teda vana Toomas Nipernaadina nähes tulid meelde noor näitleja Jaan Tooming ja parimas eas Lembit Eelmäe. Hannesel on näitleja oskus plahvatada. Lõdvestumine ja plahvatus. Ja Hannes selle peale ütleb, et peab Jaan Toomingat Eesti kõige geniaalsemaks näitlejaks, keda ta laval näinud on.

Loe edasi Hannes Kaljujärv: Usun juhustesse, aga jumalale peab ka alati võimaluse andma →

Vaataja ikka soovib teada, mida ta teatrisse vaatama tuleb – draamat, tragöödiat või komöödiat. Ma olen kuidagi nii mõelnud heade näidendite ja lavastuste puhul, et neid ei tohigi ära sõnastada. Paned sõnadessse, ja miski päris lumm kaob ära. Kuidas sinuga on, Urmas? Mis lavastus on „Nipernaaditalv”?

Ma ütleks, et see on üks puhas ja klaar „Eesti asi”. Aus eestikeelne Eesti teater. Nii pildis, helis kui ka näitlejate mängus. Siin on keele ilu, Eestimaa ilu, inimeste ilu Eestimaa sees ja suure jutustaja August Gailiti valu ning võlu.

Kui sa kirjutasid näidendit „Nipernaaditalv”, kas siis pidasid silmas konkreetseid näitlejaid?

Hannesest see mõte alguse sai, seega ei saanud temast kuidagi mööda vaadata. Helgi Annast oli ka paigas, kui ta oma nõusoleku oli andnud osaleda. Ilma temata oleks raskeks läinud. Liisa Aibelit, Silja Miksi ja Natali Lohki vahetasin mõttes kirjutamise ajal erinevatesse rollidesse, aga lõpuks usaldasin enda esmast sisetunnet. Ja Madis Mäeorg jäi mulle kunagi ammu silma, et temaga võiks midagi sellist „triksterdajat” proovida.

Loe edasi Urmas Lennuk: Kuidas liigitada maailma, inimesi ja tundeid seal sees →

Maailmas on täna üle 3000 filmifestivali. Meie Pimedate Ööde Filmifestival (PÖFF) on neist 15 parima seas. Festivali ellukutsuja, hing ja tänane direktor Tiina Lokk räägib, mis kõik 26 aastaga tippu jõudmiseks teha tuli.

Kõigepealt olid üheksakümnendad. Tiina Lokk oli sel ajal seotud muusik Toivo Kurmeti suure unistusega Rapla Hollivuudist. „Toivo Kurmet päästis minu ja mu pere elu. Kui 90ndatel raha ei olnud ja süüa ka mitte, siis Toivo Kurmet palkas meid kolmekesi – Jüri Sillarti, Avo Paistiku ja minu.” Tiina jutust selgub, et Kurmet vedas nad paari aasta jooksul läbi kõige hullemast ajast. Sillart pidi tegema filmi ja Tiina oli selle käsikirja toimetaja. Avo Paistik pidi tegema täispika animatsiooni, mille stsenaariumi kirjutas Tiina Lokk. „Ma sain selle valmis. See on mu elu üks suurimaid eneseületusi. Animatsioon ja see pidi olema veel ulme, ma ei teadnud sest midagi. Hiljem Paistik ütles, et see on tema elu kõige ägedam stsenaarium.” Kahjuks see käiku ei läinud.

Tiina Lokil on meeles, kuidas ta esimest ja oma sõnul ilmselt ka viimast korda sõitis Porshe tagaistmel. „Ma ei tea, millest Kurmet juhindus, aga olen talle sügavalt tänulik. Ma ei tea, kuidas ma ilma temata oleks neist aastatest välja vedanud. Kurmet oli parandamatu optimist. Neid inimesi on vähe, kes oskavad kogu aeg näha täis klaas. Vaadata tulevikku. ”

Nõnda siis, et esimene filmifestival, mis teie tehtud, oli 1996. aastal?

Jah, ettevalmistusi hakkasin tegema 1995.

Kus teie mõte siis oli, kui alustasite, võrreldes tänasega? Oskasite te nii kaugele mõelda?

Ei, mis te nüüd. Ma unistasin filmifestivalist küll ja unistasin maailma kõige paremast filmifestivalist, aga ma elu sees ei osanud unistada A-klassi festivalist. See tundus täitumatu ideena.

Olen alati olnud ka realist. Mul on kaks poolust – üks on unistaja külg ja teine pragmaatiline.

Loe edasi Kuidas Tiina Lokist kinokuninganna sai →