Eksistentsiaalne hirm tuleviku ees on kogu maailmas äratanud diktatuuriihaluse.
Me kõik oleme riskigrupp.
Kirikutes on aastasadu räägitud, kuidas oleme vennad ja õed. Ja et me üle valitseb kusagil üks suur jumal, kes kõiki jälgib, kõike teab, ja meil jääb üle vaid teda paluda.
Mina ei ole kindel, et jumalat on lihtsam paluda kui maapealseid valitsejaid.
Elu kui kunstiteos
Loe edasi Ärge lammutage vana teatrit veel“Ma ei taha niimoodi oma elu elada, et püüan laveerida eri
poolte vahel, mitte seisukohta võttes. Ainult selle nimel,
et kõigile meeldida,” toob näitleja Evelin Võigemast välja
tarkuse, mis aitab ka rasketel hetkedel iseendaks jääda.
Kui olen diktofoni välja lülitamas, ütleb Evelin sellisel toonil, mis vastuvaidlemist ei salli ja kaasakiitmist samuti mitte: „Ma olen 41, ma ei tahagi olla 25. Kõik on väga hästi.”
Selle peale saan Evelinile lõpuks rääkida ära loo, mis on minuga nüüdseks 13 aastat kaasas olnud. Nad siis mängisid lavatsust „Ruja” Tartus. Ja me lava taga kohtusime Eveliniga, kes küsis, kuidas oli. Mina vastasin siis: „Sa olid ilus.“ Ja sain ta reaktsioonist kohe aru, et sellest ei piisanud. Aga sinna see jäi.
Olen nüüd, aastaid hiljem mõelnud, et Evelin oligi ilus ja teadis seda ka ise. Kui ta nüüd seda mu juttu kuuleb, siis ütleb, et tema reaktsioon polnud mitte „ma tean“, vaid „kas muud ei olnudki?“.
„Vananemise võlu on selles, et rollid on läinud selliseks, kus ainult ilust ei piisa,” ütleb Evelin Võigemast.
Mis sa teed jõuluajal?
Loe edasi Evelin Võigemast: Kui mulle meeldib mu elu, siis see ongi õnnMärt Treier vaatab, kuulab, räägib, koolitab ja kirjutab eluolu oluliseks. Ta ise viib mind oma mõttekäiguga selleni, et kirjutan talle tiitliks – vajalik inimene.
Kui Märt Treieri raamatu „Eluolulised lood” esitlusel järg sinnamaani jõudis, et kuulajad sõna said, siis tõusis püsti ilus vanem naine, kes kaunis eesti keeles ütles edasi enda ja oma kaaslaste tänusõnad. Mõte kõlas umbes nii, et ei pea kuulama ja lugema iga päev jooksvaid uudiseid, mis võivad tuju rikkuda. Ent selleks, et siiski maailma asjadega kursis olla, peab kindlasti kuulama Märdi juhitud Vikerraadio hommikuid reedel ja laupäeval.
Märt, kuhu sa kuulud, kuidas ennast identifitseerid?
Loe edasi Märt Treier: tähtis on, et me asendustegevustesse ei upu„Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.” See tsitaat Goethe „Faustist” iseloomustab kahte täiesti omanäolist, kursusekaaslaste Elina (Pähklimägi) Purde viiendat ja Linnateatri peanäitejuhi Uku Uusbergi uusversiooni 2018. aastal esietendunud lavastusest „Põhjas”.
„Põhjas”
Linnateatri peanäitejuht Uku Uusberg taastas oma 2018. aastal Põrgulaval esietendunud lavastuse „Põhjas”. Sisuliselt on tegu uuslavastusega. Salme kultuuripalee Suur lava ja Indrek Sammuli mängitud Lukaa muudavad lavastuse ja sealsete öömajaliste elu veel selgemalt traagiliseks.
Uku Uusberg ei tee oma elu peanäitejuhina kergemaks, taastades, sisuliselt luues, „Põhjas” uusversiooni. Lavastuse temperatuur ja rütmid, lugude jutustamise kunst on tähelepanuväärselt kõrge. Ta näitab selle kõrguse ära ja see on see hüppelaud, koht, kust ta alustab. Võib arvata, et see on Uusbergi teatri veel kõrgemale lendamise soovi alguspunkt. „Põhjas” annab usu, et see on võimalik.
Loe edasi Armastus ja selle puudumine kursusekaaslaste lavastustesLühikese vaheaja järel ilmus juba teine Priit-Kalev Partsi tõlgitud Pentti Linkola raamat „Linkola programm. Ellujäämise küsimus”.
Juba 1986. aastal kirjutas Pentti Linkola: „Üks ekskavaator jõuab rohkem hävitada, kui miljon tarka meest oma vaimu ja hoiakutega kaitsta suudavad. Ja depoosse konutama see ekskavaator juba ei jää, kui need targad teda väevõimuga ei sunni.” See tsitaat lõpetab Linkola kirjutise „Roheline filosoofia, tehnoloogia ja ellujäämine”.
Loe edasi Linkola programm ja maailmalõppViljandi Kultuuriakadeemia VI lennu lõpetanud näitleja Priit Loog (1984) on Endla teatris mänginud 14 aastat. Nii-öelda kuulsaks tegi mehe Vargamäe Andrese osa filmis „Tõde ja õigus”. Sel suvel mängis Priit Loog tingimusteta kurjust lavastuses „Serafima + Bogdan”, eestlasest miilitsat nimega Raimond Uusküla. Hetkel on proovisaalis lavastus „Kolm õde”, kus Priit mängib Andrei Prozorovit.
„Tõde ja õigust” käis kinos vaatamas vähemalt 250 000 inimest. Seda, et eestlaste teatrijanu on suur, näitab ka sellesuvine „Serafima + Bogdan” Kolkjal, kus kõik etendused olid välja müüdud. Tribüünidele mahtus igal etendusel 600 inimest. Muide – Priit Loogis ei ole kübetki staariülbus ega edevust.
Kohtume temaga, kui Pärnus Endla teatris on just lõppenud proov. Ingomar Vihmar lavastab Anton Tšehhovi näidendit „Kolm õde” ja Priit mängib seal Andrei Prozorovit, tarka noort meest, kes nii nagu tema õekesedki räägib sellest, kuidas ta läheb Moskvasse ja hakkab elama.
Mängime nii, et mina olen mina ja sina oled korraks taas Andrei Prozorov, kolme õe tark vend. Ja ma küsin su käest, et mis sa jamad, noormees, miks sa siin provintsis kükitad, miks sa Moskva ei lähe?
Sest Tsehhov ei ole nii kirjutanud. Tegelikult ma ei ole sellele mõelnud. Miks ei ole? Sest mulle tundub, et Ingomari lavastuses, õigemini selles lavastuse protsessis koos Ingomar Vihmariga olles on rohkem hetkes olemist kui minevikus sobramist, mõistuslikku analüüsi ja selle pealt osa ehitamist. Nii muidugi võib ja saab analüüsida ja keegi ei keela, aga aus vastus on: ma siiamaani ei ole sellele mõelnud.
