Sellel argipäeval keedab Jaak Tuksam (1958) Tuhalaane Väikekulli talukodus sülti. Lihtsalt keedab, ei räägi sellest kui suurest kunstist. Kui fotograaf Sven arvab, et ta võiks pildi jaoks ka kitarri kätte võtta, siis ta ei vasta ja seda välja ei too.

„Valguskaabel, mis pidi meie elu eredaks muutma, jookseb siit teeäärest läbi. Aga sellega ei ole keegi saanud liituda. Tühi töö,” ütleb Jaak, kui temalt pärin, kuidas ta naine saab Tuhalaane metsast Turu ülikoolile tööd teha. Masti-interneti kaudu, selgub.

Panen värske Maalehe Tuksami köögilauale, süldikausi kõrvale ja küsin, kas ta Ott Sandrakut ka tunneb. „Väga hästi. Vana sõber. Otiga ma lasin kodust jalga 16- või 17aastaselt. Sõitsime Moldaaviasse, jõudsime Odessasse välja. Meil oli kahepeale 25 rubla ja 25 kopikat,” räägib Jaak.

Räägime hakatuseks reisijutte, hääletamisest. Jaak meenutab, kuidas ta sõitis Tartust Tallinna. „Oli selline jäle auto vanasti nagu Kolhida. Palusin ennast autojuhil Mäos maha panna, sest selle juht võttis istme alt kolmanda peediveini ja ta sõidustiil muutus väga rabedaks.”

Kord väga noorena käisime sinuga ühel Iiri bändi kontserdil ja sa armusid selle punase peaga lauljannase kõrvuni ära…

Ega ma ei julgenud temaga rääkima minna. Ta kahjuks tappis ennast ära. Loe edasi Jaak Tuksam: Tasakaal tekib, kui kuulad puude kohinat →

„Kriisi idud turisminduses oli enne koroona levikut sees. See kontingent, kes on rühmareiside põhi tarbijad, otse öeldes, sureb vaikselt välja,” ütleb eluaeg Eestis ja maailmas giidi tööd teinud ja üle 20 aasta Lahemaal Kolgas elav Ott Sandrak.

Kolka sõites Peterburi maanteelt Loksa poole keerates tekib korraks tunne, et ei mahu autoga enam teele ära. Metsavahe on parkivaid sõiduautosid täis ja vähemalt 100 meetri ulatuses ka teeäär. Turismikriis ja reisikeelud on rahva puhkepäeval Eestimad avastama toonud. Nii massiliselt, et ükski välisturist sinna enam ei mahuks.

Räägime Ott Sandrakuga turismist ja reisimisest katku ajal. Tõsi, sõna katk käib me jutust läbi vaid korraks, kui küsin Otilt, kes on mitte ainult hariduselt, vaid ka olemuslikult ajaloolane, et kas maailm on selliselt kinni olnud ka varem.

Ott tuletab meelde varakevadist aega, kui Hiinast hakkasid tulema koroonateated, ja loeb sõber Hardi Volmeri värsi : „Hiinas on uputus, Taanis on tuul. Meil ikka naer püsib suul.” Lootus, et see läheb meist mööda, luhtus. „Inimene elab kuni ta loodab!” ütleb Ott Sandrak.

Mis siis saab, kui koroonakriisi piirangud kunagi taanduvad?

Ma arvan, et sõelale jääb see seltskond, kelle jaoks moodustuv reisirühm ise on oluline – ühine teema, ühine huvi, ühine seltskond. Need sõidud, kui viirus jälle vähegi lubab, ei kao kuhugi. Loe edasi Ajaloolane Ott Sandrak: „Hiinas on uputus, Taanis on tuul. Meil ikka naer püsib suul.” →