Peipsi ääres Rannal peeti 24. korda üleriigilist kooliteatrite suvekooli. Kõik need aastad on suvekooli korraldanud Jõgeva kooliteatri Liblikapüüdja õpetaja Lianne Saage-Vahur.

Esimeses suvekoolis kakskümmend neli aastat tagasi oli kaks vahetust. Kool kestis kümme päeva ja sellest said osa 600 last ja noort.

Nüüd osales teatrilaagris 160 noort teatritegijat ja nende juhendajad. Kõigil viie päeval olid laagris õppetunnid nii õpilastele kui kooliteatri juhendajatele. Lianne Saage ütles, et lapsed on jagatud gruppidesse – grupis kuni 12 õpilast. Rannal oli sellel aastal gruppe 11, igal oma noor juhendaja. „See on meie kogemus, et väikestes gruppides on kasutegur kõige suurem,” selgitas Lianne Saage aastatega väljakujunenud korralduse poolt, süsteemi. Loe edasi Teatri alusmüür laotakse kooliteatrite suvekoolis Rannal →

Eesti näitejuhtide teatritrupp mängis Suislepa rahvamajas kahel õhtul August Kitzbergi näidendi ja Ardi Liivese dramatiseeringu järgi tehtud näidendit „Püve Peetri riukad”. Seekord oli näitejuhtide teatritrupi lavastaja positsioonil Jaak Allik. Loe edasi Jaak Allik, Püve Peeter ja harrastusteatrite näitejuhid →

Kummaliselt mõjuv õhkkond on praegu mu jaoks me riigis. Üks, mida enda juures märkan, on terav vastumeelsus igasuguse labasuse suhtes. No ja siis see teine pool – ilu muudab meele hellaks. Loe edasi Eile nägin ma Eestimaad →

Saku külje all Rehe küünis mängitava „Lootuskiir pimeduses” üks võlu on eriline näitlejakoosseis. Tegelikkus ilmselt ongi see, mis minu jaoks andis sellele iseenesest koomilisele loole kurva alatooni.

Loo tegevus toimub vanadekodus, mille nimi „Hõbedased”. See polnud lavastuse peamine teema, aga mind kuidagi pani see lugu mõtlema sellele, et isiksuseks kujunemiseks ilmselgelt kulub aastakümneid. Isiksuse omaduste hulgas on ka veidrused ja kui elatud elu slepe on juba parasjagu pikk, pole enam vajadust ega tihti ka tahtmist ega viitsimist end ülearu piirata, ehkki need veidrused ei pruugi sobida ja enamasti ei sobigi kokku teiste isiksuste vaadete ja ellusuhtumisega. Loe edasi Maailma lõpus pole kohvik, on vanadekodu →

Kuulan raadiost varahommikusi uudiseid ja ei märka ärgata. Otsin neid kuulates ühisosa, et mis maailmas õhus on. Ei leia seda. Ilmselt sellepärast ei leia, et seda polegi. Otsustan, et kuulan täistunnil uudiseid uuesti. Tahan aru saada, kas kuulsin ikka õigesti, et USA valitsus plaanib Taiwanile müüa relvi 2 miljardi dollari eest. Ma ei oska mõelda, miks see uudis on varahommikustes uudistes. Ja miks see mind segab? Mind, keda järjekindlat julgustatakse kilekottidest ja papptopsidest loobuma ning kes sellele vaatamata poes… nojah, ma olen neid paberkotte ostnud, aga ka neid saab liiga palju. Enesepiiramine on raskem kui suurelt mõtlemine. Loe edasi Häda mõistuse pärast →

Margus Mikomägi

Mu hea teatrit tundev sõber ütles hiljuti ühe Lahemaal esietendunud suvelavastuse iseloomustuseks: „Mulle jah see lavastus meeldis. Ju siis oli selline tuju.” Olen ise viimasel ajal üsna palju mõelnud eelhäälestusele, sellele, miks valin vaadata just need etendused, mitte teised.

8. augustil esietenduvad Võrumaal Roosiku koolihoones kaks Juhan Jaigist inspireeritud lavastust, „Mis Sa tont vahid!” ja „Jutuvestja lahkumine”. Lavastused, mis küll ühes mõttelaines, toob publiku ette MTÜ Müüdud Naer, mis koondab Lõuna-Eesti taustaga teatritegijaid. On vähemalt kolm põhjust, miks ma tahan seda näha. Juhan Jaik on oma jutuvestmisega kirjanikuna mind köitnud ammu ja sellel kevadel ilmunud kahe uue raamatuga tegi ta seda uuesti. Müüdud naer seostub raamatuga „Tim Thaler ehk müüdud naer” ja selle lavastuse tutvustust lugedes meenus, et näitleja Toomas Suuman on Otepäält. Loe edasi Pärleid Eesti suveteatri keest →