Mart Kivastik

Selle kõrval, mis hiljem ees ootab, on kuuskümmend tühi-tähi. Aga siiski, tuleb hakata vaikselt inventuuri tegema. On õnnestumisi, on käkke ka. Nagu elus ikka. Ainuke jama on see, et kõik on käinud nii kiiresti! Alles oli Tõnu otsapidi Linnateatri keldrisse pagendatud, oli poole kohaga puusepp ja teisega poolega kirjandusalajuhataja. Puusepp-kirjandusalajuhataja. Tõnu ütles, et talle meeldibki keldris. Hööveldad, laastud lendavad, keegi ei käi närvidele nagu „üleval“. Kes seda juttu usub? Näitleja tahaks valguse kätte nagu kõik teised putukad. Keldris läheb tuju niruks, sa muudkui hööveldad ja hööveldad. Ega Tõnu ole ainuke näitleja-ehitaja. Aga nii ei läinud. Keldris oli igasugu inimesi: rokkstaare, kosmonaute, mõni näitekirjanik ka. Too kirjutas parajasti oma esimest näidendit. Kuna ta oli olematu näitekirjanik, oli vaja leida keegi, kes siiski oleks nõus ta teoses mängima. Klassikuid polnud mõtet tülitama minna, need otsivad endasuguseid. Ta tegi nimekirja näitlejatest, kes joovad nii palju, joomine oli tollal väga moes!, et tööd ei saa. Sõelale jäi Volk ja üks teine. Volk võttis imekombel jalad alla, too teine ei võtnudki. Loe edasi Aitäh, Tõnu! →