„Kord peab olema!”, armastas mu isa korrutada, kui noor olin. See korra rõhutamine mind vihastas ja ajas närvi.

Kuulan naist, istudes me Raela aia kultuurikuuri tugitoolis. Ma pole ses aias kolm päeva olnud ja äkki mulle meeldib, et pole muruniidukit saanud töristada siin. Kõik õitseb sel aastal korraga: õunapuud ja võililled, sirelid ja äraunustamind lilled. Maasikapeenra kõrval kasvav nõgesepõõsas on vaatmisväärsus. Maasikas ka õitseb. Rabarberist saab juba kooki teha. Võilillest siirupit. Suur maamesilane ukerdab õunapuu õites. Ma sellist kevadet oma elus ei mäleta. Korda pole. Ja ometi on selles kõiges kord. Jah, ka selles, et muru on niitmata. Loe edasi Koorem hobusesõnnikut ja kunstinäituse kataloog →

Kevadine Tartu on iseenesest ahvatlus. Vanemuise teater korraldas 17.–19. maini Vabaduse festivali ning kutsus mängima Läti, Gruusia ja Soome külalised.

Kui olen kusagil kaks minutit Tartus olnud, teretame luuletaja Indrek Hirvega. Mu mõte minna Maalehe Tartu toimetusse neljapäevasele korralisele koosolekule lendab peast. Juba ammu on mu jaoks just Indrek Tartu hea vaim. Me seekord ei kõnele. Äratundmisest piisab.

Raekoja platsi tänavakohvikus jään passima nahaalset hakihakatist. Jõmm ei karda suurt kedagi, tükib lauale külastajate söögi kallale.

Vaatan, kuhu ta saagiga lendab. Ta veel kohvikus süüa ei julge, tuleb välja. Teeb kerge lennukaare ja maandub Raekoja platsi kodanlasemaja teise korruse rõdul, millel loosungid õhutamisega, et Tartust saaks 2024. aastal kultuuripealinn. Seal ta sööb.

Mu selja taga sööb noor Tartu isa oma pooleteiseaastase pojaga hommikust. Hakihakatis kipub inimesehakatise koogitükki ära võtma. Isa ei lase. Hiljem ütleb õlgkübaras ettekandjale üsna käskival toonil, et te peaksite siia surnud haki üles riputama.

Signe Kivi kõnnib, ilmselt tööle. Ta ju on nüüd Tartu kunstimuuseumi direktor.

Tuttav ajaloolane, kohalik poliitik joob minuga koos kohvi ja tunnistab, et kuuleb Vanemuise Vabaduse festivalist minu käest.

Kunstnik Margus Meinart kõnnib mööda, kutsub Konrad Mäe ateljeesse, kus just on algamas modelli järgi portree maalimise õppetund. Pallase vaim lehvib.

„Seened lõhnavad” Loe edasi Tartus valikuvabadusega kimpus →

Eesti mõistes rikkad ettevõtjad asutasid Riigireformi sihtasutuse ja rõhutasid, et see on apoliitiline. Kummaline, me riigiga pole rahul ei rikkad, ega vaesed.

Eesti 200, Riigireformi sihtasutus, Paide avamusfestival, Rooma klubi, Vabaerakond, rohelised, EKRE, šamaanitrummidega looduskaitsjad, hiieinimesed, märsilohistajad… ideaalidest lähtujad ju kõik. Või siis teisiti – kui need ülesloetud lähtuvad ideaalidest, siis millest lähtuvad keskerakondlased ja sotsid ja reformiparteilased? Meid on füüsiliselt vähe ja olen üsna veendunud, et omavaheline võitlus ja võistlus ei vii meid miskisuguse väljapääsuni ummikust, mida ju kõik võrdsed üksmeelsest tunnistavad. Loe edasi Progressi masinavärki jututoad ei peata →

„Käbikoda” – naised tantsivad hantidega NO teatris.

„Pelgan igat vihmapiiska” – luurajate armastuse lugu Draamateatris.

Vihmapiisad käbikojas – millal me viimati mõtlesime, et kuused kasvavad käbide sees.

Kui Draamateatri esietenduselt parklasse kõnnime, peatab meid Estonia teatri ja Solarise keskuse valgusfoori punane tuli. Mõte läheb sinna, et kui kogu etenduse vältel on publiku silme ees jumalaema pilt, siis peab miski etenduse lõppedes plahvatama. Mida ikkagi tähendab maailmas see, et tänaste plahvatustega kaasneb imaami luust ja lihast läbi lõikav kutse mošeesse palvusele. Üsna konkreetselt meenus üks sellinepalvetuspaik Iraanis Teheranis, mäestiku jalamil keset hiigelsuurt parki, kus kunagine sealse kuninga residents, lossid. Mošee sellesse kolossi ajalooliselt ei kuulunud. Kutse palvusele oli võimendatud ja koht palvetamiseks selline kasvuhoonekilega eraldatud koht põlispuude all. Puhus jahe ja jahutav tuul…

Kui publik NO teatri saali koguneb, võtavad teda vastu kolm ooperlikes kostüümides naist, kõrgete kontsadega kingad jalas. Neist üks räägib loo vangilaagrist Perm 33. Kuidas üks vangidest ütleb poisipõnnile: „Vaata mind, vaata mind ja jäta meelde!” Hiljem saab sellest poisist muuseumi vangilaagri juhataja. Need on ainsad argised märgid „Käbikoja” maailma alguse ja lõpu loomise mänguilmas. Luuakse päris maailm, mis päris tänapäevast ammu kadumas või kadunud. Kuusk on alguses käbi sees. Millal ma või millal me sellest viimati mõtlesime… Loe edasi See maailm ja see teine – maa ja ilm →