Kes kirjutaks näidendi põllumajanduskriisist. Ilmselt mitte keegi. Kriis saab enne läbi. Sünnib uus Skype.

Ma olen maakas. Arvan, et sellest küll kunagi kirjutatakse, kuidas sideme kaotamine maaga eestlastele saatuslikuks sai. Enne aga peaks selgeks saama, kellele on kasulik, et me põllumajandus , no ikka see väikepõllumajandus elujõuline ei oleks. Tegelikult ei saa põllumajandus elujõuline olla. Inimene saab ja sealt siis ka põllumajanduse jõud. Piim, jah, ju puu otsas ei kasva.  Mingit mõtlemise arengut näitab seegi, et enam teda maha ei valata. Protestiks kasutatakse tsiviliseeritumaid tegusid. Siga on juba Toompea lossiplatsil ringi kalpsanud ja eks see üks loomapiinamine oli. Loe edasi „Suletud talude päev” on surnuaed →

 Ilmus Maalehes, pildistasid Mats Õun (Saunaeit), Siim Vahur (Köster) .

„Köster” on Andrus Kivirähu monoloog, mille näitleja Peeter Tammearu Tallinna Linnateatri Hobuveskis kirglik-leebelt ja ausalt ette kannab.

„Köster on luterliku, õigeusu ja katoliku kiriku kirikuteener, kelle ülesandeks on abistada (osalt ka asendada) vaimulikke usuteenistustel ja hoida kiriku vara. / 17. sajandil määrati köstrid ametisse igas kihelkonnas ning neid kasutati ka köstrikooli õpetajatena, 19. ja 20. sajandil olid köstrid ka kihelkonnakooli õpetajateks.” kirjutatakse Vikipeedias.

Lutsu ja Kivirähu köstri nimi on Julk-Jüri.

Kui Andrus Kivirähu „Köstri” looga edasi minna, pisut tulevikku, Loe edasi Kirikumees koolmeistriks – köster →

Eesti teater erineb kogu muust maailmast sellega, et suveteater on oma mõõdult ja tulemustelt tähelepanuväärne osa kogu tervikust.

Igal suvel sünnivad uuslavastused ja mängitakse ka lavastusi eelmistest suvedest. Näiteks uut hingamist elav Ugala teater annab teada, et suurt Vargamäe vabaõhulavastust „Kõrboja perenaine” mängiti sel suvel 16 korda ja seda käis vaatamas 9000 inimest. Loe edasi Suveteatri mänguruum(id) ei saa otsa →