Gilgameš oma eeposest ja selle kangelasest

Gilgamesh

Enkidu (Erki Laur) ja Gilgameš (Juhan Ulfsak) pärast Humbabaga võitlemist. Pilt: Kris Moor.

Tuut Tuut Tullakse: Selle teatririloo autor on Merete Väin, kes on lõpetanud Tartu Ülikooli teatriteaduse eriala. Tema lõputöö teemaks  oli „Dostojevski „Kuritöö ja karistus“ eesti teatris“.

Tasku uus rubriik on lahti uute tulijate teatrist kantud mõtetele.

 

Merete Väin

Von Krahli lavastuse „Gilgameš ehk Igaviku nupp“ alguses on hästi palju kaltsu. Kõikjal, kuhu silm ulatub, vedeleb üüratu kultuurikihina see, mis jääb inimesest üle ja maha. Riided lebavad kunagi elatud elu meenutades laibahunnikuna maas, igal sipupüksipaaril ja pintsakul oma lugu taskus. Sellest õõvastavast, olnut täis tühjusest hakkabki maailma vanima eepose, kõige esimese kangelase lugu.

Ajatud küsimused, ajalikud vastused

Eelkristliku tekstina peaks tsivilisatsiooni hällist võrsunud „Gilgameš“ sisaldama midagi väga arhetüüpset, seisma väga lähedal inimese kui kultuurse olendi algetele. Tolmuse hea ja kurja võitluse asemel leiab aga sellest muinasjutust harjumatult palju pooltoone, mis Peeter Jalaka interpretatsioonis omakorda jahmatavalt otse tänast päeva torkavad. Lausa sedavõrd, et umbes kolmetuhande aasta vanuse loo raames on võimalik irvitada paigastnihkunud väärtushinnangute üle, mis vaat et liigagi jultunult käesoleva kultuuripealinna aasta temaatika ning mõne poliitilise programmiga kokku kõlksuvad. Igatahes on raske märgata, kust täpselt läheb piir iseenda kui vaimueliidi üle naermise või kunstiülistuse vahel, kas argiolme jäik vastandamine kõigele kultuursele peaks panema naerma või nutma.

Loe edasi Gilgameš oma eeposest ja selle kangelasest

Ooperiaaria: Kaks meest katusel

 


Uku Uusberg ja Jarek Kasar 30.aprilli, tund enne Põhuteatri avamist. Meeste päev oli möödunud ooperi „Katuselt“ liberetole mõeldes. See, et esietendus on 13.septembril oli neil siis juba teada. Foto: Viio Aitsam

Helilooja Jarek Kasar ja lavastaja Uku Uusberg endast, kompromissitust kirest ja ooperist „Katuselt“.

 

Mõeldes teie peale ja ooperi nimele „Katuselt“, tuleb kohe pähe… Kas aimate, mis?

Uku: Ümar kangelane Karlsson katuselt, ma usun.

Jarek: Ei oska aimata, äkki see tohutu aas meie pealael.

 

Kuidas te kokku saite siin ilmas?

Jarek: Kohtusime Ukuga esmakordselt Põlva harrastusteatrite festivalil aastal 2000. Vist. Jagati auhindu. Meie istusime trepil ja üritasime seda sündmust lollide naljadega saboteerida. Mäletan, et Uku oli paks ja lärmakas nagu mina ja ju me selle tõttu vennastusimegi.

Uku: Me saime kokku juba enam kui kümme aastat tagasi, teismeliste poistena. Millal täpselt oli esimene kohtumine, see on meil selgitamisel, laual on kolm varianti.

 

Kas kohe tekkis soov teha koos midagi loomingulist?

Uku: Me ei olnud sellest kunagi rääkinud, sest alati, kui kohtusime, oli ilmselt millestki muust rääkida. Millestki, mis hetke sisse sattus kohviku värvilahendustest või öise Tallinna olemusest või teineteise kaalust. Oleme mõlemad sellised „hetkes“ elavad kujud ja meie kohtumishetkede peamine teema ja rõõmuallikas ongi alati olnud asjaolu, et näed, me kohtusime. Aga kõik need kohtumishetked on küll olnud kuidagi suured, mis andis ilmselt aimdust, et varem või hiljem me midagi koos looma peame.

Jarek: Tegelikult küll. Eks lollimängimine ongi üks loominguline tegevus.

Loe edasi Ooperiaaria: Kaks meest katusel