Leidsin oma arvutist ühe ammukirjutatud loo, millele ka täna täie veendumusega alla kirjutan. Ka peale.
Margus Mikomägi
Teater, vana sõber, on viimastel aastatel rohkem peksa saanud kui pai. Ja pekstud on teatrit raha pärast. Kannatavad aga inimesed, kes oma elu teatrita ette ei kujuta. Siin ei saa rääkida vaid loomingulisest kollektiivist, kes iga teatriorganismis kordasaadetud räigust tundlikult võtab.
Selle loo ülesriputamise ajal käib Ugalas koosolek, mis kas toob selgust? Lugu ilmus ka Raplamaa ajalehe Nädaline paberlehes.
Margus Mikomägi
Tuleb tunnistada, et mu mõtted on Ugala teatri ümber sündiva juures. Ma olen tingimusteta Jaak Alliku ja Peeter Tammearu poolel ses räpases magedas mängus. Kahjuks käitub just selle ministeeriumi seltskond sõgedalt, mille ees kasutatakse sõna kultuur. Tunnistan, et mul on häbi.
Kuna ma ei taha enda suud ära kõrvetada, siis, no nii on mind ka palutud, jätan mõned asjad enda teada, et öelda siis, kui on õppimise aeg.
Hetkel lasub otsustajatel liiga suur vastutus ja otsused tuleb teha oma peaga. Sellest peast võiks välja paista ka südametunnistuse algeid ja paistabki, kui otsus tehtud. Küsimus on Ugala teatri tulevikus.
2006. aasta märtsis vastas Teatrikülgede küsimusele, mis teater on, miks teater on, Ugala teatri juht Peeter Tammearu. See, mis täna sünnib Ugala teatris, on mage. Peetri kolm aastat tagasi sõnastatud mõtted ei ole. Need on pigem prohvetlikud mõtted. Lugege ja otsustage ise. Seda, kuidas Tammearu välja näeb seda juttu rääkides, vaata Tasku rubriigist Tegelased.
Peeter Tammearu, Ugala teatri juht
Mis teater on? Selle küsimuse esitas mulle endine näitleja ja praegune ajakirjanik. Või peaksin ütlema: näitleja ja ajakirjanik. Kas näitleja on elukutse või kutsumus? Elu kutse? Või kibe leib? Õnnelik saatus või nukker enesepiin? Kui näitleja tee kord lõpeb ja ajakirjaniku tee ees terendab, mis siis inimeses toimub? Kas näitleja kaob? Ja ajakirjanik asub kohe asemele? Mis jääb inimesest alles, tema sisse? Mäng? Teater?
Peeter Tammearu Teatrikülgedele mais 2007: “Mulle meeldib teatris vabadus, see, et ma saan aeg-ajalt teha nii nagu tahan, selle nimel olen valmis leppima igasuguste kitsenduste, piiride ja muu sellisega.”
Mõlemad tegelased on ülesvõetud 2007.aasta mai kuu alguses. Pildistanud Viio Aitsam.
Emakeelepäeva puhul ja selle auks, et Uku Masingu sünnist augustis 100 aastat saab. Olen selle artikli oma arvutisse salvestanud 2005 aasta veebruaris ja just täna kui Raplas kuuluatakse välja Masingu aasta, sattus ta uuesti mulle silma. Usun, et Jaan Kaplinski ei pahanda.
Seda Tõnis Mägi plaati on kuulnud vähesed. Plaadil on lihtsalt niisugune saatus ja sündimise lugu. Küllap maestro Mägi sellest kord räägib. Kahe teise muusika ja see millest, ka see kuidas Tõnis laulab, tundub mu jaoks olevat teater. See väga päris ja puudutav. Nii laulda oskab maailmas ainult üks inimene ja see on Tõnis Mägi. Just selle plaadi taaskuulamine tõi äratundmise, et Teatritaskus peab olema Muusikamapp, et kuidas teisiti. Ma tahan seda kuulamise õnne ja äratundmist Taskuinimestega jagada. Kaks teist võivad olla Juhan Viiding ja Tõnis Mägi. Võivad olla Aarne Üksküla ja miljon. Võivad olla mina ja maailm. Võivad olla muusika ja teater. Muusika on.
Kuulake kuidas Tõnis laulab Juhan Viidingu kirjutatud, ajatut luuletust – “Müürileht” ja te saate mu soovist aru. Tõnis lubas kõigele lisaks selle ja ka teisi lugusid sellelt plaadilt siia riputada: MP3-formaadis ja OGG-formaadis.
