Vahur Laiapea, Afganistani vang

Vahur Laiapea sõnul pole temas viha. Ta ei vihka teda Afganistanis Talibanile maha müünud teejuhist reeturit. Räägime surma ees seisnud mehe maailmakäsitlusest.

Vana Viiralti, tänase Kuku kohviku aegade algusest tuttavad baaridaamid tervitavad Vahurit nagu vana tuttavat ja soovivad talle sellest katsumusest väljatuleku puhul õnne.

Olete 56aastane. Meie kultuuriruumis meie elu ajal pole olnud kombeks inimesi tänaval kinni võtta ja maha lasta.

Meil tõesti jäävad sellised asjad selja taha. On piirkondi maailmas, kus see on tavaline. Afganistan on üks sellistest, kus tapmine on saanud kultuuri osaks. Jah, võibki nii julgelt öelda. Seal tapmine ja vägivaldne surm on igapäevased asjad. Läbi aja, kuid eriti pärast 1979. aastat.

1979?

Nõukogude invasioon. Enne seda, kuuekümnendatest on andmeid, et Afganistan oli suhteliselt turvaline riik. Hipid Euroopast sõitsid sinna oopiumi pahvima. Olen näinud pilte, kus naised on ujumistrikoodes Afganistanis. On lühikestes seelikutes, euroopalike soengutega. See muidugi maapiirkondades oli teisiti, aga linnades… Riik ei olnud nii lootusetu. Nõukogude sõda – kümme aastat – lõi uppi kõik selle, mis vähegi olemas oli.

Jah, sõda ja islam?

Islami filter on nii jõuline. Muidugi kui vaadata islamimaailma tervikuna, siis on raske leida piirkonda, mis ei oleks ja kus ei oleks väga keeruline ja kriitiline.

Toomas Paul on öelnud, et kristlus on nagu karastatud teras, islam nagu malm. Teras paindub, malm murdub. Islamis ei ole aegade jooksul tekkinud võimalust kahelda ja küsimusi esitada. See religioon, kui võrrelda kristluse ajalooga, on seal, kus kristluses oli inkvisitsiooniaeg.

Islam on siis keskajas?

Jah. See jooksis neil uusaega välja. Eestis põletati nõidu 1700 millegagi… Usulist teksti tõlgendati vajadusel sõna sõnalt. Otsiti välja see koht, mis võimaldab inimesi piinata ja hävitada.

Afganistanis on nii, et kui laps sünnib, on ta automaatselt usklik. Teda ei pea pühitsema. Kusagil 7–8 aastat tagasi otsustas üks mees, et hakkab kristlaseks. Ja kuulutas seda. Ta võeti kinni ja talle mõisteti surmanuhtlus – poomine. Ameerika president sekkus ja andis käsu see mees sealt ära tuua. See juhtus, ameerika dessantväelased vabastasid mehe viimasel minutil. Mu meelest on see piltlik näide – need, kes on Afgaanis misjonärid, tapetakse.

Sallimatuse kultuur, koraani ühene, sõnasõnaline tõlgendamine, see on läbi aegade nii olnud. Alates 4.–5. sajandist, kui islam hakkas levima.

Oli see teadmine teil enne kui te sattusite nüüd… ma ei leia sõna, sellesse olukorda, kus olite?

See oli mu elu viies käik Afganistani. Mul oli see pilt üsna selge, oli-oli. Nüüd tuli see muidugi teravalt esile. Elasin kaks kuud moslemitega üsna kitsas kongis koos. Nägin seda maailma väga lähedalt. Nägin selle religiooni mõju.

Tooge mõni näide.

Kabuli vanglas. Olin väga hirmul. Ma ei teadnud sealsetest vanglatavadest midagi. Piinamised, peksmised, proovilepanek… Minuga nii ei läinud. Kambris üks mees hakkas minuga kohe inglise keeles rääkima, nii et polnud ka keelevaakumit. See mees oli talib, andekas ja haritud, kes kohe oli saamas arstiks. Ja maailmapilt? Ta unistas šariaadi seaduse kehtestamisest. Ei mingeid tsiviilseadusi, ainult koraan. See tähendab seda, et vargal lõigatakse käsi maha, naine, kes käitub „valesti”, loobitakse kividega surnuks… Seda, jah, tehakse kogukondades ka praegu, aga see ei ole veel norm.

Tema selge veendumus oli, et kui õppida koraan pähe, saad surres paradiisi kaasa võtta seitse või kümme sugulast. Aga kui sa lased ennast õhku enesetaputerroristina ja võtad kaasa palju inimesi, kes väärivad surma, siis võid kaasa võtta 70 sugulast. Ühelt poolt 21. sajandi arsti teadmised, teiselt poolt… Tähendab, seal maailmas hariduse omandamine ei tähenda seda, et see avardaks su maailmapilti sedavõrd, et hakkaksid kahtlema koraani või islami sõnasõnalistes tõdedes. Sa oled kas minu sõber või minu vaenlane.

 Mingis mõttes sarnane meilgi taastekkiva mustvalgete hinnangute ühiskonnaga. Halli tsooni, kus kahelda, ei peeta millekski?

Eestis ma seda nii teravalt ei taju. Venemaal seda halli tsooni polegi lastud tekkida, alates oktoobrirevolutsioonist eriti tugevalt, tegelikult juba ka palju varem.

Ma küll tajun ka Eestis suhtumist, et kui sa ei ole meie poolt, siis oled meie vastu.

Kui see nii on, siis selle tendentsi vastu tuleb väga seista. Usun, et see oli Voltaire, kes ütles: „Ma ei pruugi sinu põhimõtteid jagada, aga ma olen valmis surema sinu õiguse eest neid väljendada.” See on tähtis.

Miks te võtsite pähe teha filmi Afganistanist?

Olin 19, kui Nõukogude väed Afgaani läksid. Olin just esimest korda isaks saanud ja mind ähvardas sõjaväkke võtmine ja küllap ka sinna sõtta sattumine. Ma hoidsin kõrvale. Nüüd vangis olles tuli pähe mõte, et ahah, nüüd see sõda jõudis mulle järele. Otsis mind üles.

Olite seal riigis viiendat korda. Kas ohutunne oli kadunud?

Ei. Aga olin sisimas veendunud, et olen kaitstud, et minuga ei juhtu… Kui mõelda sellele, milline ime oli mu pääsemine, siis loen sealt välja, et see kaitse oli olemas. Loen välja ka hoiatust.

Lähete sinna tagasi?

Ei. Sinna kindlasti mitte. Ma olen ülitundlik inimene. Kui oleksin 1979. aastal sattunud Vene sõjaväkke, ma ei tea, kas ja millisena ma oleksin sealt tagasi tulnud. Viimast kaht kuud ma võrdlen selle ajaga, mis tollal jäi kogemata.

Vaatasin ennast kõrvalt.

Ka haua ääres seistes ja kuuli oodates?

Jah, jõudsin nende sekundite jooksul mõelda ka sellele, et see auk on vastik ja mudane. See muda pole filosoofilises plaanis nii oluline, aga mõtlesin oma naisele ja lastele, et nad ei saa kunagi teada, kus ma surin.

Muud polnudki. Oli, et ahah, kui läheb nii, ma nõustun. On nii, siis on. Olen elu jooksul palju omaks võtnud budistlikku mõtteviisi. Haua ääres seismine osutus provokatsiooniks, aga ka edasi ei olnud ellujäämise osas mingit kindlust. Läks teisiti.

Kui palju te varem olite surmast, sest meie paratamatusest mõelnud?

Väga palju. Elu erinevatel perioodidel erineval moel. Mul on elus olnud kaks ränka lahkuminekut pärast pikki abielusid.  Lahkuminek ei olnud siis minu soov. Elu aga on alati näidanud, et see, mis on tohutult ränk ja tundub talumatu… perspektiivis tagasi vaadates saad aru, miks see hea oli.  Mõtled – väga hea, et nii läks.

Aga kui ma olin selles valus sees, siis ma palusin endale surma. Nüüdne kogemus õpetas mind ja lubasin endale, et ma mitte kunagi ei palu endale enam surma. Surmaga on nii, et ta tuleb siis, kui ta tuleb. See oli märk ja õppetund. Sinul inimesena ei ole õigust paluda endale kadu. Seda enam, et mul on kaks väikest last, keda ma tahan üles kasvatada.

Palju te elus filme olete teinud?

15aastaselt lugesin Peter Brooki raamatut „Tühi ruum” ja sealt peale tahtsin saada lavastajaks. Elu läks teisiti. Oma esimese filmi tegin 44aastaselt. Tänaseks on neid kogunenud kolmkümmend. Olen kindel, et mu filmidel on enamasti olemas poeetiline ruum, mis loob teosele ainulaadse atmosfääri. Ma tajun dokumentaalfilmi loomist kui kunstiteose loomist. See jutt, et dokk on tükike elu, mis on kaamerasse kinni püütud, on jama. See on igal juhul autori, minu interpreteering, millele on antud kunstiline mõõde. Kõik sünnib ju läbi minu valikute.

 Mis saab plaanitud Afganistani filmist?

Mul on eelmisest, novembri filmireisist olemas nelja-viie päeva jooksul filmitud materjal Nõukogude ekssõdurist ja sõduriga. See on võimas materjal, palju on intervjuud, aga hästi intensiivne lugu. Mul on mõte, et palun appi Peeter Simmi, et tuua filmi üks teine mees veel. See teine mees olen mina. Filmi pealkiri võiks olla „Vangis ja vabaduses”. Ühelt poolt vene ekssõdur, kes on seal olnud… kuidas võtta, kas vangis või vabaduses juba üle kolmekümne aasta, ja minu kogemus, kaks kuud vangis ja vabaduses. Mõte on siduda need asjad kuidagi tervikuks.

Kas teid ei sega, et olete teinud kolmkümmend filmi ja tähelepanu orbiiti, kõige kuulsamaks saate hoopis sellega, et pääsete moslemite käest? Selline maailm.

(Naerab) Ei sega, ei vihasta. Küllap see kõik vormib mind. Selline kogemus: kui sa ei murdu sinna, siis annab see sulle lähtekoha jõuda oma loomingus uude kvaliteeti. Saada aru, mis on tõeliselt väärtuslik.

Ma ei kaotanud hetkekski lootust. Nüüd tean, et mu vabastamiseks tegid tööd 60 inimest. Erinevad ametkonnad, minu naine, mu täiskasvanud lapsed. Olen neile tohutult tänulik.

Üllatav, et enne te vabanemist midagi läbi ei tilkunud?

See oli minu naise ja täiskasvanud laste soov, et sellel ajal, kui kõik on lahtine, mitte anda ära oma energiat ajakirjandusega suhtlemisele ega luua hirmuenergiat, mis oleks võinud mõjutada minu vabastamist. Nad keskendusid minu päästmisele. Nad panid kõik mängu. Nad töötasid ühes sihis.

Mis elu mõte on?

(See vastus tuleb kiirelt) Elu mõte on jagada ja vastu võtta armastust. Just nimelt, mitte ainult olla armastatud, vaid seda ka luua, peegeldada ja jagada.

Usute te tõesti seda, et me suudame tapjatele armastusega vastu hakata?

Ei ole ühest vastust. Kui keegi tahab tulla ja tappa mu lapsi ja naist, siis ma olen valmis tapma seda, kes tahab seda teha. Ja see on samuti armastus. Ma ei arva, et tapmine lahendaks maailmas suuri probleeme, aga omade kaitsmine on igal juhul armastuse märk. Me ei tohi seda iialgi teha ideoloogiaks seda, et hakata hävitama teisiti mõtlevaid inimesi, abstraktseid vaenlasi. Ja mõelda nii, et kui need kõik on hävitatud… Meil kongis üks talib mõtles, et Afganistani probleemid lahenevad kohe, kui kõik ameeriklased ära tappa ja välja ajada…

No ei ole nii. Nad tapavad edasi. Ei ole, ei ole ühest vastust. Peab uskuma südame häält, mis tõmbab joone, kust edasi on see ideoloogia ja mis piirini minu lähedaste elu hoidmine ja kaitsmine.

Kas jumal on olemas?

Mind tegelikult ei huvita, kas jumal on olemas. Mulle piisab sellest, et ma tajun teda toimimas. Ja seda olen ma tundnud oma elus palju.

Ilmus Maalehes tsipake lühemana, pildistas Sven Aeber

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga