Looduskaitse on elu ja surma küsimus – peame hoidma seda, mis meil juba on. Küsimus on ka selles, kui kõikvõimsaks elukorradajaks inimene end selles kaosesse kippuvas maailmas peab.
Ikka, kui jutuks tulevad globaalsed katastroofid, läheb mõte sinna, et mida mina teha saan katastroofide tekkimise vastu. Äsja lugesin jakuudist lavastaja Sergei Potapovi Facebooki postitust, kus räägitakse, kuidas teemantite kaevandajad on mürgitanud nende 2650 kilomeetri pikkuse Viljui jõe. Sergei ise mu teada on praegu Vietnamis lavastamas. Mina mõtlen tema jõele oma Raela küla aias.
Üks mu mõtetest on juba aastaid olnud, et tõeline rikkus on see, mida sa näed, kui oma koduaknast välja vaatad. Kas näed ilu ja elu või ei näe midagi peale halluse.
Palju aega tagasi, kui tegin oma suveistumisteks korda suure kahepoolsete väravatega kuuri, avastasin, et pole ühtegi päeva, mil mu silmade ees midagi ei õitseks. See kestab kevadest sügiseni: õunapuud ja sirelid, vaher, võililled, tulbid, nartsissid, kurekellad, kirju liilia… Vana taluaia käoking ei saanud sel aastal kuuma päikese käes hoogu sisse, kuid osa ta sinisekirju õitest on mu silme ees just praegu. Kui mu ema suri ja ma tema peale palju mõtlesin, tuli tihti pähe, et kuidas ta ikkagi oskas seda niimoodi seada. Ema ei teadnud, et ma just selles kohas kuuri all hakkan istuma, mis oli tema ajal mõeldud küttepuudele ja auto varjualuseks.
Nüüd vaatan ema istutatud flokse. Selle suve kuivus lasi jälle üsna eredalt välja paista nende lillede keelel. Kuidas nad on rõõmsad, elujõus või hoopis kurvad, väsinud ja kuidas vihm nad ellu äratab – hästi palju erinevaid seisundeid. Kui näha ja kuulda tahad, on lille keel loetav. Olgu öeldud, et kastmine hoidis flokse elus, aga ei lasknud särada. Vihm äratas nad üles päriselt, mitte lihtsalt elama, vaid särama, õitsema ja ilus olema. Üsna samaoodi ärkab mu hooldatud metsikust armastanud ema mu meeles.
Oma aias istudes saab mulle üha selgeks, et inimene ei pea kõigesse sekkuma. On hetki, mil ei peaks lillegi liigutama – lase lillel olla lill. Mu isa ütles ikka, et kord peab olema, aga ta ei mõelnud kaugemale inimeste kehtestatud korrast, seda öeldes. Aga mingi tunnetus ja intuitsioon kandsid ka teda, õpetatud agronoomi.
Looduskaitse, mis loob ennast ise
Mu elukaaslane Viio Aitsam sõnastas me olemise oma aias tasakaaluaiaks, pidades silmas teadlikult kujuneda lastud aiakoosluste tasakaalu, mille ühed osalised oleme meiegi. Me aiapidamise viisi nimetab ta looduskaitseks, mis loob ennast ise, ei vaja seadustega reguleerimist.
Ta seletab: „Elu paradokside seas kumab paradoks, et teame palju liikide väljasuremisohust, aga enda kõrval paljusid liike ei kannata välja – neid ei tähtsusta, ei tunne, ei tea seoseid, neid justkui võib valimatult hävitada…”
Eks ole, et hetkel jälle internet kubiseb õpetustest, kuidas paremini herilasi tappa. Mutilõks on üks jubedamaid tapariistu, mida olen aiatööriistade reklaamikataloogides näinud… Meie tasakaaluaia peareegel on, et kõigil on eluõigus, kedagi ei tapeta. Ja tulemus on, et märkame, kuidas aed muutub aina elurikkamaks.
Ma tunnistan, et mul agronoomi pojana oli alguses üsna raske leppida, et maasikapeenra kõrval kasvab lopsakas nõgesepõõsas. Et seal paljude liblikate järglased üles kasvavad, ei tulnud pähe. Seda tegin küll, et isa kingitud elupuupojukesele ütlesin ikka, kui ta ümber muruniidukiga lärmasin, et ära karda, ma ei tee sulle liiga… Nüüd olen sealmaal, et oskan tähele panna ka teadlikult kasvama jäetud ohaka ilu ja elujõudu, see mind ennastki üllatab.
Viio me tasakaaluaiast rääkides kirjeldab meie kogemuse põhjal võimalust:
• Kui aiapidajal on veidi kannatust, saab ta oma aia elurikkust suurendada. Taimedest toituvate putukate kõrvale tulevad röövputukad, kes taimesööjaist toituvad, lisandub linnuliike jne.
• Mitmekesistades ka taimekooslust ja tekitades erinevaid elupaikasid, on võimalik saavutada tasakaalulähedane olukord, kus aia elustik reguleerib end ise. Peenarde tühjakssöömist ei ole.
• Aia elustikku jälgides ja tundma õppides saab lähedalt kogeda, kui mitmekesine on loodus ja kui hästi kooslused toimivad peagi pärast seda, kui neil toimida lasta.
• Kui juba sinnani on jõutud, on kindlalt selgemad aabitsatõed, mis aitavad ka laiemalt loodust mõista. Kindlalt saab selgeks seegi, et ainult inimeste ilmas on kombeks liike lahterdada tähtsateks ja vähetähtsateks…
See on ka minu veendumus, et mustadeks ja valgeteks lahterdamine on iseloomulik ainult inimeste ilmale, mille jaoks tasakaaluaed võiks olla ka laiemalt mudel. Kui palju me laseme oma inimeste ilma kooslustel (koosolekutel eriti) ise ennast reguleerida, et kujuneks välja loomulik tasakaal? Inimeste maailmas otseselt „pahade mürgitamist” ei toimu, nagu näiteks tigude graanulitega või kurikuulsa Roundupiga aiakooslusi lõhutakse, aga selles olen küll kindel, et nii nagu ülereguleerimine aias aeda vaesemaks ja hallimaks muudab, toimib see ka inimühiskonnas.
Isereguleeruv areng
Meil valitseb kõiges ülevalitsemine. Ja ametnikud-inimesed, poliitikud-inimesed ja rahateenijad-inimesed kõik kuidagi tahavad rääkida sellest, mida nad kõike teinud on. Hoopis vähem või üldse mitte kõneldakse sellest, mida tegemata oleme jätnud, sest meil on analüütiline mõistus – tegemata jätmine on liiga negatiivse alatooniga väljend ja siis ju ei valita.
Ma olen kindel, et keegi ei julge välja öelda näiteks sellist lauset: „Kui me ei oleks vägisi, teiste järgi tegemise nimel kaotanud väikesi valdu, siis ei peaks me nägema vaeva ja kulutama raha valdade taasloomiseks…” Väike tuleb tagasi nagunii, aga seda, et tunnistataks, kuidas tegutsemine ei ole alati kasulik olnud, on raske uskuda. Siin tuleb muidugi mängu ka vastutuse küsimus – seda, kes peaks tagajärgede eest aru andma, tavaliselt ei leiagi üles. Kolhoose enam pole, aga kollektiivne vastutus on kõva.
Hea küll, ma tahan öelda, et Eesti riigis tegutsetakse liiga palju ja tagajärgedele, meie rahva kui koosluse püsimisele mõtlemata ainult sellepärast, et see paistaks välja – näete, me teeme, ma teen, olen väga tubli, valige mind… Ministrid ja poliitikud. Juhan Viiding ütles kord, ehkki üsna teise mõttega: „Me teeme, teeme ümber oma elu/ üht inimmüüri inimtihedat./ Ka pikemad ei küüni üle ääre…” Tihti on tahtmine öelda: ärge tehke, kui ei ole kindel, et see tegemine me inimeste elukorraldust ei lõhu. Isereguleeruv maailm, loodus, ühiskond… Ärge tehke või tehke vähem.
Loen uudist, et täna avatakse Tallinnas pidulikult Haabersti ristmik. Mul mõistus ei võta, miks pidulikult. Hõbepaju taust peaks avamisele hoopis teise tonaalsuse andma. Aga pidulikkuseta valijad ei märka… Ka pidulikkus on oma tähenduse kaotanud.
Rõhutan veelkord, et tasakaaluaed võiks olla mudel.
Tänases lehes on intevjuu Jaan Tootseniga, kes muu hulgas soovitab kuulata Ööülikooli loengut, mille peab semiootik Kadri Tüür. Mina kuulasin ja märkasin: „Me ei saa jääda lootma lõpmatule majanduskasvule lootuses, et see päästab meie kapitalistliku süsteemi olukorras, kus maakera koos oma materiaalsete ressurssidega on piiratud. Piiratud ressurssidega olukorras ei saa toimuda lõputu kasv.” Ta küsib, et kas me tahame palkade kasvamist või tahame ellu jääda. Milline võiks olla ellujäämise tee? Ja vastab: „Kestlik kahanemine, me peame ennast kokku tõmbama.”
Mida vähem sekkud, seda enam on elu, seda loomulikumalt toimivad seosed. Hoidkem seda, mis meil on. Vähemalt nii, et ei lõhu.
Ilmus Maalehes.