Tingimusteta armastus

alt

Piret Rauk ja Peeter Tammearu. „Armastuse kirjad“. ANDY: „Mida tähendab see “need, kes on haua äärel?”“ MELISSA: „Ei! Palun! Pole vaja! Palun, ära tule! Ma olen ennast käest lasknud! Ma olen paks, ma olen kole, mu juuksed on katki!“. Foto: Aarne Mägi

 

 

Tere, Piret, Peeter (ja Jaak selle pildi all vasakus nurgas).

Ütlen kohe alguses ära, et te jutustatud lugu „laval“, see kuidas te seda tegite pani mind teiega koos sellele armastusele kaasatundma ja elama. Liigutas mõtteid. Seda sellepärast, et kui me skandaalidest rikutud inimesed, aru saavad, et siit uut nätakat ei tule, siis nad ehk kaugemale ei loegi. No, ärgu lugegu, aga seda lugu teatrisse vaatama võiksid ikka minna. Nii elus asi on see. Kokkusaamise lugu ja kokkusaamatuse oma. Nagu elus ja elus. Traagiline oma moodi. Isegi nii tundsin seal, et selline traagika, nagu te mängite ja pakute annab elule ilu.

Ma pole seda avalikult kuulutanud, aga kuidagi nii läks, et kuulutasin tänavuse aasta iseenda jaoks teatriaastaks. Mitte, et varasemad oleksid teatrita olnud, vaid tahtmine oli näha võimalikult palju ja lugeda, et siis veendunumalt kirjutada oma eelistustest. Julgelt rõhutada, et ma arvan nii, toetudes isiklikule kogemusele.

Kirjadega, olen märganud, on selline imeline asi, et kuidas sa ka ei tahaks kirjutada teistest, avastad ülelugemisel ikka, et oled tahes või tahtmata ennast sisse kirjutanud. Aga see on laval osatäitmisega samamoodi. Ümberkehastumisest meil väga enam ei räägita ja ausalt öeldes, ka kahjuks öeldes, on sellised asjad teatris haruldaseks jäänud. Mine tea, äkki sellepärast, et poliitikas on see „ümberkehastumine“ üpris tavaliseks saanud. Vastikult tavaliseks. Tundetuks ka. Psüühiliselt ju see piina ei valmista.

Enne surma võiks ju mõne heateo teha, mõtleb tulihingeline keskerakonnast reformierakonda üle jooksnud mees ja nuiab kohaliku kiriku katusevahetuse raha. Saabki ja peapiiskop annab talle ordeni… Puhas igaks juhuks elamine. Ja see kah kusagil taustal, et mees on endine kommunist, nomenklatuuri kuuluv. Katsu siis laval selliseks kaabakaks kehastuda! Ilmselt on raske taolist tüüpi mõista ja osa tehes ka armastada. Psühholoogiliselt on see raske ennekõike.

Mõtlen, et küllap taolised tüübid ka varsti me näidenditesse ilmuvad. Aga kas siis on veel neid näitlejaid, kes oskavad inimest mängida, mitte skeemi? Kuidas mängida huvitavaks inimene, kelle pole varju?

Tahan jõuda väljaütlemiseni, et mu jaoks on teatris ikkagi kõige mõjuvam see, mida nimetatakse psühholoogiliseks realismiks. Stanislavski süsteem on elus kindlasti ja on arenenud sinna, et kes seda valdab ja tunnistab, on enamasti meister ning läbi käinud tulest, veest ja vasktorudest. Ehk teatrist mõeldes: need tuli, vesi ja vasktorud juhatavad tagasi Stanislavski juurde.

See, kuidas te kaks neid armastuskirju loete teineteisele ja meile, selles on see sees ja see on päris. Onisikliku elu kool, kogemuste kool ja te oskate selle teistele tuntavaks mängida. See on eriline oskus.

Arvan, et ühe teksti ettekandmiseks on vaja seda teksti paremini tunda kui see, kes on selle kirjutanud. Siis vaatan mõnd etendust ja mõtlen, et oh, mis jama, nad laval ei saa aru, mis asja ajavad. Asi ise võib olla ka huvitav ja vahel isegi intellektuaalne, nuputamiseks, miks nii. Teie oma armastuskirjadega lasite vaatajal olla, ei vajutanud vasaraga vastu pead, sai kuulata ja kuulda te intonatsioone, erinevate hingeseisundite edasiandmise kunsti ja eluseisu. Tegite seda just niisuguse nappusega, et see puudutas ja loo arenedes kasvas.

Mõtlen neid äratundmisi, et elu on üksildus, et vaatamata vastumeesusele, mis ikka tundlikel tekib, tasub elada ja armastada. Lisaks veel teema, mida autor seda näidendit kirjutades kindlasti ei teadnud. Ta ei teadnud, et juba on käes aeg, kus kirjade kirjutamine parima sulepeaga monogrammiga paberile on marginaalne. Tänased kirjad arvutis on enamasti vaid informatsioon. See taust muudab mu meelest ka teatri emotsioonide mängimiseks. Kas sest kunagi ka laval piltkirja mängimise kunst saab, mis jääb, ei tea, kõik võib olla…

Olen vaimustunud olnud ka kukerpallidest ja tagumiku paljakskoorimisest laval, mind on võlunud ülim tehniline täpsus, olen näinud lavapiltide tehnilist võlu, tean, ka külm täpsus saab olla lummav. Päriselt lummab ja puudutab aga ikkagi seesama, mida teie tegite mängisite ette ühe armastuse loo, kahekesi, kaks inimest, paar prožektorit ja sisuliselt tühi lava. Teadsite, miks lavale tulite. Müts maha selle julguse eest!

Kui palju on muusikas läbi luu pugevaid armastuse lugusid, kui palju on… Te usaldasite seda, mis on teie sees, loetult, läbielatult, õnnetuks ja õnnelikuks tegevalt, ja kandsite selle ette nii, et see jõudis kohale.

Ma ei tea, kuidas seda korraldada, aga seda lugu tuleks näidata kindlasti noortele. Et nad tantsivas ja tormavas pilditeatris ära ei unustaks, et ka nii on võimalik.

Ja muidugi on see ka puhtalt pragmaatiline lugu, kui nii saab ütelda. Märkasin, et Ugala direktor Heiti Pakk astub tagasi põhjusel, et ta ei saanud hakkama paralleeltükkide käivitamisega Viljandis. See lavastus, millest praegu räägin, on ju ideaalne väljasõitudeks. Seda on võimalik mängida küünlavalgel, lossis ja rehetares, kuni on veel sellisid näitlejaid nagu te olete, Piret ja Peeter. Ja selliseid tundliku pilguga kaasatundvaid kõrvalt pilgu heitjaid nagu Jaak peab muidugi ka olema. Seda, kas ka tuleviku… Barbi ja Ken kunagi sellega hakkama saavad (ja mis keeles nad üldse mängivad), näeb ehk keegi teine. Ma olen praegu näinud. Ja rõõmus selle üle.

Teatriaasta, see mu isiklik, hakkab otsa saama, sesse jääb palju lugusid, palju teatrit, nii ja naasugust. Just selliselt esitatud armastuse lugu, jääb ses virrvarri kaleidoskoobis hea teatri igikestvuse märgiks. Kõige tähtsam on näitleja. Ei kao need inimesed, kel suure loo esitamise võime ja isiklik maitse, mis edasiandmist väärib.

November 2013 Raplas

 

A.R.Gurney „Armastuse kirjad“ („Love Letters“)

 

Tõlkija ja lavastaja Peeter Tammearu

Konsultant Jaak Allik

Osades:

Piret Rauk

Peeter Tammearu

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga