The Rise and Fall of Estonia*

Diktatuurilise vaimsuse (pean silmas ohtlikku mõttelaadi) märgid on nii pealekaebamise äpi loomine ja reklaamimine kui soov võtta teatrilt NO99 riiklik toetus.

Professor Ülo Vooglaid räägib tihti teadmiste, oskuste ja kogemuste ühtsusest. Illustreerib seda juttu ka tuues pimedate ja elevandi näite. Mäletate ju küll: pimedad inimesed kirjeldavad elevanti sõltuvalt sellest, millist suure looma kehaosa nad just satuvad kompima. Üks puudutab sabaotsa, teine jalga, kolmas kõrva, neljas lonti, viies külge. Ja siis lähevad kaklema, sest igaühe jaoks on elevant täiesti üheselt ja kindlalt täiesti erinev: Elevant sarnaneb luuaga! Sambaga! Lehega! Köiega! Kindlusemüüriga! Kõigil on õigus ja kellelgi ei ole õigus.

Kurjuse paketid

„Fakt on see, et teatri NO99 ja sellega sarnanevate küündimatu kunstilise tasemega asutuste riiklikuks rahastamiseks puudub igasugune põhjus ning mida varem see ära lõpetatakse, seda parem kogu ühiskonnale,” on kirjutanud Varro Vooglaid (Ülo poeg). No saab küll selle pealt küsida, milline on kristlik (aga ka roheline, inim- ja loomaõiguste eest võitlev jne) kodanikuaktivism?

„See ongi meie praeguse kurjuse juures kõige hirmutavam: seda ei nähta, nimetata ega näidata enam kurjusena. See on normaalne. Üks osa paketist. Miski, milleks on õigus, sest elame ju demokraatias. Miski, milles nähakse isegi väärtust, kuna väljendab vahetult meie soove ja tahtmisi väljaspool poliitkorrektsuse ahistavat filtrit,” kirjutas kunstiteadlane Eero Epner enne Varro Vooglaiu väljaütlemist.

Ja siis tulistabki EKRE, et võtame NO teatri toetuse ära. Lubades ka muude asjade rahastamata jätmist, muidugi ka viidates, et anname raha muuhulgas politseile ja põllumeestele.

Kogemuste kasvatus

Kui Varro Vooglaid meediapilti ilmus, siis panin tähele, et kõik lehed valisid ta mõtete juurde pildi, kus mees oli kurja olemisega. Seda rõhutati valguse, võttenurga ja muuga. Ma lausa oma piltide seas sobrasin, et kas tõesti sõbraliku olemisega Varrot pole. Selgus, et mul on ainult sellised pildid, kus Varro Vooglaid naeratab, on rahulik ja arukas mees.

Hiljuti jalutasin oma hea paljulugenud sõbraga ja ta ütles, et enamus tema sõpru on EKRE valijad tulevastel riigikogu valimistel. Mu sõber on heal majanduslikul järjel, teeb selleks palju tööd, on proff oma alal. Ja siis muidugi tuli ka NO teater meil jutuks. Sõber ütles, et purkisittujad ja et teater tulekski kinni panna. Ma siis talle tuletasin meelde, kuidas temaga koos vaatasime etendust „The Rise and Fall of Estonia” ja et see lavastus talle ikka väga meeldis. Sõber pisut kohmetus ja ütles, et tõesti, ka neil on õnnestumisi.

Juhuse tahtel vaatas meiega koos kõnealust etendust ka Ülo Vooglaid. Tema tunnistas pärast vaatamist, et ei saanud vaadata, pidin enamus aega silmad piinlikkusest maha lööma. Meil oli Üloga sellest kantult pikem vestlus keelekasutusest ja sellest, et ta ju teab, et on olemas ka sellised väljendid me eesti keeles. Ülo ütles, et muidugi ta teab, aga tema seltskonnas neid ei kasutata, pole kunagi kasutatud. Ma usun professorit. Aga täpselt samamoodi ei tule kõne allagi, et Ülo Vooglaid oleks öelnud: selline teater tuleb ära keelata.

Mulle meeldib, et ma saan vaadata eesti keeles Andri Luubi lavastust „Talvevalgus” ning Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastust „Kõnts”. Ma ei suuda aru saada, miks inimesed, kes oma aadete eest seisavad avalikult, ei julge küsida, ei julge enda kõrvale kutsuda, palgata endast targemaid. See ju aitaks näha, et luud, leht, köis jne on vahel elevant.

* Võimlik tõlge: „Eesti tõus ja langus”. Sellise ingliskeelse pealkirjaga tüki tõi teater NO99 lavale 2011. aastal.

Ilmus Maalehes.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga