Teatrikunst kuulub ka harrastajatele

Rait Avestiku raamat „Teatriarmastajad” annab üsna põhjaliku ülevaate neist, kellel piiritu teatritegemise tahe. Üks autori tähelepanek: „Praegu on tegutsevaid harrastusteatreid rohkem kui näiteks 20 aastat tagasi. Inimesi, kes sellega tegelevad, on aga vähem.”

Raamatu eessõnas tõdeb Rait Avestik, et piir harrastajate ja kutseliste vahel hägustub järjest enam. Raamatus on lavastaja Jaan Toominga essee, mida ta alustab defineerimisega: „Diletant e asjaarmastaja armastab näitekunsti, ta mängib ja ka lavastab omakasupüüdmatut . Professionaalne e elukutseline mängib ja lavastab raha eest. Ta täidab tellimust. Kuid oskama peab nii diletant kui ka professionaal.” Mina olen vahel harrastusteatrit vaadates tundnud ja mõelnud, et kui harrastajad tahavad olla proffide moodi, kas siis on miski valesti.

Lätetel

Avestiku raamat annab teadmise ja ülevaate sellest, et me professionaalse teatri juured on isetegevuslikus teatris. Esimene konkreetne näide teatrielamusest: „See toimus 1529. aasta vastlaõhtul Tallinna raesaalis – Tallinna Linnakooli õpilased esitasid ladina keeles Terentiuse komöödia „Andria” (ka „Androslanna”).” Ülevaade jätkub samm sammult. Niisiis tuleb välja, et esimest teatritegemist saab nimetada tänases mõistes kooliteatriks. Statistikaameti 2019. aasta andmetel on Eestis 431 harrastusteatrit ja neist umbes 200 täiskasvanute kollektiivid. „Teatriarmastajate” raamat kooliteatreid ei analüüsi. Rait Avestikul on sellest fenomenist teine raamat – „Eesti kooliteater. 30 aastat festivale”, (Eesti Harrastusteatrite Liit 2011).

Loen „Teatriarmastajate” raamatust küsimuse: „Teatriajalugu rangelt vaadates võib paista, et meie kutseline teater ning harrastusteater on 20. sajandi keskpaigast alates arenenud teineteisest lahus. Kas see ka nüüd 150 aastat pärast rahvusliku teatri sündi ja rohkem kui 60 aastat pärast lavakunstikooli asutamist tegelikkuses ka nii on?” Usun, et lugeja seda raamatut lugedes leiab tänu ajaloolistele tagasivaadetele ja tänaste tegijate portreedele sellele küsimusele ka vastuse.

Ülesehitus

Raamat teatriarmastajatest on autoril üles ehitatud nõnda, et vaheldumisi ülevaatlike lõikudega ja teatriproffide esseede ja arvamustega saavad sõna harrastajad ise. Raamatus on harrastusteatri tegijate kirjanduslikud portreed. Neist selgub, kuidas ja miks keegi on jõudnud sellise teatritegemiseni. Ka see, kuidas harrastusteatri tegemisest kujuneb elustiil. Näiteks teatriarmastaja Rein, täisnimega Rein Annuk, kes räägib, kuidas teda lavaka sisseastumiskatsetele kutsus kooliõde Piret Kalda. Rein ei läinud. Lõpetas hoopis EPA metsainsenerina. Õpitud ametis Rein töötanud ei ole. On olnud ehitusinsener ja projektijuht. Loete ise, kuidas mees harrastusteatritegemiseni jõudis. Üsna tähtis on aga see, et teatrit tehes, osi luues kasvas isu. Tuli valida, kas kasvada näitlejana – see nõudis pühendumist – või elada hommikul tööle – õhtul koju argielu. Rein on valinud ainult teatri ja suudab kuidagi seda tehes ära elada. Veelgi enam, ta ütleb, et kui poleks teatritegemist, siis ilmselt poleks ka tema enam elus.

Portreelugudesse on jõudnud ka see teema, et seoses televisiooni ja filmi arenguga on paljud harrastajad jõudnud ka suurema vaatajaskonnani. See ka, et profid kasutavad suvelavastustes üsna palju harrastajaid ja see tulemus on motiveeriv.

Teatriuurijate dialoog

Raamatu viimane peatükk on teatriuurija Anneli Saro ja raamatu autori Rait Avestiku dialoog sellest, millisena nad näevad harrastusteatrit ja milline võiks olla selle omaette kunstiliigi edasine areng. Anneli Saro näiteks arutleb, et väikelinnade ja maapiirkondade harrastusteatrid elavad täiesti omaette maailmas. See maailm on vähe seotud sellega, mis tehakse ja toimub kutselises teatris. Rait Avestik omakorda pakub, et on märganud meil tekkinud projektiteatrites, kes ennast professionaalidena müüvad, taotletud harrastuslikkust, mis „teisisõnu peaks lavastusse tooma siirust, loomulikkust, mitteteatraalsust”.

Anneli Saro põnev mõttekäik on, kuidas tema välismaa kolleegid, teatriuurijad küsivad, kas harrastusteater tegeleb meil mingite poliitiliste või keelatud teemadega, millega kutseline teater tegelda ei saa. Ettekujutus siis, et harrastusteater on vastupanuliikumine kutselise teatri kommertsialiseerumisele. Mõte ikka selles, et harrastajad võiksid teha midagi sellist, mida kutselised teha ei saa või ei taha teha… See raamatus olev dialoog on pikk ja sügavalt sisuline vaade harrastusteatri võimalikust olemusest.

Raamatul võiks mu meelest olla palju lugejaid. Teiste seas harrastajad ise, kes ilmselt ennast ja oma n-ö kolleege ära tunnevad. Muigamisi läheb mõte sellele, kuidas just see raamat saaks ära hoida nii mõnegi peretüli, mis tekkimas sellepärast, et üks pereliikmetest soovib oma vaba aja pühendada teatrile.

Raamatus on palju pilte harrastajate tehtavast teatrist ja raamatu lõpus on tekstidele lisaks ka harrastusteatrite statistika tabelites.

„Teatriarmastajate” raamatut saab lugeda ehk ka ilma armastamata, aga see on kirjutatud ja kokku pandud just nõnda, et armastus isetegemise vastu üsna erinevatel mõtlemise tasanditel seda armastust mõista aitab.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga