Teater – kuningriik ilma kuningata

Eesti teatri suvehooaeg tundub taas huvitavam kui lavastuste mass, mis esietendub talviti. Teatripilt on meil kirju nagunii. Kuidas valida?

Laias laastus võiks ju valiku aluseks olla teema, tegijad ja mängukoht. Kitsamalt võiks juhinduda varasematest kogemustest. Proovin.

Huvi juhib

Rakveres Nortsu angaaris esietendub juunis Viljandi kultuuriakadeemia 11. teatrilennu diplomilavastus „Kellavärgiga apelsin”. Lavastab Ringo Rammul. Teemaks ütlevad noored olevat vägivalla ja kurjuse, mis oleks üleüldises Eesti suvemagususes veel intrigeerivam. Märksõnad: noorus ja plahvatus.

Tartus Eesti Rahva Muuseumi vabaõhulaval, mis ju ka uus mängukoht, teeb lavastuse soomlanna  Annika Mikkelsson. Teeb koos Tartu teatrirevolutsionääridega Mustast kastist ja oma Meriteateri näitlejatega. Must kast on teater, millel taas Viljandi kultuuriakadeemia taust. Lavastuse nimi on kahes keeles „Kaksismaa / Kaksoismaa”. Noored lubavad Eesti-Soome ühendriiki. Nimetavad seda poliitiliseks utoopiaks ja otsivad vastust või vastavadki küsimusele, mida sõna “riik” üldse nende põlvkonnale tähendab. „Mis on rahvusriigi või kogu tänase Euroopa saatus? Mille poolest eestlased ja soomlased erinevad, mis on meil ühist? Kas meil õnnestub lavastuse prooviprotsessi käigus moodustada Läänemere esperanto – eestisoome keel?”

Mulle tundub, et neid väljatoodud kaht tulevat lavastust võiks vaadata kui ühe põlvkonna teatrimanifesti kahte vaatust, mis moodustavad terviku.

Vana kaardivägi

Üllar Saaremäe, küllap juba teatrijuhi painest vaba, läheb näitlejatega Loodi kuivatisse, mis olevat Tallinna – Narva maantee ääres, ja lavastab ühe oma lemmikdramaturgi, iirlase Martin McDonaghi 2015. aastal kirjutatud näidendi „Viimane võllamees”. Lisaks eelnevaile terisse tuleku põhjustele on Saaremäe  kutsunud mängima Eesti ilmselt kuulsaima koomiku Raivo E Tamme. Miks? Kas on lavastajal plaan avada näitleja teised registrid… Ei tahaks uskuda, et see valik on juhuslik või vaid mängukoha ja loo publikumagnetiks.

Ain Mäeots lavastab Tartus Aleksandri hoovis Oskar Lutsu „Tagahoovis”. Üsna täpne valik, kui mõelda Lutsule ja selle loo kokkukõlksudele praeguse ajaga. Pisut ettevaatlikuks teeb aga lavastuse pealkiri: „Tagahoovish”. See annab märku, et Lutsuga on midagi ette võetud. Kas see, mis sünnib, on parem kui Luts? Lavastaja Mäeotsal on suurlavastuste tegemise ja nägemise mõistus ja silm. „Ja eesmärk pühitseb abinõu nagu alati,” on lause lavastust tutvustavas tekstis.  Mis on selle lause kontekst tulevases tagahoovis?

 Oma siiamaani kirjapandut üle lugedes märkan, kuidas noored teatritegijad võrreldes vanematega ei mõtlegi sellele, et suvel tehtav teater võiks olla ühtlasi ka meelelahutus nagu käsitöö-õlu.

 Uued teatritekstid – dokumentaalteater

Rakvere näitleja ja Võrumaa mees Tarmo Tagamets kirjutas näidendi „Saaks veel Eestissegi” ja selle nüüd ise ka lavastab. Võrus Stendingu majas. Osalisteks Rakvere kolleegid ja Võru teatritegijatest sõbrad. Uhke kooslus tekib igatahes, kui mõelda vaid kahele näitlejaisiksusele, lavastuses mängivad teiste seas Toomas Suuman ja Agu Trolla.

Lavastus põhineb Võrust pärit harrastuskunstniku ja luuletaja Ado Kisandi päevikutel, mille ta on kirja pannud oma poisipõlves Võrus ja küüditatuna Siberis. Ajastu dokument, öeldakse lavastuse tutvustuses.

Gerda Kordemets on seekord Tõstamaal mängimiseks kirjutanud lavaloo pealkirjaga „Tõeajastu lõpp”. Ta ütleb selle kohta fantaasiadokumentaal. Loo tutvustust lugedes läheb mõte 21. sajandi tõe ja õiguse peale. Gerda Kordemets ise ütleb lavastust tutvustades muu hulgas, et näidend räägib noorusekultuse halastamatusest: pole võimalik olla õnnelik 50-selt, kui suudad end võrrelda ainult 25-se iseendaga. Kuidas sa jätad selle vaatamata… Lisaks mängib mu jaoks huvitav noormees ses loos, Musta kasti näitleja Märt Koik.

Garantiiks Urmas Lennuk ja Ivar Põllu

Urmas Lennuk on kahtlemata mees, kes ajab Eesti asja. Ta on viimaste aastate viljakaim näidendikirjutaja ja dramatiseeringute tegija. Sellel suvel asetub ta eelmisel suvel esietendunud „Kõrboja perenaise” kõrvale näidend „Lembitu – kuningas ilma kuningriigita”. ( „Kõrboja perenaist” mängitakse Vargamäel teist suve järjest täistaevaaluses.)

Lavastust mängitakse Lõhavere linnamäel Suure-Jaani vallas Viljandimaal ja selle määratlus on „ajaloolis-eepiline suur suvelavastus”.

Lavastaja nime pidin guugeldama. Selgub mu huvi suurenemiseks, et Peep Maasik on Viljandi kultuuriakadeemia 12. lennust, õpib veel, on Heimtali poiss.

Arvan miskipärast, et selle lause lavastuse (ehk siis praegu veel näidendi) tutvustuseks on kirjutanud Urmas Lennuk ise, see on tema moodi: „Lembitu pole lihtsalt nimi. Ta on mõte. Idee – mis sillutab teed parema homse suunas. Lembitu on nagu perearst või kooliõpetaja, kes teab – selleks, et sul homme saaks parem, tuleb täna alla neelata nii mõnigi mõru pill ja tuleb pähe õppida nii mõnigi mõttetu võrrand. Et aga homne parem saaks.” Jah, selline on Lennuki stiil. Mis teeb sellega noor lavastajateele minev mees? Sõna „suurlavastus” võlub alati, see tähendab seda, et teatrimajas seda nii mängida ei saaks. Ja siin mu meelest on tähtis, et Urmas Lennuk on noore lavastaja kõrval, just tema. Lisaks näitlejatele osalevad, nagu on öeldud, üle 50 võitleja. Madisepäeva lahing ju ka mängus.

Ivar Põllu on dramatiseerinud Ugala tarbeks Paavo Matsini auhindadega pärjatud romaani „Gogoli disko“. Lisaks on ta kirjas ka kui lavastuse muusikaline kujundaja. Öeldakse, et see on ulmeromaan, Viljandis on tramm ja Eesti on Vene tsaaririigi osa. Andres Noormets, kes on koduteatrisse tagasi jõudnud ringidega, mängib ses lavastuses tegelast nimega Beatles-man ja melomaan Vasja. Lavastab Ott Aardam, mängitakse Ugala suures saalis. Ja Gogol ärkab surnust üles.

Sel Gogolil, mulle tundub, on omamoodi seos tulevikuga, kus EV 100 teatrisarjas “Sajandi lugu” on plaanis Ugala teatri ja R.A.A.A.M.-i ühislavastus  „Hipide revolutsioon“, mis keskendub aastakümnendile 1970–1980. „See on kangelaspoeem Eesti psühhonautide rännakust Nõukogude Liidu südamesse,” öeldakse hipilavastuse kohta. „See on teatraalne fantaasiamaailm, värvimuusika ja rütm – see on Gogoli Disko.” Saame siis näha.

 Tundub kuidagi märgiline, uhke ja tähtis, mida märkasin seda lugu kirjutades: Rahvusooper Estonia on plaaninud oma külalisetenduse Ugalasse.

 Kindel kaubamärk R.A.A.A.M

See ühe mehe teater läheb sel suvel Kolga mõisa. Produtsent Märt Meos toob seekord maale Udmurtia lavastaja Damir Salimsjanovi. Loo pealkiri on „Praegu pole aeg armastuseks”. “Me mõtleme välja üha rohkem asju, mis ei lase meil olla koos nendega, keda me armastame. Sõjad, religioon, masside arvamus, lisaks poliitika, seisuslikud erinevused, mood, virtuaalne tegelikkus. Ja paistab nii, et inimkond jätkab asjade väljamõtlemist, mis meid üksteisest eraldavad,” nii ütleb lavastaja. Mina loen sellest välja, et lavastus tuleb päris kokkusaamiste tähtsusest.

Kohe mai algul tuleb Tallinnas Köismäe tornis vaatajate ette Nikolai Gogoli novell “Hullumeelse päevik”. Madis Kalmet lavastab ja Argo Aadli mängib. Kokkukliks taas kõikide eelkõneldud lavastustega mu meelest, sest teemaks see, kuidas hägustub piir normaalsuse ja ebanormaalsuse vahel, terve ja patoloogilise vahel…

Bändid laval

Nagu Ugala suvelavastus on oma uuenenud suures saalis on ühtlasi ka maja näitamine publikule, on teatrimaja tutvustuse funktsioon muu hulgas ka Aare Toikka lavastataval muusikalisel müsteeriumil. Lavastus on tehtud Mehis Heinsaare teoste ainetel, nimeks “Mees, kes ei teinud mitte midagi”. Mängitakse Tallinnas Nuku uues Ferdinandi saalis.
Lavastuse muusika ja laulutekstid teeb Lauri Saatpalu, mängib bänd, koosseisus Tanel Ruben, Paul Daniel, Marti Tärn ja Madis Muul. Niisiis suvemüsteerium. „Kas vihmategija on olemas? Kas Isand Vanadus on olemas? Kas see, mida sa näed, on üldse see, mida sa näed? Kas armastus on olemas?” küsivad tegijad igavikulisi küsimusi.

Tartus on Jõmmu kadunud. Kes ja miks lodja ära varastas? Mika Keräneni krimka „Kadunud Jõmmu” on muusikaline lavastus. Muusikat teeb bänd nimega „Äge Brass”, koosseisus Karl Laanekask (banjo, kitarr), Alari “Päss” Piispea (sousafon, löökriistad), Tanel Aavakivi (trompet, bariton, kulinad, meloodika). Mängitakse Lodjakojas Emajõe ääres.

Lavastab Marko Mäesaar, kes õppis Viljandi kultuuriakadeemias teatrikunsti osakonnas näitleja erialal, lõpetas kooli 2005. aastal, gümnaasiumi lõpetas Võrus ja tähtis on ka see, et ta on ülikoolis bioloogiat õppinud. Asutas 2010. aastal MTÜ Teatribuss ja on tänas

See oli vaid väike valik suvel teatrivallas sündivast. Kohe tahaks lisada Roman Baskini lavastused Ohtu mõisas. Kindlasti võiks suvel kiigata Saueaugu teatritalus sündiva suunas, miskit kindlasti tehakse Saaremaal ja üsna kindlasti on sündimas midagi, millest me veel midagi ei tea, mida ei oska oodatagi.

Lisaks uhked lavastused eelmisest suvest. Ole siis see, kes valib… Mu enda jaoks on rõõmus üllatus see kui vägevalt on veel valmiv suveteatripilt asustatud Viljandi kultuuriakadeemia lavastajate, näitlejate ja muude lavataguste inimestega, kes hariduse saanud selles koolis.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga