Jaan Toominga teine lavastus harrastusnäitlejatega ja profist staariga Lendteatris on taas protest rutiinse, klišeeliku, inimlikkust tapva argielu vastu.

Seekordne Lendteatri külalisnäitleja on Kristo Viiding. Kümme aastat tagasi lõpetas mees Tallinna lavakunstikooli. Töötas Draamateatris, nüüd on vabakutseline näitleja. 2016. aastal tegi Eesti Draamateatris külalisena hiigelrolli Hendrik Toompere noorema lavastuses “Väljaheitmine. Ühe õuna kroonika”. Olgu ka see öeldud, et eelmises Jaan Toominga lavastuses „Hamlet” mängis peaosa Nero Urke. Samuti vabakutseline mees, kes 2011. aastal tunnistati Eesti parimaks meesnäitlejaks Kaarel Irdi rolli eest Tartu Uue teatri lavastuses “Ird K”.

Lendteater loodi Elvas 2014. aastal. See harrastusnäitlejatest koosnev seltskond tutvustab ennast ise nii: „Lennukad ideed + teater = LendTeater”. Ka see on selles kontekstis ilmselt tähtis, et Lendteatri kodu on Elva linnakese kunagises kuulsas poemajas ristteel.

Skandaalne juhtum

Lavastaja Jaan Tooming võtab seekord, kavalehel olevat sõna kasutades, adapteerida Briti klassiku, romaanikirjanik J. B. Priestley juba 1956. aastal kirjutatud näidendi. Paha pole teada, et kirjanik elas saja-aastaseks ja et Tallinna Linnateatris mängitakse praegu menukalt tema näidendit „Aeg ja perekond Conway”. Teagi nüüd, kas adaptsioon on kohandamine või kohendamine, igatahes mõjub inglise läinud sajandi näidendi asetamine Valga linna mitte ainult ulakusena, vaid hoopis usutavana. Ka see, et peosaline Kristo Viiding loitsib Uku Masingu tõlgitud Rabindranath Tagore luuletust:

„Võite naerda, mu sõbrad! / Aga mina jälitan viirastust, mis põikab kõrvale mu eest!/ Jooksen üle mägede ja orgude,/ matkan läbi nimetuid maid,/ sest ma – pean jahti Kuldpõdrale!

Teie tulete ja ostate turul7 ning lähete tagasi oma koju, koormatud varadega!/ Aga kodutute tuulte võlu on puudutanud mind!/ Ma ei tea kunas või kus? Mul pole ainsatki muret südames! Kõik selle, mis oli mu päralt/ olen jätnud kaugele oma selja taha!/ Jooksen üle mägede ja orgude,/ matkan läbi nimetuid maid,/ sest ma – pean jahti Kuldpõdrale!

Kohandamine on ka see, et laval on seekord kasutusel lausa kaks šamaanitrummi, mis iseloomustavad muule tähtsale lisaks ka Jaan Toominga lavastajakäekirja läbi aastate. Muide ka see on Jaan Toominga teatritööde üks iseloomustav joon läbi aastate, et ta suudab laval elama võluda just need inimesed, kellega ta sel hetkel töötab.

Tavaline esmaspäev

Niisiis Valga linna panga juhataja otsustab ühel hommikul, et ei taha enam elada pankuri elu, et tahab vaba olla. See on rõhutusega kõige tavalisem esmaspäev. Julgen siinkohal teile pisut paotada selle lavaloo sisu sellepärast, et see, kuidas trupp mängib, on üsna kirjeldamatu. Peategelane Kristo Viiding vahetab ülikonna ja lipsu  saamide neljatuule mütsi või narrimütsi ja triibuliste alt laiade pükste vastu, võtab kaasatoodud kahest mustast kotist kaks šamaanitrummi ja loitsib. On nagu kass, siis nagu ahv, naerab esimese hooga üsna võltsilt ja siis äkki vabanenult.

Muidugi tekitab pangajuhi tööle mitte ilmumine segadust. Ja üsna klišeelikult arvatakse, et ju pangahärra on purjus, haige, peast segi. Kõiki neid seisundeid mingi erilise oma nõksuga, mis laseb teravama pilguga vaatlejal aimata, et nii ei ole, Kristo Viiding ka mängib. Oma pangahärraks olemist nimetab šamaanitsev Kattel (tegelaskuju nimi) poolsurnud olekus elamiseks, jah, ka surmaune magamiseks. Nüüd teeb ta, mida tahab, ja tahab ta hommikul trummi lüüa. Tahab viskit ka juua ja teistele pakkuda, aga hommikuti ju avalikult ei jooda, pole kombeks. Kristo Viiding korraldab laval meeleolude silmnähtava vaheldumise, muundumiste tulevärgi. Näitab suurepärast vaimset ja füüsilist vormi.

Kärtspunane kleit

Heh, adaptsioon – kohtuvad Katel ja Kuu. Priestleyl on näidendis võtmetegelane Delia Moon, Toomingal muutub ta Teele Kuuks. Inglase ülivaimukas mõttevilks, mille ta näidendisse sisse kirjutab, nimelt Delia, meil siis Teele taustauuring mõjub vägevalt. Katel helistab proua Kuu mehele ja küsib, ka naise punane sportauto on mehe kingitus. Selgub, et muidu alati range proua Kuu on selle kärtspunase auto endale ise valinud ja ostnud. Katel sellest siis saab kinnitust, et range kostüümi sees elab elus inimene. Hiljem ongi laval argiste, mitte midagi iseloomustavate kostüümide seas Viidingu Kateli seljas punane hommikumantel ja Teele Kuul kärtspunane kleit. Ja trummid on kilbiks ümbritseva närukaelsuse vastu. Nad rütmistavad elu ja lavaelu, laulavad, tunnevad kaasa, vaikivad…

Jaan Tooming on lavastajanipina ilmselt palunud trupi teisi tegelasi peale Teele Kuu ja Georg Katel oma osa loomisel rõhutada just väliseid, amatöörteatris esile tulevaid esimesi klišeesid – mängida üle. Ja laval sünnib mitte üheplaaniline komöödia, vaid mitmekihiline satiir. Nii hulluarst, politseikomissar kui Tallinna pangajuhataja on sõnades hoolivad, armastavad, sügavate tunnetega normaalsed inimesed.

Jaan Tooming näitab meile silmakirjalikkuse koledust kogu oma alastuses. Hirmuäratavat normaalsust. Hingeliselt surnud inimesed, kes ei saa aru või ei taha saada sellest, et on surnud. Laval on kontrastid ja see võiks tekitada äratundmise, milline maailm meid ümbritseb. Pank tahab olla mitte ainult me sõber, vaid ka kõigi inimeste ema ja isa. Lavastuse moraal on, et hakake elama.

***

Otsene paralleel selles nähtus on Jaan Tätte näitemänguga „Meeletu”, kus samuti edukas mees peavooluühiskonnas otsustab oma elu muuta. Jaan Toominga uuslavastus on groteskne, ekstsentriline. Meie ees on kõverpeegel ja äkki selgub, et ei tohi süüdistada peeglit, kui lõust on viltu. Rõõmustav oli, et tegijad näisid uskuvat maailma muutumise võimalusse.

J. B. Priestley ainetel Jaan Tooming

SKANDAALNE JUHTUM

Komöödia kahes vaatuses

Lavastaja Jaan Tooming

Georg Katel – Kristo Viiding

Linnanõunik Kõvanupp – Karl Bussov

Komissar Tänav – Airé Pajur

Teele Kuu – Kaidi Koppel

Härra Suslik – Rein Annuk

Dr. Krõnks – Mikk Sügis

Muusika Jaan Tooming, Kristo Viiding, Mikk Sügis

Ilmus Maalehes, fotod Lendteater ja Viio Aitsam.