Sirli Serman hipilaagrist: Koos olid kaunid inimesed igast ilmakaarest

Sõnastusest oleneb palju. Antsla hipilaagrist rääkides kirjutati näiteks, et seal on keelatud seep ja šampoon. Ei lisatud, et keelatud olid need kasutamiseks looduslikes veekogudes…

Just kajas üle Eesti nn hipilaagri skandaal, mis tekkis sellelt pinnalt, et rahvusvaheline Vikerkaare liikumine otsustas oma tänavuse kogunemise korraldada Eestis. Kui esimesed külalised maaomaniku Sirli Sermani maadele olid jõudnud, jahmatas neid ootamatu lauskontroll ja laagri keelamine.

Küsisin Sirli Sermanilt, mida ta tunneb pärast neid sündmusi, mida ta omal maal oli sunnitud läbi elama. Tema vastas, et ei saa seda öelda, sest see, mida ta hetkel tunneb, on liiga radikaalne – ta ei taha uuesti õli tulle valada.

Terve mõistuse oaas

„Olen Eestit ikka pidanud terve mõistuse oaasiks siin hullus maailmas. Ikka tekivad mingid hirmud, kõikjal maailmas, need võimenduvad ja lõpuks terve mõistus võidab, siin Eestis,” räägib Sirli Serman. Palun tal kirjeldada sündinut oma silmade läbi ja naine kasutab sõna grotesk. Kirjeldab politsei ja terviseameti inimeste „visiiti” öisesse metsa „prožektorivalgus näkku” vormis. Traumeeriv oli muu hulgas, kui majas, pidžaamades ja magamiskottides rahulikult maganud laste juures peeti loeng hooletusse ja valveta jäetud lastest. Sirli sõnul olid emad sellel ajal 50 meetri kaugusel lõkke ääres.

Seda, milline on olukord kätepesu või voola veega, tualettidega, ei vaevutud eelnevalt kontrollima, otsus laager laiali lüüa oli tehtud kabinettides. Sirli loeb üles, mis kõik neil oli, et hügieenitingimusi täita.

„Need inimesed, kes olid meie karjamaal, tulid siia rahu ja lugupidamisega kõige elava vastu. Ainus soov oli olla looduses… ja siis saadetakse neile peale ülereageerimise rühm!” Sirli ei eksi kiirreageerimise rühma ülereageerimise rühmaks nimetades kogemata.

Kuidas see kõik tegelikult algas? Sirli Serman räägib, et ta tõesti teatas vallavalitsusele, et talle tuleb tavalisest rohkem külalisi ja et ta võtab nad ulualla. „Teatasin, sest ei tahtnud, et tekiks pahandusi, et asjad ei väljuks kontrolli alt. Plaan oli selline, et kui rahvas koguneb, siis vastavalt nende arvule kohandame kõik normidele vastavaks. Nii see tavaliselt ju käib.”

Sirli väidab, et teda mõjuti ütlema, et see on avalik üritus. Asaan aru, et see sildi külge riputamine oleks kogunemise keelamist juriidiliselt lihtsustanud. „Aga see ei ole tegelikult minu öelda. Kogukond, inimesed, kes kokku saavad, ise otsustavad ja nii on see olnud juba pea 50 aastat. Vikerkaare seltskond on omaette nähtus. Inimesed elavad oma tavalist elu ja tulevad aastas kuuks ajaks kokku.” Naise jutust selgub, et see on paljude jaoks ka parim viis puhkust veeta.

Selgub ka, et üsna sündmuste alguse otsiti valla tasemel juba võimalusi, kuhu positiivsete koroonaproovide puhul metsarahvas garantiini panna. Seda ei läinud tarvis.

Küsimusele, kes hõikas välja, et kokku tuleb 1000 inimest (see kõlas meediavahendustes – MM), Sirli vastata ei oska. „Reaalne oli, et tuleb 200–250 inimest. Osa neist on kindlasti veel juba Eestis, aga kusagil laiali ja omapäi.”

Väärikas seltskond

Uurin, kes need inimesed on, kes kogunesid. „Ega mina ka ei teadnud, kes nad – ajakirjanduse hinnangul „räpased hipid” – oma eraelus on. Küsisin ja sain teada,” ütleb Sirli. Ameteid on, nagu selgub, tõesti seinast seina. On hipimuusikuid ja kunstnikke, loodusterapeute, aga on ka puusepp, iluvõimleja, paraplaani piloot, algklasside õpetaja, arvutiteadlane, keeletadlane polüglott, börsimaakler, kinnisvarärimees, loodustektiilide tootja, autoärimees, jurist, rahuvalvaja, riigiametnik, ökoehitaja, kes kasutab töös vaid looduslikke materjale, Holladi tervisenõuandja arengumaades, toitumisterapeut, põllumajandusinsener, Saksa Greenpeace juhi kõnedekirjutaja, kirjanik, kes kirjutab oma loomingu kirjutusmasinal…

„Miks pean lugema selliste inimeste mõtteid raamatutest või maksma töötubade eest, lendama mööda ilma, et neid kusagil kuulata, kui on ka võimalus istuda siinsamas nende kõrval ja niimoodi neid kuulata?” arutleb Sirli Serman.

Teada on, et Vikerkaare rahvaga on pärast laagri keelamist ühendust võtnud vähemalt viis ümbruskonna maaomanikku, kes on seltskonnale uut metsa ja ulualust pakkunud.

Külalised Antsla metsas saabusid Eestist, Soomest, Lätist, Saksamaalt, Poolast, Slovakkiast, Hollandist, Inglismaalt ja Portugalist. „Need inimesed on tulnud rahuga!”rõhutab Sirli Serman.

Ilmus Maalehes, fotod erakogu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga