Portselanist lauakell on puruks pillatud

Aarne Üksküla 21. IX 1937 – 29. X 2017) in memoriam

Ma ei julgenud Aarne Üksküla poole intervjuusooviga pöörduda ta eluajal. Ei tahtnud kuulda äraütlemist ja mõtlesin sellele ka, kui ebamugav on tal seda teha. Ta oligi selline inimene, kes oskas vaikida. Küllap hoidis oma sõnad ja mõtted lava jaoks.

Sellest, miks ta ei soovi intervjuusid anda, sain teada hiljem. Räägin sellegi ära nüüd, mil mul muud võimalust polegi kui vaikivale Aarnele monoloogi pidada.

Ühes viimaseks jäänud intervjuus (ikkagi) telesaatele Pealtnägija, kui said 2009. aastal elutööpreemia, ütlesid sa – nii, nagu Sa oskad, enda öeldus justkui ette kaheldes ja napilt – peapõhjuse: kultuuritust on rohkem kui kultuuri.

Kui said kuuskümmend, pidi Draamateater seda tähistama sünnipäevaetendustega. See oli 1997. aastal. Tähistamine jäi nendele päevadele, kui suri Jüri Krjukov. Jätsid kogu juubeldamise ära. Kuulsid sellest surmast õhtul ja hommikul helises Su telefon. Helistas ajakirjanik, kes soovis Sulle reipalt sünnipäevaks tagantjärele õnne ja ühtlasi soovis teada, kuidas Sulle mõjub Krjukovi surm. Sa olevat selle lauatelefoni katki löönud.

Kui Jüri Järvet enam ei mänginud (suri1995), hakkasid Sa mängima Tšebutõkinit Draamateatri kuulsas „Kolmes ões”. Enne seda hakkasid mängima Kulõginit samas lavastuses, kui Ants Eskola enam ei jaksanud (suri1989). Veidi hiljem hakkasid Linnateatri „Isades ja poegades” mängima Pavel Petrovitš Kirsanovit, kui Mikk Mikiver haigestus ja läks (2006)…

Nägin nii Sinu kui ka Järveti Tšebutõkinit. Näidendis on stseen, kus ta võtab kätte portselanist lauakella ja uurib seda. Siis ütleb tulekahjult tulnud Veršinin, keda mängib Mikk Mikiver, et näe, ta määris ennast ära ja on nüüd nagu hernehirmutis. Lisab mõtte, et on kuulnud, nagu paigutataks ta ise ja ta sõdurid ümber. Tusenbachi mängiv Juhan Viiding kommenteerib, et siis jääb linn ju päris tühjaks. Portselanist kell kukub Tšebutõkini käes kildudeks. Mari lille Irina ütleb, et see oli mamma kell. Veidi varem on Tšebutõkin tunnistanud, et ta nooruses oli armunud Irina emasse ja pole sellepärast abiellunud…

Kirjeldan Sulle seda kõike üheainsa tsitaadi pärast. Tšehhov on arst Tšebutõkini öelnud kuuekümneaastaseks ja ätiks. Kell puruneb ja aeg – mida ta teeb? Tšehhovil ja teil seal laval on selle koha peal pikk paus. Aeg tõesti nagu seisatub ja siis Sa, Aarne, ütled Tšebutõkinina: /…/”Ma ehk ei pillanud puruks, vaid ainult paistab nii. Võib-olla meile ainult paistab nii, et me olemas oleme, tõeliselt aga meid ei olegi. Midagi ma ei tea, keegi ei tea midagi. /…/”.

***

„Näitlejast jääb järele vaid legend. Või ei midagi,” ütles kord Reet Neimar. Küsisin nüüd Oleg Lojevskilt, mida öeldakse Venemaal, kui sureb suur näitleja. „Окончилась эпоха. Ушёл голос поколения,” vastab tema. (Ajastu, epohhi lõpp. Lahkus, vaikis ühe põlvkonna hääl.)

Miskipärast ei saa ma lahti mõttest, et nii ongi. Mis siis, et tean, et ikka keegi tuleb jälle ja koputab aknale, öeldes: „Tule teatrisse!” See on seesama, mida kord ise mulle ütlesid.

Oli aasta 2008 ja Sa olid äkki jälle teatris tagasi, mängisid koos Katariina Lauguga VAT teatris näidendit „Nürnberg”. Mina tegin tol ajal oma Teatrikülgesid Raplamaa lehes ja tahtsin etendusest sinna lugu. Katariina oli nõus ja rääkis ära ka Sinu. Olen selle lukku sisse kirjutanud, kuidas sa mu küsimusele “mis see teatris ikkagi on, mis publikut ja näitlejaid võlub” vastasid. Ajab pragugi naerma Su vastus: „Üldse Küsi vahepeal midagi Kata käest ka.”

Koputamise jutu rääkisid küsimise peale, mis teatrisse viib. „Mis asi see viib, ma ei tea. Kui hakkad seda seletma, on see nagu muusika seletamine, mis ka midagi õiget ei ole, sest see on see, kuidas mina kuulen. Seletada ju ei saa. Miski on tõuganud takka.” Seepeale rääkisidki loo, kuidas Tõnu Aavalt küsiti sama asja ja Aav oli ütelnud, et Aarne tuli ja koputas mu aknale ning ütles: tule teatrikooli. „Nii olla ta ütelnud, aga mina elasin küll esimesel korrusel, kuid Tõnu natuke eemal teisel korrusel. Kes siis kelle akna peale tegelikult koputas?”

***

Kui nüüd tuli teade, et Sind pole, kirjutas Jaan Tooming: „Väga, väga kurb, Üksküla surnud. Käisin teda kuuekümnendate alguses Rakvere teatris vaatamas, siis elasin veel Haljalas. Tema kergus meeles siiani. /…/ Ta oli suurmees meil, tõeline surmees !!! Teatrimaailma suurmees. Nüüd on siis tõesti üks järk meie tetaris läinud…” Nagu nad oleksid Oleg Lojevskiga kokku leppinud. Usaldan neid mehi.

Tuleb meelde, kuidas Tooming kusagil 1980. aastate alguses Ugalas ühe me omavahelise õhtuse jutu poolelt sõnalt katkestas, et minna uue Ugala rõdule vaatama, kuidas Aarne Üksküla teeb „Kõik aias” etenduse lõpumonoloogi. Jaani kabineti seinal olevast krapist oli kuulda, mis laval sünnib.

***

Selline mees olid, et kui Vanalinnastuudio partsti suleti 2004. aastal ja kõik näitlejad tänavale löödi, protestisid paljud ja Sina olevat öelnud, kuidas ei astu uude loodud teatrisse mitte kunagi sisse. Et juhtugu seal mis tahes! Kuuldavasti pidasid sõna ja ei huvitunud NO teatrist ka siis mitte, kui see edukaks kujunes. Sa ei kannatanud ülekohut.

***

Hendrik Toompere kirjutas Facebookis loo, kuidas kaksteist aastat tagasi oli Viinistus „Külmetava kunstniku” esietendus. „Aarne mängis seal mu isa. Proovide ajal juhtus aga nii, et Aarne ütles: kutsume Miku ka punti. Mikk oli siis taastumas raskest insuldist. Ta oli Võsul ja me mõtlesime, et mis ta ikka kodus niisama vahib. Teatritegevus taastab mälu ja kõike muud. Ja siis oligi nii, et Mikk mängis ka algselt üht väikest episoodi.

Siis aga enne esikat tuli kohale ajakirjandus ja ka TV uudised. Pandi kaamera üles ja noor kultuurireporter tuli intervjuud tegema. Rääkima läks Aarne Üksküla. Reporter vaatas talle otsa ja küsis: mis tunne on peale rasket haigust uuesti lavale tagasi tulla? Aarne vangutas korraks pead ja küsis vastu, mis haigusest räägitakse. Reporter: no aga te olite ju raskelt haige! Aarne: Mul pole miskit haigust minu teada olnud. Reporter: ei, aga mis te nüüd ajate, te olite ju haige ja see on kõigil teada. Mina vaatan kõrvalt ja saan aru, et reporter ajab Aarne segamini Mikk Mikiveriga. Aarne saab ka aru, aga ikkagi on imelik. Sest kuidas on võimalik segamini ajada Mikku ja Aarnet?! Aarne hakkas lõpuks naerma ja ütles, et no olgu, hea on, aga kas on veel midagi kusida. Ja kui ei ole, siis las teised räägivad.”

***

Katariina seal, me 2008. aasta kohtumisel rääkis Velda Otsuse ja Salme Reegi erinevatest arvamustest. Et Salme tahtnud laval surra ja Velda olevat talle seda kuuldes lausa pursanud, „pruunide silmade põledes”, et mis jutt see on: „Miks ma peaksin tahtma surra laval, see tundub mulle nii mõistetamatu ja totter.” Selle koha peal sekkusid Sina: “Ma olen ka mõelnud seda, et mis lõbu on laval surra, see on ikka teiste rõõm. See ei ole mingi lõbu, kui mina laval suren, ma ju suren ära. See on teistele rõõm, kes hakkavad rääkima: näe, ta ju suri laval. Mis mul sest enam.”

Ütlen veel kord: head ööd, vend…

2 arvamust “Portselanist lauakell on puruks pillatud”

  1. Aarne Üksküla ei mänginud Tšebutõkinit mitte ses Šapiro kuulsas lavastuses, vaid 1996. aastal Mikk Mikiveri “Kolmes ões” Sagadis. Veršinin oli siis Martin Veinmann ja Tusenbach Tõnis Mägi. Eks ole ju nõnda?

    1. Sagadis oli tõesti nii. Aga veel varem, kui misikipärast Järvet ei saanud või ei tahtnud mängida, ma ei tea põhjust, tegi Aarne Üksküla ka Tšebutõkini rolli Šapiro “Kolmes ões”.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga