Kuulsuste kaabudelt langeb tolmu

Gorki, H.G.Wells ja Mura, pärast surma Jänedal. Foto:Hendrik Toompere.

See lugu ilmus Postimehe lehes.

Jänedal peegeldub kadunud maailm. Vene kirjaniku Maksim Gorki kaabult pudeneb lavastuse alguse veel valguseta ruumis vaid tolmu. Meenub, et tolm, mis tõuseb taevani, jääb tolmuks ja kalliskivi poris on kalliskivi ikka.

Maria Ignatjevna Zakrevskaja-Bencendorff-Budberg, kirjanikud Maksim Gorki ja H. G. Well­s ja Tanja Bencendorff, hiljem Alexander ei ole keegi veel sadatki aastat surnud saanud olla ja ometi on nad unustatud. Ükski neist ei taha ka pärast surma seda tunnistada. Ometi on surnud Jänedal Pulli talli laval ehk elavamadki kui ainus elav tegelane ses lavastuses – eestlane.

 

Loe edasi Kuulsuste kaabudelt langeb tolmu

Vee ümber keerlev klassikaline rokenroll

See lugu ilmus 28.juuni ajalehes Postimees.

Elmo Nüganen lavastab ja tema õpilased mängivad Moliere’i näidendi «Scapini kelmused» Tallinna Linnateatri lavaaugus mereäärseks looks.
Teadupoolest kuulutas Euroopa kultuuripealinn Tallinn kunagi oma kultuuriaastat läbivaks ideeks «Mereäärsed lood». Vähemasti mõni päev tagasi ei viidanud spetsiaalsete mereäärsete lugude jutustamisele pealinna kallil koduleheküljel miski.

Loe edasi Vee ümber keerlev klassikaline rokenroll

Teater ei saa olla naelaga seinale löödud

 

Sellel Ervin Õunapuu fotol on näitlejad Marta Laan ja Hendrik Toompere noorem, allpool kirjeldatud stseenis.

 

Jänedal eietendus eile Urmas Lennuki näidend “Pärast surma Jendalis”. See siin on neljapäeval Maalehes ilmud intervjuu kärbeteta variant. Nii näidend kui lavastus on seda väärt, et vaadata, kui vaja siis isegi mitu korda. 1.augustist juhib Vanemuise draamapoolt lavastaja ja kirjanik Urmas Lennuk.

 

Su eile (1.juulil) Jänedal Pulli tallis esietendunud näidendis „Pärast surma Jendalis“ on stseen kus kuulus kirjanik Herbert Wells sunnib ainsa elus oleva tegelase ses näidendis – Eestlase – külmutuskappi, et saada teada kas lamp sees kapis ukse sulgedes kustub. Eestlane lähebki.

Pärast surma Jendalis“ on Eestlase tegelase puhul tähtis see, et tema usub, et tuli külmikus pärast ukse sulgumist kustub, aga ma ise pole selles 100% kunagi kindel. Poleks ka ilmselt siis, kui ise Eestlasena külmikusse roniksin ja selles füüsiliselt veenduksin.

Võib olla see olekski kujund? Millal me saame milleski lõpuni kindlad olla? Teater ei saa olla naelaga seinale löödud. Mida jämedama naelaga teda sinna lüüa üritatakse, seda rohkem tekitab see kahtlusi.

 

Alustad põneval ajal. Tartu Uus teater on võimsalt Eesti teatripilti tulnud ja kuigi selle juht Ivar Põllu rõhutab oma avalikes sõnavõttudes, et tema teater ei võistle Vanemuisega, nopib noor ja uus preemiaid ja tetraalide tähelepanu, Vanemuine aga muusikalide suurt publikumenu.

Aeg on aeg ja teater on teater. Kuni ta Juhan Liiva sõnu kasutades „liigub ja loob ja lehvitab“, seni on ta teater ja teda on tarvis. Olen Ivar Põlluga nõus – teatrid ei peaks konkureerima. Teatrid võiksid luua. Ja kanda väärtushinnanguid. Ja kesta…

 

Loe edasi Teater ei saa olla naelaga seinale löödud

Näitleja Anu Lamp unistab lugeja tööst

 


 

Anu Lamp luges enda tõlgitud näidendid ühel hommikul kokku ja sai neid viiskümmend.

 

Mitme aasta jooksul see sündis, Anu?

Alates 1989. aastast.

 

Mitmest keelest?

Näidendeid olen tõlkinud prantsuse ja inglise keelest. Lisaks olen tõlkinud artikleid, ka vene keelest, ja mõned raamatud.

 

Mis raamatud need on?

Donovan Bixley „Lugupidamisega Mozart“, Patsy Rodenburgi „Näitleja kõneleb“, Charlotte Chandleri „Ingrid“ ja üks eneseabiõpik.

 

Mille järgi sa valid, mida tõlkida, kuidas sa leiad tõlgitava näidendi?

Need ei ole alati minu otsitud, neid on mulle ka pakutud. On nii ja teisiti.

 

Kuidas ikkagi see teisiti on, näiteks miks sa tõlkisid just Peter Barnesi näidendi „Jumala narride vennaskond“? Mis sind võlus?

Barnesi teemad, huumor, aforistlik stiil, idealism. See, et ta näidendil puudus õnnelik lõpp. Ta tekst oli harjumuspäratu. Nagu inglased ise Barnesi kohta ütlevad: inglise teatri tunnustamatu geenius. Millest võib ju välja lugeda, et teda inglise lavadel eriti ei mängita.

Loe edasi Näitleja Anu Lamp unistab lugeja tööst

Elu ja teater

 

Teatriprofessor Ingo Normet kirjutas raamatu “Ujuda selles jões. Teatrikooli aabits” . Teatripraktik Jaan Tooming luges seda ja arvab.

Vana Grenztein kuulutas ammu : „ Õpi elust enesest, see on tõde igavest ! „ Seda nõuab ka Ingo Normet. Tahab saata näitlejahakatised tehasesse, välja joodikute juurde, kooli, poodi jne. , et õpilased hakkaksid „ loomulikult „ rääkima. Et nad oleksid eluliselt tõepärased. Nagu oleks „ elu „ kunst !!!

Loe edasi Elu ja teater

Saueaugu küüniustel on hinged, teatritalul hing

Saueaugu uued katused. Kurg ka seal üleval.


Margus Mikomägi

 

Kui Saueaugu teatritalu peremees Margus Kasterpalu on talu uueks saamise tööd detailideni üle vaadanud, ütleb ta, et õde ei annaks seda andeks, kui me tema juurde sööma ei läheks.

Tartus, linnakodus ootavad Margust kaks kaksikutest teatritalupoega. Tartu kodu on Saueaugust vähemalt kolme tunni sõidu kaugusel.

 

Sõnakõlksudki on päris

See, kuidas Marguse vanem õde Marju oma nooremat venda vaatab, võtab igasuguse kahtluse tõepoolest ta poleks andeks saanud õe juurde minemata jätmist. Kadedaks tegevalt ja eestlasliku varjamiseta näitab õde välja oma hoolimist ja tingimusteta armastust.

Kolm aastat tagasi rääkis Margus Kasterpalu Teatrikülgedel: „Isa küsis mult enne surma, et mis talust saab, mees? Oli siin talus tagatoas… Olin valmis mõelnud mõne vastuse. Ütlesin talle, et teeks teatrit, et ma muud ei oska. Ta esialgu arvas, et see on väga rumal jutt, saatis mu toast välja. Järgmine päev kutsus tagasi, et räägime lähemalt. Rääkisime. Mulle tundub, et isal on praegu hea meel.“

Nüüd on Margus Martna vallas teatritalu pidanud kümme aastat.

Loe edasi Saueaugu küüniustel on hinged, teatritalul hing

Loe, see loeb