Vabanäitleja Kristjan Sarv: “Sellest, et pätti ei ole kerge mängida, ei saada aru. Aga see on jõhker… Nüüd tuleb välja film „Puhastus“… Jah, mu mängitud pättide pätt on veel välja tulemata. See on kõige suurem deemoni roll mu elus siiamaani.”
Näitleja Kristjan Sarv ei tule mu plaaniga teha pilti NO teatri ees kaasa. Muigab ja ütleb, et pigem võiks pildistada Estonia ees.
Järgneva pika intervjuu ajend on näitlejat puudutanud lause, mille kirjutasin, arvustades suvelavastust: „Näitleja Kristjan Sarvele (etenduses mõisavalitseja) ei tohiks aga enam keegi üheplaanilist kurjategija osa pakkuda. Kui sulle ainult lurjuste osi antakse, siis – ole nii hea kui tahes, üks hetk endast enam uut välja ei pigista. Tahaks teda nüüd näha mingis muus rollis, pättide kehastamine on tal nüüd hästi selge, unepealt.“. Kuigi siin ei ole otse öeldud, et Kristjan oma järjekordset kurjategijat halvasti mängib, tegi lause lehes näitlejale haiget.
Selle peab ära ütlema, et Kristjani mängitud kurjategijate reas on kõige kuulsam Leo Solba, telesarjas „Tuulepealne maa“.
Miks just sina oled juhtunud teatris ja televisioonis ja filmides pätirollidesse?
Pätt on karakterroll. Miks nad tulevad… Esiteks välimus. Ma jäin kiilaks väga noorelt. Esimest armastajat selle välimusega mängima ei panda. Keegi ei tule selle pealegi, et kiilakas mees võiks armastajat mängida. (Venitab mõnuga) Oo-kei.
Imelik välimus, ebaeestlaslik. Peaaegu kaks meetrit pikk, kiitsakas, imelik vibalik. Selge see, et päti tüüp. Tüübi järgi valitakse. Ma arvan täna, et oleksin „Tuulepealses maas“ võinud väga hästi ära teha ka Toomas Roo, keda mängis Rasmus Kaljujärv.
See on personaalne karma. Midagi tuleb endast välja mängida, kui tulevad järjest pätid, pätid, pätid. Nad on rasked ühele inimesele teha – sisse minna kriminaalse kaabaka olemusse.
Ma ikka olen üllatunud hoopis, et see sind nii valusalt puudutab.
Sellest, et pätti ei ole kerge mängida, ei saada aru. Aga see on jõhker… Nüüd tuleb välja film „Puhastus“… Jah, mu mängitud pättide pätt on veel välja tulemata. See on kõige suurem deemoni roll mu elus siiamaani.
Ega ma väga õnnelik ei olnud, kui Raivo Trass mulle Pivarootsi suvelavastusse Jaanus Jaani osa pakkus. Mulle sellel aastal ei oldud rohkem tööd pakutud. Kõik arvasid, et ma elan Ameerikas.
Miks?
Sellepärast, et Õhtuleht tegi kevadel nupukese, et lähen Ameerikasse. Kõik said aru, et lähen kauaks. Läksin vaid kolmeks nädalaks. Aga veel praegu tuttavad küsivad üllatusega, et oo, sa oled tagasi. Mis siis teha – olen vabakutseline näitleja ja mul on tööd vaja.
Ka suvepätt on töö. Üritasin sellest võtta parima. Kasvatasin hülgevuntsi ette ja tegin igast lavaletulekust numbri. Karakteri avamise ruumi ses loos palju ei olnud.
Ma usun, et igast materjalist saab hea näitleja midagi välja võluda.
(Kui seda juttu ajame, on Kristjanil veel suvepäti mängimise etendused ees. Kui need on seljataga, kirjutab ta mulle nii: „Ma olen siin mõelnud, et ega mul ei ole kurikaelte mängimise vastu midagi – need on karakterrollid kõik ja näitlejale hea treening. See pole teema, mida arutada, et mis autoreid või rolle ma teha tahan, sest ma arvan siiralt, et hea näitleja teeb iga rolli huvitavaks – Ristikivi-tüki mõisavalitseja sain kätte alles kümnendaks etenduseks – süüdimatu krutskimees, trikster, Jaanus Jaan vajas sisse mängimist ja polnud esikaks veel valmis (ehkki visioon oli peas olemas). Roll ei joonistunud esikal veel välja, sellepärast haavusingi su artikli peale tegelikult.“)
