Linnateatri „Kassirabal“ on lavastus, kus peategelaste mõtted, sõnad ja teod mängu juhivad ning rabaatmosfäär ja kõrvaltegelased selle huviga jälgitavaks mängivad.

Mis aga juhib peategelaste Elisabet Reinsalu ja Priit Võigemasti mängitud Hester Swane ja Carthage Kilbride saatust? Kas tõesti on armastus pime?

Kõik naised ses iiri kirjaniku Marina Carri 33 aasta vanuselt kirjutatud loos on nägijad. Näevad ilu, näevad ja kõnelevad külalistega teisest maailmast. Naised sõna otseses mõttes näevad ja kuulevad neid, kes juba läinud. Mehed on aga pimedad. Mehed ei kuule teineteistki, iseendast arusaamisega on raskusi. Kusjuures mehed ses näidendis on tugevad ja tegusad, naised haprad, tundlikud, julged.

Sirgeselgne Hester Swan ei häbene Carthage Kilbride ees põrmu heita ja paluda… kas selleks vaid, et läheks nii, nagu tema tahab, või selleks, et muuta inimestele maises elus ette määratut?

Loe edasi Kuristik rabas →

See on Ervin Õunapuu joonstus, hoopis teise loo jaoks. Mulle tundus, et sobib ka siia, seda enam, et ta on mul salvestatud pealkirja “Kogutud muljed” all.

Hando Runnel saab 24. novembril 75-aastaseks. Kes ta on me jaoks?

Mõni nädal tagasi, ei mäletagi, mis see oli, mille arusaadavamaks mõtlemise juttu rääkisin noore näitleja Kristo Viidinguga. Aga sest jäi meelde ta öeldu, et vana näitleja Ines Aru oli Rakvere teatri kohvikus Kristoga rääkinud kurbade naerust. Tõesti, mis asi see on? Kas seda täna enam ei ole? Ja kas põgenemine kurbade naeru eest päästab?

Looduse keel, maa keel, meele vald… Mul on tunne, et Hando Runneli kirjutatu on me rahva alateadvuses täna väga alles. Hando Runnelil ei ole mobiiltelefoni ja ta ei seikle feisspuugis.

Küsisin nädala alguse varahommikul varajastelt ärkajatelt, mis on see esimene luuletus, mis tuleb pähe, kui nimetada Hando Runnelit?

Loe edasi Hando Runnel ‒ viimne Eesti rahvalaulik →

Ühe teatri lugu – Soomuslaev Potjomkinist vaimuka reklaamikampaaniani.

Permi teater, mis täna kannab nime Teater- Teater, avati 14. märtsil 1927. aastal. Linna töölisnoored tegid uue teatri, panid sellele nimeks Töötava noorsoo teater ja esimene lavastus kandis nime „Soomuslaev Potjomkin“.

Siia sobib vahendada üht Adolf Šapiro festivalil räägitud mõtet Stanislavski veel ühest suurest teost. Šapiro ütles, et Stanislavski oli see, kes päästis Vene teatri. Päästis sellega, et just tema oli näitlejatöös rääkinud ja kirjutanud ja õpetanud teise plaani ning alltekstide tähtsust rolli loomisel ja mängimisel. Lavastaja elukutse tekkis siis, kui sündis selline dramaturgia, mis nõudis draamateksti esitamisel dirigenti. Nõukogude võimu tulekuga tuli mängida n-ö plakat-näidendeid ja just oskus mängida seda, mis olid propagandistlike tükkide-rollide taga ja all (just see, mida me teame psühholoogilise realismi nime all), päästis publiku, paljud näitlejad ja teatrikunsti…

Loe edasi Teater-Teater kutsub: Maga klassikutega →

Rainer. Pildistas Ervin Õunapuu

Pärnu teatri näitleja Indrek Taalmaa tegi Tallinna kammerteatri avaetenduses oma viimaste aastate parima rolli.

See juhtus 5. novembril 2013. aastal, täpselt kell seitse. Kusagilt kostavad lohisevad sammud… Esietenduse ja uue teatri publik on nii oma, et saalis ei ole vist kedagi, kes näitleja Indrek Taalmaad nime-, nägu- ja kättpidi ei tunneks. Ometi on esimesest lavahetkest peale selge, et meie ees on Rainer, keegi vana mees, keda me veel ei tunne, ei tea, mida ta mõtleb, mida meile ütleb. Isegi hääl on sellel mehel teistsugune kui Indrek Taalmaal. See mees käib omamoodi, mõtleb omamoodi, reageerib ootamatult, hüppab mõttelt mõttele. No silmad jäävad ikka Taalmaa omadeks, mõtlen, ja vaatan neid lavavanamehe omi. Tehke, mis tahate, aga needki ei ole mulle tuttava Indreku omad. Kammerteatri publik on näitlejale nii ligidal, et teda saaks kas või katsuda.

Loe edasi Indrek Taalmaa Rainer äratas Kammerteatri ellu →

„Vanad ja noored“ on noore mehe vanameisterlik lavastus. Me tüvitekstide mõjus meeldetuletus.

Seda lugu mõeldes ja kirjutadeski sattus pilgu alla Ly Ehini kirjutis, kus ta kõneleb muu hulgas vanaemade ja lapselaste suhetest. Ütleb, et ema ja laps peavad omavahel kõnelema ka muust kui argisest. Sealjuures ta ei ütle otse, aga viitab küll, et kui emal pole aega öelda ja lapsega kaasa mõelda, siis vanaema ja vanaisa, kui nad on, peaksid lapse soovi mõelda ja rääkida ka muust kui söögist tähele panema ja kaasa rääkima. Lugesin ja sain aru, et see oli ka Vallo Kirsi Vargamäe lavastuses sees. Oli sees kui lootuskiir argiste elumurede lahendamise mudrus (kasutan meelega sõna, millega Uku Uusberg märgib elusegadust ‒ MM).

Loe edasi Olla või mitte olla – Vargamäel →