Priit Põldma -semiootika üliõpilane
Roman Baskin lavastas päevapoliitilise “Hamleti”?
Hamlet – Üllar Saaremäe .
„Lahustuks see liig, liig sitke liha,“ palvleb Hamlet, jälgides videoülekannet valitsuskabineti istungilt. Keskkond, kus Üllar Saaremäe Hamlet, Peeter Tammearu Polonius, Epp Eespäeva Gertrud tegutsevad, võib kummastada, aga palved ja pihtimused on ehedad ja isiklikud.
Roman Baskini lavastuses Rakvere linnusemüüride vahel kohtuv trupp on vahest siinmaine „Hamleti“ ideaalkoosseis.
Lavastajakontseptsioon teeb Helsingöri lossist Ilmeksimatute partei residentsi, korrumpeerunud ja intriigitseva. Loojad salvavad lavalt otsejoones ühiskonda, tekib vaimukaid paralleele, kohandumisi tõsieluga. Siiski säilib kahtlus, et vertikaal ja horisontaal ei lõiku, Shakespeare ei hakka poliitilise satiiriga päris valutult kokku kõlama: liiv jääb vahele, kuigi lavastaja seda läbipaistvaks klaasiks pressib.
Sõnumiselgus äratab aukartust. Ehkki mõni tekstikärbe või tegevuslik lahendus tekitab küsimusi, mõne stseeni tähendus on laval teine kui näidendis ja originaalteksti struktuur vaidlustab paar korda lavaloogikat, jookseb lugu selgelt ja lobedalt. „Hamlet“ on astunud edukalt nüüdisaega, tulnud veenvalt kõnetama tänapäeva.
Parteimaffia, kloun, baleriin
Parteimaffia kontrastiks on Baskin hingesõlmena loonud näidendi näidendis: näitlejad on muusikud, Helsingöri tulevad Tõnis Mägi, Kärt Johanson, Ahti Bachblum. Tulevad üksjagu nii endana kui ajastu lühikroonikana, slepis rõõmustavaid, puudutavaid assotsiatsioone. Kui Saaremäe muusikuid tervitab, lahvatab äratundmishelk… Eelmine kohtumine, millele Hamlet viitab, tuleb korraga meelde: see oli ju „Kadunud tsirkus“, Urmas Lennuki tekst ja Üllar Saaremäe lavastus näitetrupile, kuhu kuulusid ka Mägi ja Johanson. (On´s side välja mõeldud või tõeline ning kes valvab väljamõeldise ja tõe piiripunkti?)
Mägi ja Johanson, klouni ja baleriinina läbi aja kulgedes, ilmuvad Hamletile meelde tuletama lunastavat lapsepõlve, elamise saladuse sisu, olemise kordaminemise ja rõõmustava meeletundlikkuse võimalust. Tõepoolest, kui sedasi igal aastal jõhkraid partei suvepäevi väisates kas või ainus kuulja uuesti elule äratada, on sel Maaks kutsutud taevakehal veel elulootust.
Hirm hakkab hooliva, päevi näinud müstika pärast ometi, sest loojavabaduse ja lapsepõlvekogemuse võimalikkusele ei või võimumängude kadalipus kindel olla. Kas unenäomaailm saab jätkuvalt olla helge avastustemaa või ulatub sinna argine süngus, ohutunne?
Saaremäe Hamlet evib ergast suhet illusiooni reaalsusega. Ütleb Mäksiga laulusõnu kaasa, mängib kujutletavat kitarri või trummi, unustab end… ent päris priiks kontserdi karmist eesmärgist ei saa, halvad uned tükivad vahele. Mägi muigab läbinägelikult mõrkja siirusega, Johanson naeratab nukralt; neil on, kuhu minna, on oma tee, aga Hamletile on Taanimaa vanglaks…
„Kadunud tsirkuse“ žanrimääratlus oli „mälestus olemata eilsest“. Olemata eilse mäletamine, kujuteldava taastamine, illusiooni meeldetuletamine on kui teatri kvintessents, muusikute etteaste selle kuulutajaks.
