Piret Rauk ja Peeter Tammearu. „Armastuse kirjad“. ANDY: „Mida tähendab see “need, kes on haua äärel?”“ MELISSA: „Ei! Palun! Pole vaja! Palun, ära tule! Ma olen ennast käest lasknud! Ma olen paks, ma olen kole, mu juuksed on katki!“. Foto: Aarne Mägi

Tere, Piret, Peeter (ja Jaak selle pildi all vasakus nurgas).

Ütlen kohe alguses ära, et te jutustatud lugu „laval“, see kuidas te seda tegite pani mind teiega koos sellele armastusele kaasatundma ja elama. Liigutas mõtteid. Seda sellepärast, et kui me skandaalidest rikutud inimesed, aru saavad, et siit uut nätakat ei tule, siis nad ehk kaugemale ei loegi. No, ärgu lugegu, aga seda lugu teatrisse vaatama võiksid ikka minna. Nii elus asi on see. Kokkusaamise lugu ja kokkusaamatuse oma. Nagu elus ja elus. Traagiline oma moodi. Isegi nii tundsin seal, et selline traagika, nagu te mängite ja pakute annab elule ilu.

Loe edasi Tingimusteta armastus →

Loore Martma Foto: Von Krahli teater

See, et Loore Martma soololavastuse „Soolo“ mängimispaiga, Von Krahli Külgkorviks nimetatud proovisaali akendel seekord kardinaid ei ole, on selle õhtueine võti.

See on meeleolude ja mõtlemise mäng, mida Loore Martma mängib. Mängib muusika, valguse, peeglite ja ennekõike iseendaga. Seda mängu ei saa mängida keegi teine, sest kohe oleks see siis kellegi teise mäng. Kui publik ‒ saalis on kaksteist tooli vaid, saali siseneb, on ta juba omadega sees, tahab ta seda või mitte, sest saalis on muusika, mis tervendab, kui me vaid tahame. Tiibeti laulvad kausid. Ja on peegel. Siis Loore seisab me ees ja äkki ei ole ta enam meid vastu võttev sõbralik perenaine, vaid noor inimene, kes vaatab publikule otsa sooviga leida sealt peegeldus. Siis ta suleb silmad ja vaatab enda sisse, siis suurde peeglisse seinal, mis mulle väga-väga suurt ekraani meenutab ‒ suurt telekaekraani, mobiiliekraani, arvutiekraani… Ekraan on omamoodi peegel täna. Me suhtleme läbi ekraanide ja ei saa kokku.

Loe edasi Õhtusöök Loorega ühes vanas linnas →

Osa alljärgnevast ilmus 5.detsembril 2013 Maalehes.

Rein Lang võis me kultuuris keerlevate inimeste jaoks tahta valesid asju, ta võis neid asju ajada moel, mis ei meeldi, aga ta ei teinud seda pahatahtlikult, oma isiklikku kasu silmas pidades.

Rein Lang kirglikult uskus ka ministriks olles, usun, et riik on selleks, et püsiks eesti keel ja kultuur. See, et väikese riigi kultuuriministril on kindel maailmavaade, lai silmaring ja ka poliitilised kogemused, oleks eeldanud, et ta ümber koguneb ülikiiresti muutuva maailma loomeliitudes alal hoitav toetav tarkus. Läks teisiti. Miks? Imelik on seda kirjutada ühe reformierakonda kuuluva ministri kohta, aga arvan, et Langile sai saatuslikuks tänases ühiskonnas vaid marginaalselt arvestatav “liigne” idealism. See saab osaks vaid sellistele inimestele, kes nooruseses on kirglikult armastanud muusikat ja elu. Sellised inimesed enamasti ei märka ja ei hooligi sellest, et nende armastus ei ole poliitiliselt peavool ja pole masside maitse, pole moes…

Loe edasi Ja traktor tõmbab õhtul teki peale ehk: et nii ei läheks →

Linnateatri „Kassirabal“ on lavastus, kus peategelaste mõtted, sõnad ja teod mängu juhivad ning rabaatmosfäär ja kõrvaltegelased selle huviga jälgitavaks mängivad.

Mis aga juhib peategelaste Elisabet Reinsalu ja Priit Võigemasti mängitud Hester Swane ja Carthage Kilbride saatust? Kas tõesti on armastus pime?

Kõik naised ses iiri kirjaniku Marina Carri 33 aasta vanuselt kirjutatud loos on nägijad. Näevad ilu, näevad ja kõnelevad külalistega teisest maailmast. Naised sõna otseses mõttes näevad ja kuulevad neid, kes juba läinud. Mehed on aga pimedad. Mehed ei kuule teineteistki, iseendast arusaamisega on raskusi. Kusjuures mehed ses näidendis on tugevad ja tegusad, naised haprad, tundlikud, julged.

Sirgeselgne Hester Swan ei häbene Carthage Kilbride ees põrmu heita ja paluda… kas selleks vaid, et läheks nii, nagu tema tahab, või selleks, et muuta inimestele maises elus ette määratut?

Loe edasi Kuristik rabas →