Edward Hopper (1882 -1967) Tuletornimägi.
Vilsandi tuletorn 13, märts 2014.
Männa seemned Hiiumaalt New Yorki
Kirjanik Tõnu Õnnepalu teise näidendi “Vennas” nägemine Draamateatri väikeses saalis kinnitab ta eelmise näidendi “Sajand” nägemis- ja lugemiselamusest tekkinud rõõmu, et me dramaturgiasse on mõjusana jõudnud eestimaine eksistentsialism.
Kui eksistentsialism kõige lihtsamalt mõeldes kuulutab inimese olemise mõttetust ja ebatäiuslikkust, otsib üksiku elule mõtet, siis Õnnepalu oma näidendites püüab mõtestada põlvkondade hääbumist ajas. Vaatamata eelkirjeldatu pessimistlikule alatoonile ei anna Õnnepalu oma näidendites elavate tegelaste elule hinnangut, ei näita näpuga ja just see teeb need lood elusaks.
“Sajandis” on minu jaoks peategelasteks klaasveranda, tiibklaver ja triiphoone – valgus, muusika ja maasikad aprillis. “Vennas” aga tõusis mu vaates inimesest tähtsamaks Kaie Mihkelsoni mängitud Hiiu ema kudum (nii otseses kui kaudses mõttes), mis vendasid ja eri maailmasid – Hiiu saart ja New Yorki ühendas.
Kuuskümmend küünalt Kullamaal Aare Laanemetsale
Tuulte pöörises.
6. veebruaril põleb Kullamaa surnuaial kuuskümmend küünalt nelikümmend kuus aastat elanud näitleja Aare Laanemetsa auks.
Arvan, et see oli siis, kui tegime Lihula linnusemäel „Libahunti“. Lavastaja Andres Lepik kutsus, et läheme Kullamaa surnuaeda. Me kuidagi ei seletanudki, et milleks. Kuskilt oli meeles, et see surnuaed on üks Eesti vanemaid ja sinna hakati matma inimesi juba keskajal. Kõige tuntuma sellekandi mehe, Sitakoti Matsi haua rõngasristi kiriku lähedal vaatasime ka, aga hiljem. Andres juhtis meid hoopis surnuaia teise serva, Aare Laanemetsa kõrge puust ristiga tähistatud hauale.
Mul ei ole sel päeval räägitu meeles. Nüüd küsin. Andres Lepik vastab: „Laanekas oli sõber! Laval me väga kokku ei puutunud. Aga ta oli aus tegija nii palju kui oskas, käitus oma reeglite järgi, mitte ei võtnud teiste omi üle.“ Saan Andresest aru, et Aare Laanemets ei olnud see inimene, keda me täna parima sõnaga diplomaadiks nimetame.
Kalju Komissarov teatri meeletust meeletust maailmas
Kalju Komissarov.
Hiljuti kuulsin lavastaja Adolf Šapirot rääkimas, kuidas esimene proov talle kõige raskem on. Kuidas teil esimese prooviga on?
Adolf ei ole üksi maailmas selle probleemiga. Jah, esimene proov… Isegi legendaarne lavastaja Peter Brook kirjeldab esimest proovi. Ütleb, et see on üks igavene jama, kuidas saaks selle siva läbi, et järgmisel päeval tööd alustada.
Võib-olla on sellega sama maagia nagu on alati nn teise etendusega. Etendusega pärast esietendust, kus alati läheb midagi valesti, midagi on nihu… ma ei ole veel elus kuulnud ühtegi näitlejat või lavastajat midagi vastupidist väitvat. Iseasi on muidugi, kas see ka reaalselt nii on või on ainult selline tunne, seotud puhtalt emotsiooni, mõtlemise ja tunnetusega.
Muidugi, mul on täpselt samamoodi, aga ma ei oska öelda, kas see tõesti objektiivselt ka nii on.
Kuidas noorena oli? Samamoodi või ei mõelnud neile asjadele üldse?
Siin on mitu vigurit. Üks vigur on, et näitlejad tulevad esimest korda kokku esimesse proovi, mõni loeb oma osa üldse esimest korda, veerib, ütleb, et on prillid koju unustanud. Teine võimalus, et esimeses proovis tutvustatakse lavakujunduse maketti. Olen vahel lasknud muusikat, et vaat sellistest motiividest võiks muusikaline kujundus kantud saada, et see on mind inspireerinud ja tahaksin seda ka tükis kasutada. On olnud ka nii, et sean endale ülesandeks esineda tüki väga põhjaliku analüüsiga… sa ju tead seda, et teatris on oodatud materjale. Ja on ka selliseid, mille puhul keegi kurat ei tea, mis see on või mis sest saab.
Mati Undi näidendi “Good by babe” esimeses proovis (1975. aastal Noorsooteatris. MM) autor oli ka kohal, lugesime need monoloogid läbi. Kadunud Enn Kraam, olgu muld talle kerge, vaatas mulle täitsa tõsiselt otsa ja küsis ohates: „Kuule, Kalts, kas sa tõesti kujutad ette, mismoodi sellest jamast lavastus tuleb?“. Mati pidi infarkti saama seda kuuldes, kukkus tooli pealt maha. Tahan öelda sellega, et pole olemas mingit rusikareeglit, kuidas alustada ja teha esimest proovi.
Ilmselt on see, nii-öelda loomingulise tulemuse määramatus esimeses proovis just see, mis lavastamise põnevaks teeb?
(Kerge irooniavarjundiga hääles) Nojah, võib olla kah.
Loe edasi Kalju Komissarov teatri meeletust meeletust maailmas
Teheran soojendas Kuningat
Teherani linnateateatri (Shahr) kompleks Iraani ajaarvamise järgi aastal 1392, 29. jaanuaril. Selles teatrimajas on viis saali, kus festivalietendusi mängitakse.
Foto: Ervin Õunapuu
Eesti Teater R.A. A.A. M näitetrupp astus menukalt üles Teheranis Iraani suurimal teatrifestivalil Fadjr.
Seekord viis produtsent Märt Meos Teherani Iraani lavastaja Homayun Ghanizadehi Eestis kirjutatud loo ja lavastuse „Kuningas sureb“. Eestis esietendus lavastus 2012. aasta veebruaris. Selles mängivad Külli Reinumägi, Elina Reinhold, Margus Prangel, Egon Nuter ja Raivo E Tamm.
Lavastus, mis Eestis suurt tähelepanu ei äratanud, oli Teheranis lavastaja Homayuni, siinse teatriuuendaja „kurikuulsuse“ tõttu väga fookuses. Mängiti väikeses saalis ja kõik soovijad puupüsti täis ruumi vaatajateks ei mahtunud. Lavastus, mida paljud eestikeelsed teatrivaatajad, mina nende seas, võtsid kui lihtsalt ebaharilikku vormimängu, omandas, taas pean rõhutama, minu jaoks, nüüd ülemaailmse mõõtme. Kogu maailm on hullumaja, mida juhib külmetav kuningas, kes on keelanud ratta ja ringid. Seesama keelaja Kuningas tunnistab loos, et tahaks kuulata ümmarguselt plaadilt üht laulu, aga ta ise on reformidega lasknud plaadid hävitada. Üks reformide alguses antud käsk, et teadlased aretaksid sellised kanad, kes muneksid nelinurkseid mune, ei ole täidetud. Kanad keelduvad munemast…
Kaks kirja argiste sugemetega, teatraalset siiski
Tere, Andres Lepik
Saadan sulle oma aastalõpu küsimused 2014. aasta Teatrikülgede esimese numbri tarvis. Ühtlasi annan märku ka sellest, et taas on käes see aeg, kus järgmise numbri ilmumine ei ole sugugi kindel. Lihtsalt niisama, aga natuke kiideldes ka ütlen, et see number, kuhu tahan panna Eesti lavastajate uue aasta soovid ja mõtted, kannab numbrit 97. Alustan seega kaheksandat aastaringi. Jah, näed nüüd, arvutamine ei ole just mu tugevam külg, nagu kiitlemine ehk, alustan üheksandad aastat tegelikult.
Arvan, et sina oled üks vähestest, kes neid algusnumbreid ja kirjutamist võiks mäletada. Siis aastatega tuli veebivariant ja see, et KULKA toel trükiti lisatiraaž, mis me teatritesse tasuta jaotamiseks läks.
Vaat see KULKA tugi nüüd kadus. Põhjuseks kirjutati lehetoimetusele, et… ah, ma ei hakka seda sulle kaela valama. Sõnaga: seis on hõre, aga pole lootusetu. Vaatame, kuidas asjad lähevad. Minu soov oleks neid autorikülgi edasi kirjutada ja ka pisut laieneda, mahuliselt ja sisuliselt. Aga ma olen ikka olnud pisut sinisilmne. Soovin sulle head vana aasta lõppu ja ootan vastuseid uuel aastal.
Ette tänulik Margus
