Miks on meie hoog raugenud?

Olgu see siis siin veel kord rõhutatud: riik ei tee midagi, inimene teeb. Mets saab ilma inimeseta hakkama. Inimene metsata ei saa. Kui riigist rääkida, siis tema ongi eestlaste püha maa. On meil olemas ja kui teda halvasti valitsetakse, siis selles ei ole süüdi riik, vaid inimesed. Teist Eestit ei ole!

Professor Kalevi Kull, bioloog ja semiootik, andis mulle otsa mõtlemiseks, kui rääkis iseloomust. Et on „iseloom”, me ei ütle ju „isetaim” või „isepuu”. Loomal ei ole juuri, taimedel ja puudel on. Seep see on.

Mina mõtlengi oma parematel aegadel, et olen isemets. Siis ka, kui aru ei saa, miks rumaluse hoog ei rauge ja tarkuse hoog…

Küsimuse, miks on meie hoog raugenud, esitas president Lennart Meri siis, kui tuli aasta 2000, 16 aastat tagasi. Vahel on hea küsimus isegi vastusest väärtuslikum. „Riik kui väikerahva püsimise ainus viis, riik kui omaette nähtus on meil ohtlikul määral veel avastamata,” ütles Lennart Meri. Mul on tunne, et see on nii ka täna, sest hoog on ju raugenud ja iseloomad on oma energia raisanud tänavatoidufestivalidele.

Mõelge sellele lausele: „Riik, kus inimestel on hirm vanaks saada, ei ole jätkusuutlik.” Punkt ‒ siin ei ole midagi arutada. See on teadmine, millele ei saa vastu vaielda. Siin saab vaid liikuda, et nii ei oleks. On küsitav ja vaieldav tõesti, kas riik peab olema kinnisvaramaakler. Meile on aastaid püütud rääkida, kui palju riik investeerib koolimajadesse ja teatrimajadesse, haiglatesse ja riigimajadesse… Väga hea, aga on üsna selge, et ükski maja ei kasvata haritlasi. Ma muide arvan, et haritlaste suur osakaal hoidis meid okupatsiooniajal püsti. Hetkel, jah, kõik ka arvavad, aga enamus ei tea. Investeerima peaks haritusse.

Hirm tuleviku pärast. Ma ikka usun veel, et Eestis on päris palju sellist tarkust, mida mujal ei ole. Sellist kultuuri. Võiks ju mõelda nii: Eesti riigis ei ole rumalaid. Kui ümberringi valitsebki üleüldine vastutamatus, siis meil nii ei ole. Meid on miljon, meie saame nii, et ei peaks enam kuulma oma keelekaaslaste juttu sellest, kuidas nad mujal maailmas, suurte rahvaste seas, ennast enam kodus tunnevad. Sest tunnevad, et neist hoolitakse.

Iseseisvuse taastamise 25. aastapäeva ümber võiksime kõik korraks seisatada ja mõelda, mida me saame teha, et järgida käitumise kuldreeglit: ära kahjusta. Ma arvan, et oma riigis peaks me uskuma, et saame siin käituda oma isikliku arusaamise ja parema äratundmise järgi. Ja nagu kõigis kultuuriosistes peab meil olema võimalus eksida. Kui me kuulame maailma valitsejate kavalaid mõtteid ja nende järgi oma riiki juhime, siis on selge, et jääme võõraks oma maal. Eesti riik ei ole Ameerika ja ei ole Brüssel. Eesti on Eesti, siin jooksevad ringi iseloomad ja kasvavad isetaimed. Üks ei ole halvem kui teine, tasakaal on võimalik.

Palju õnne ja uut hoogu, Eestimaa!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga