Miks minust ei saanud seltsimees Mikomäge

Sain oma kujunemisest aimu juurde, vaadates mängufilmi „Seltsimees laps”.

Minu agronoomist isa oli suurema osa oma elust sm Eino Mikomägi. Tema töökohad määras ja otsustas kommunistlik partei. Muide otsustas isegi seda kus tollasel tippjuhil tuleb elada. Mina olin muidugi tubli oktoobrilaps, tarmukas pioneer ja kuulusin komsomoli. Mindki ümbritses kommunistlik propaganda. Ometi läks mul teisiti. Sellepärast ka, et mäletan suuri puid oma lapsepõlvest.

Vaatasin seda filmi Tartus. Olen selles linnas sündinud, aga ei ole seal kunagi pikemalt elanud. Usun, et olen armastusest sündinud laps. Isa siis õppis EPAs ja ema rääkis vahel lugu, kuidas noor Tallinna reaalkooli lõpetanud poiss öösel tekli õhku viskas, see lendas üle botaanikaaia müüri ja nad siis ronisid kahekesi koos sellele järele. Stalin oli siis veel elus.

Isal ka olid oma lood reaalkooli õpetajatest. Kuidas nende matemaatikaõpetaja tundideski täis oli ning armastas käe oma viigipükste torust sisse ajada ja põlve sügada. Taoliste juttude juurde käis alati lisandus, et isa matemaatikahinne oli kolm, aga kui ta ülikoooli astus, siis sisseastumiseksmil sai viie. Ilma suurt juurde õppimata. Nõukogude vägivaldne võim ei suutnud laksuga välja vahetada neid isiksustest õpetajaid, kes tulid teiste väärtustega ajast. Hr Maurus ja tema kooli õpetajad, hr Wikmann oma nõudmiste suuruses… Armastusest sündimist kinnitab see, et mul on Tartus alati hea olla, ma ei eksi seal kunagi ära. Kasvõi see…

Ajarännud

Ega ma Ruila 8klassilises koolis õppides oma klassijuhataja Helmes Tungali nn rahvavaenlase taustast midagi ei teadnud. Ei saa enam küsida, aga usun, et mu ema ja isa ka ei teadnud. Isa Felix Tungali spordimehe asju, arvan, teadis, sest tal oli spordihuvi. Felix oli minu kehalise kasvatuse õpetaja.

Praegu tuli meelde, et rahvalaulu „Oh mina väike mehekene” õppisin ma just Ruila koolis, käisin sellega Harju rajooni lauluvõistlusel ja küllap ka miski koha sain. Meenus see sellega seoses, et olen enamasti just muusikat selle põhjuseks pidanud, et minust ei saanud kommunisti. Lapsepõlve rahvalaulu ei ole osanud sinna sisse mõelda. Seda enam, et just Ruilas – millegipärast seostub see Ruila järves ujumisega – jäi mu pähe biitlite laul „Michelle”.

Meil kodus küüditamisest ei räägitud. Vanaema oli nõukogudeaja sotsialistliku töö kangelane ja isa enamasti suur ülemus. Et ei jääks valet muljet – mu isa suurt ülemust ei mänginud. Kodus ei mänginud ja väljaspool kodu veel vähem, tundub mulle. Ta sai inimestega hästi läbi. Mu meelest just eriti nendega, kes ei olnud lähedased. Ma kuidagi olen sellest sündroomist mõelnud, et mis paneb inimesi oma armastust ja hoolivust välja jagama, samal ajal kui omadele neid omadusi tihti ei jätku. Kas ligiolek muutub ajapikku nii loomulikuks, et unustad, kui haruldane see tegelikult on? Veresidemed ja kodu maa…

Tankitõrjekraav

Aga olgu, meie kodus niisiis küüditamisest ei räägitud ei kõva häälega ega poolihääli. Üks teine, selline poolihääli jutt siiski oli. Usun, et ka see jõudis minu pähe just seal Laitses elamise ja Ruila koolis käimise ajal. Märksõna on „Tartu tankitõrjekraav”. Mu emaema oli seal maha lastud.

See on nüüd legend, aga nii lapsele meelde jäi. Mu vanaisa Elmar oli Eesti vabariigi ohvitser. Kui pilte vaatan, siis nad olid vanaemaga ka härra ja proua, panid mu ema prantsuse lütseumi õppima. Vanaisa tegi kunstfotosid, koloreeris neid, pildistas elektritraate… Ühel pildil on ta türgi mütsiga.

Nõukogude okupatsiooni tulekuga sai Eesti armeest Punaarmee. Sõda algas ja politruk olla mu vanaisa maha lasknud, kuna ta keeldus oma sõdureid kindlasse surma juhtimast. Ta oli sõjakunsti õppinud, lisaks, usun, hoolis oma sõduritest, nad ei olnud tema jaoks kahuriliha. Kahuriliha tuli teisest kultuurist. No ja siis, kui Saksa väed Tartusse jõudsid ja oli Saksa aeg, mu vanaema arreteeriti kui Punaarmee ohvitseri naine ja lasti seal tankitõrjekraavis maha.

Mõned inimesed jäävad meelde ka lapsele ja mõned tulevad tagasi. Tuletan ja tuletan meelde, kes oli Ruila kooli direktor sellel ajal ja ei tulegi meelde. Helmes ja Feliks on aga meeles. Ma ei osanud ju lapsena seda mõelda, mida täna tahan neile omistada: nad hoidsid teineteist, armastasid, hoidsid kokku. See ei ole nüüd filmi mõju. Mulle ei meenu Helmes Tungali tunnid, tean, et ta oli minu klassjuhataja. Aga meeles on see, kuidas tema meile kooli kirjaniku tõi – Paul Rummo, seismas Ruila mõisa saali suure, siis juba plekkahju najal, on peas. Et oli ülikond ja sirge selg ja et see on kirjanik. Meil oli kodus palju raamatuid, eks mul see oli siis ka, et näe, sellised on mehed, kes neid kirjutavad. Kahtlustasin, et see Paul Rummo mälestus mu peas on äkki pärit mõnelt mu vanemate fotolt. Otsisin, aga ei leidnud. Kuidas siis? Ilmselt niisamamoodi intuitiivselt, nagu laps kuuleb välja oma muusika. Ja märkab tundeskaalat, mis teda veel ei pruugi teadlikult puudutadagi.

„Seltsimees lapse” filmis mängib Felix Ruila koolipoistega jalgpalli. Meie jalgpalli küll ei mänginud – eks see oli hiljem ka, aga just Felix õpetas meid mängima laptuud. Ja seda me himuga mängisime. Vahel tõesti ka koos õpetajaga.

Igatahes olen ma üsna kindel, et suur süü selles, miks minust ei saanud sm Mikomäge, on veel Tungalde koeral. Selle valge karvakera nimi oli Härra.

Ühe parve linnud

Üsna samal ajal filmiga „Seltsimees laps”, mis oli mulle kui enesepildi täiendus, nägin Tallinna Linnateatris Uku Uusbergi lavastust „Põhjas”. Kui ma Ruilas Tungalde inimeseks olemisega kokku puutusin, olin nii 12. Kui Jaan Tooming lavastas Ugalas Maksim Gorki näidendi „Põhjas”, olin 24. Mängisin seal Kleštši. Meest, kes krigistab, on lukussepp. Mina tegin laval vargapoiss Vaska Pepelile võtmeid, et ta saaks korteritesse sisse murda. Olin omadega põhjas ja päriselt krigistasin hambaid.

Uku Uusbergi lavastuses mängib seda osa Andero Ermel. Vaatasin näidendit 38 aasta pikkuse vahega. Sain aru sellest, et Maksim Gorki on kirjanik-geenius. Ka sellest sain aru, miks mulle juba lapsena käis närvidele, kui isa rõhutas: „Tööd tuleb teha.” Tema teine refrään oli „tagavaraks peab olema”. Too Kleštš ja Vargamäe Andres on täna mu jaoks väga ühest puust. „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus,” ütleb Andres. Need? Mis inimesed need on? Kaltskaabakad, viimased pätid … inimesed! Mina olen tööinimene … mul on häbi neid vaadata … olen töötanud noorest east peale … Arvad, et ma siit välja ei pääse? Välja rabelen … kas või nahast välja, aga välja ronin. Oota … las naine sureb ära …” purskab Kleštš. Ja varas Vaska Pepel ütleb sellepeale: „Pole siin keegi sinust halvem … ilmaaegu räägid …”

Elatud aastad annavad võimaluse tõdeda, et inimesed, kellega sa elus kohtud ja kokku saad, ei ole sugugi juhuslike kokkusaamiste virvarr.

Muidugi on paradoksaalne, et kui poleks olnud Nõukogude võimu, siis vaevalt et saaksin suhelda täna Peeter Volkonskiga. Leelo Tungaliga piisas ühest pilgust, et ära tunda – ta on või mina olen n-ö meie parve lind. On päris kindel, et me tuleme oma lapsepõlvest. Kas lapsepõlv tõesti saab olla kommunistlik või kapitalistlik? Ja hoopis väga tähtis on, et meie kõrval oleksid siis päris inimesed ka. Ja on väga tähtis, mis inimesed just siis me kõrval on. Nad mõjutavad me elu isegi siis, kui me seda ei tea, võib-olla taipame seda alles ise vana olles.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga