Kunst kuulub teatri(sse)le 2

Maalehe üleskutse maalida Eestimaad tõi taas meelde, kuidas kunst teatritesse koguneb. Selle võiks üleskirjutada.
Viimane teatriga seotud suur laemaal valmis 2012. aastal. Autor ja maalija Tõnis Saadoja. Maal on tänase NO99 teatri fuajees ja ilmselgelt seotud selle teatri ühe ideoloogi Eero Epneriga, kes on kunstiteadlane. Selle maali inspiratsiooniks on kunstniku sõnul Lahemaa mets, puud, maali stiili märgivad kunstiteadlased sõnaga „fotorealism”. Tundub tähendusrikas, et maja, mis nüüd teatrimajaks, kus suur laemaal, valmis ise 1947. aastal.
„Mina olen installatsiooni-inimene ja püüan alati kõiki eri kunstivaldkondi omavahel segada, ositi kokku sulatada, nii et eraldi “maali-lahtrit” mul laiali laotada pole,“ ütleb NO teatri lavastaja ja kunstnik Ene-Liis Semper.
Värvid ja eri materjalide kihid on tal laval ta enda sõnul küll otsapidi samast loogikast kantud, mis maalikunst. „Teist otsa pidi on need aga hoopis laiemalt, abstraktses mõttes lihtsalt kompositsiooni kui sellise osad. Sinna kompositsiooni lisanduvad siis ka näitlejad, valgus, lavastuse rütmid jne..“, selgitab teatrikunstnik, miks tal lavakujundusmaali ette näidata ei ole.

Tuligi ei võtnud
Voldemar Peil kirjutab oma 1989. aastal ilmunud raamatus „Lavakujunduse sünd”: „Vanemuise fuajeed kaunistasid Aleksander Vardi ja Villem Ormissoni suuremõõtmelised pannood.” Teatrikunstnik kirjeldab keerulist olukorda, kui Punaarmee taas Tartusse tungima hakkas ja Saksa väed lahkusid. Tuli käsk Vanemuine evakueerida. „Harutasin need tööd raamidelt lahti ja keerasin vineerist dekoratsioonisamba ümber rulli.”
Kaasa võtmiseks osutusid rullid liiga suurteks ja kunstnik peitis kunstitööd teatrifuajee trepi alla koristusvahendite hoiuruumi. Hoone hävis tules, pannood säilisid. Voldemar Peil kirjutab, et pärast sõda andsid nad kunstitööd Tartu kunstimuusemile, ja kahetseb, et neid enam eksponeeritud pole ja ka Vanemuises neile kohta pole. Mõlemad kunstnikud on klassikud ‒ Villem Ormisson maastikumaalija, Aleksander Vardi impressionist.
Just praegu algab renoveerimine 1980. aastal avatud Viljandi Ugala teatris. Mis saab sealsest sisekujunduse osast, Nikolai Kormašovi maalidest? Ugala teatri korraldusjuht Heigo Teder ütleb, et kogu maalikogu oli esimene, mis majas hoolikalt kokku korjati. „Vaadati, mida konserveerida ja mis puhastamist vajavad. Fuajee suure seinamaali kohta on ehitaja-poolselt lepingus kirjas, et selle nad demonteerivad, viivad renoveerimisse ja toovad uuesti tagasi, kui fuajee remont on lõppenud.“

Kõik käisid mööda
2010. aastal rääkis toonane Rakvere teatri direktor Joonas Tartu sellise maaliloo: „Kalju Komissarov lavastas siin „Cyrano de Bergeraci”, kui ütles mulle ühel päeval, et kuule, sa ära maksa mulle selle lavastajatöö eest midagi, vaid anna pilt mulle lihtsalt ja oleme tasa. Vaat siis hakkasin pisut lähemalt asja uurima ‒ teatri seinal on Richard Uutmaa maal “Rukkilõikus”. Kuigi pilt rippus ühes tollase Rakvere teatri käidavamas kohas, näitlejate suitsuruumis, ei olnud seda enne Komissarovit keegi tähele pannud. Polnud tähele pannud, et tegu on suure meistri maaliga. Kalju seda muidugi honorariks ei saanud. Teater lasi töö restaureerida ja nüüd ripub see toas, kuhu koguneb teatri loomenõukogu.”
Joonas Tartu ei tea, kuidas see maal sattus Rakvere teatrisse, ütleb, et ehk ajalooürikutes tuhnides jõuaks tõe jälile, kuid võimalik ju ka, et mitte. Aga see avastus ajendas tookord noori mehi tegutsema. Peakunstnik Erki Kasemetsaga palusid nad maali Kumus hinnata. Seal tunnistati teos originaaliks. Öeldi ka, et taoliste maalide hinnad algavad oksjonitel 150 000 kroonist.
Räägitud lugu ja nähtud maal panid mõtlema, milliseid hindamatuid kunstiväärtusi võivad peita meie teatrite laod. Teatrites töötavad täna ja on töötanud 110 aastat erinevad kunstnikud, loojad, kes näiteks vajadusel on maalinud pilte lavakujunduse tarvis, neid signeerimata. Teatrites on loodud, õmmeldud ja kantud tuhandeid kostüüme, mis kindlasti liigituvad lisaks ka moekunsti alla. Lavakujunduseks valmistatud mööbel…

Teater seob

SAMSUNG DIGITAL CAMERA
Lavastaja Hendrik Toompere ütleb endal kodus olevat kolm maali, mis inspireeritud tema lavastustest ja talle kingitud. Viimane näiteks ta lavastusest „Vennad Karamazovid“. „Aga mul on kodus ka valge maal lavastusest „Kunst”. Selle tegi Raoul Kurwitz ja see kujutab suusatajat, kes läbistab ruumi ja siis kaob. Sinna on üle 100 korra Ulfsak, Lutsep ja Kark suusataja joonistanud ja siis on see ära pestud.“ räägib Toompere.
Ta toob ka ühe põneva koopia näite oma lavastajatööst. Lavastuses „Sürrealistid“ oli seinal 17. sajandi Hollandi maalikunstniku Jan Vermeer van Delfti maal „Pitsinõeluja“. „See oli meil seepärast, et Salvador Dali pidas seda maali väga tähtsaks. Umbes nii, et ülierootiline maal, kus nõela otsa on kogunenud tohutu erootiline pinge. Syrr seletus,“ naerab Hendrik, kelle kodu see koopia täna kaunistab.Vermeer

Varsti juba nelikümmend aastat erinevate lavastajatega koostöötanud kunstnik Ervin Õunapuu toob teistpidise näite, kuidas varem valminud maalist sai lavakujundus. Carl Orffi lühiooper „Kuu” esietendus 1986. aastal Vanemuise teatris, lavastaja oli Jaan Tooming, koreograaf Ülo Vilimaa. Lavakujunduse aluseks olnud suure akvarelli kinkis kunstnik Õunapuu esietenduse puhuks lavastajale.

Maal Nukuteatri direktori kabinetis: „Maja remondiks ettevalmistamise käigus tõi lavastaja Vahur Keller minu kabinetti üpris kehvas seisus maali NUKU Lai 1 hoonest. Ehk üpris vana ja ilmselt ka väärtuslik (emotsionaalselt vähemalt). Nime ja aastaarvu ning saamislugu hetkel tuvastada õnnestunud ei ole. Lähiajal plaanis asi restaureerimisse ja uurimisse viia. Eks siis selgub.“, ütleb Joonas Tartu.

Joonas tartu

Täna Nukuteatris töötav Joonas Tartu räägib muu hulgas veel kolmandat moodi kunstiloo. Taas juhib ta teatrit, mis ajaloolises hoones, taas käib ehitus ja renoveerimine. „Mõni aeg tagasi kohtusin ühe härraga, kes näitas mulle Viiralti sirgeldusi („vabandust kõnepruugi pärast,” nendib siinkohal Tartu – MM). Sirgeldused olid tehtud ühe toitlustusasutuse menüüle. Menüü pärines meie majas kunagi asunud kohvikust. Ehk siis lugu selline, et kunstnikuhärrale meeldis me maja kohvikus einet võtmas käia ja eine võtmise kõrvale joonistada. Sellised vahvad menüüd on säilinud, paraku küll mitte NUKU valduses.”
Kui Peeter Volkonskilt küsin, kas ta mäletab oma näitleja-ametis lavakujundustes olevaid maale, ütleb ta , et ikka. Toob näiteks Hardi Volmeri „tehtud jubetise” „Metamorfoosis”.
„Aga tavaliselt visatakse need koos ülejäänud vanade dekoratsioonidega minema. He-hee, mul oli kunagi endal selline naljamõte, et võiks teha näituse nendest piltidest, mis on etendustes laval olnud,” ütleb Peeter.
Mõte on aus ja vajaks suurt kunstisaali. Katsuge siis veel öelda, et teatrist ei jää midagi alles!

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga