Kristiina Alliksaar: Vanemuise teatrisaalid on pooltäis

Vanemuise teatri direktor Kristiina Alliksaar käib tänaseni tihti teatrites etendusi vaatamas ja samas õpib ülikoolis ainet, kus räägitakse tehnoloogialõksudest, millest pääsemiseks polegi tagasiteed.

Vanemuise teatri direktor ütleb, nagu paljud temavanused teatrini jõudnud inimesed, et tema teatriusk ja -armastus tulid läbi televiisori. Kristiina Alliksaar arvab, et suured teatrid ei ole halvas olukorras: „Suured teatrid on turvatud, pigem me muretseme ka etendusasutuste liidus väikeste pärast. Väikestel ja vabakutselistel on väga raske. Mitmekesisus on meile ka oluline.” Lähiajal ei juhtu küll midagi katastroofilist, usub direktor: „Eesti teater on rohkem kui 150 aastat vana. Elanud üle mõned sõjad ja katkud. Ei tapa see koroona meid ka.”

Küsin, olles märganud Vanemuise uuslavastuste seas Tiit Palu lavastatud „Niskamäe naisi”, kas teadlikult valitakse kindla peale minevaid tükke. „Muidugi me mõtleme sellele ka,” ütleb Kristiina Alliksaar. „Teater on traditsiooniline kunst ja ma arvan, et aegajalt põhitekstide juurde tagasipöördumine on mõistlik. Selles olukorras, kus sa enam ei suuda infos orienteeruda, ajas, kus kaovad pidepunktid, kõike on palju ja kõik on uus! Siis võib-olla on korraks mõistlik rahuneda ja kuulata teatris vana tõde.”

Saan ma õigesti aru, et sa pead hakkama kohe teatritöötajatele palka maksma ja raha ei ole?

Ei, ei, meil likviidsusega muret ei ole. Seda muret, et palgad jääksid välja maksmata, pole. Meil on riigi rahastus ja käesoleva aasta toetusleping sõlmimisel. Sellist kriisi ei ole.

Ütlesid, et leping on sõlmimisel. Ma seda mõtlesingi, et kas Vanemuisel on pangas tagavararaha, mis aitab kuni uue lepingupõhise raha saabumiseni hakkama saada?

See ongi see, mis majandusterminina on likviidsus. Meil on vabad varad olemas. Maksmata midagi ei ole ega jää.

Kui palju Vanemuise teatris töötajaid on?

Ligi 400.

Oled sa pidanud, olnud sunnitud seoses koroonakriisiga ka kedagi vallandama?

Olen koondanud mõned ametikohad ja ümber struktureerinud, aga ma arvan, et need on tegelikult muudatused, mida oleksin teinud ka ilma selle kriisita.

Palka kellelgi vähendanud ei ole. Selles mõttes on teatrid praegu ikkagi hoitud olnud.

Kas Vanemuise teater on märganud, et seoses Tallinna teatrite kinniolekuga on pealinna publik teid vaatama tulnud?

Jah. Märkasime. Samas on teatritest rohkem seda tundnud hotellid, spaad ja restoranid. Meil nii just öelda ei saa, et on käidud massiliselt või et pool publikust on juurde tulnud, aga tuldi küll.

Ka saalid on pooltäis või pooltühjad?

Meil lubatakse nüüd pool panna ja minu jaoks on pool ikkagi pooltäis alati.

Mis ajast peale see pool kehtib?

Meil oli seni lubatud kuni 400 vaatajat-kuulajat. Mis tähendab, et väikese maja ja Sadamateatri võisime täis müüa. Suurest majast on 400 natuke üle poole.

Nüüd kolmapäevast (lehe ilmumise ajal eilsest – MM) hakkavad kehtima uued reeglid ja siis meil tohib kõikjal olla vaid pool saali.

Nüüd pool tundi tagasi (ajasime juttu laupäeval, 30. jaanuaril pärast lõunat – MM) tuli alles ametlik tekst, korraldus. Alles nüüd! Eks me hakka seda korraldama, kuidas oma saale ringi teeme.

Alati on siin see segav teema, et me ei tea lõppaega ehk kuhumaani piirangud kestavad. Kuhumaani saalid ringi planeerida, kas kevadeni, kas veebruari lõpuni… siin on suur vahe. Segadust on väga palju, aga eks kõigil on keeruline.

Urmas Lennuk rääkis, et neil Rakvere teatris on olnud olukordi, kus hommikuks ei ole ühtegi piletit ostetud ja teatrijuhid kaaluvad etenduse ärajätmist, aga siis viimasel hetkel läheb ostmiseks.

Meil nii trastilisi hetki praegu olnud ei ole, aga selles osas on meil Rakverega sama, et kui muidu inimesed ostsid pileteid, noh, ka pool aastat ette, siis nüüd ostetakse vahetult enne etendust. Vanemuises on läinud terve hooaeg korraga müüki ja tavaolukorras on tervet hooaega ka ostetud.

Ma saan inimeste ettevaatlikkusest aru. Kui kassa helistab ja ütleb, et etendus jääb ära või lükkub edasi, siis inimesed on öelnud, et ahah, see on mul nüüd viies kord nii.

Kuidas sa arvad, kas nüüdne kriis vähendab teatripublikut ka tulevikus?

Ma arvan, et ei. Ma pigem tajun seda, kuidas inimesed väga tahavad tulla teatrisse, aga osa lihtsalt pelgab.

Kuidas sina käitud?

Mina käin palju. Eile käisin Endlas esietendusel – Johan Elmi lavastus „Pimevalge”. Väga soovitan. Ma arvan, et mina vist ei olegi näinud laval Carmen Mikiveri nii võimsas rollis. Ta on väga heas vormis.

Ma teatris ei tunne ennast ohustatuna. Teatrid on sellesse ka väga palju panustanud. Teatris inimesed ei ole purjus, ei räägi kõva häälega, istuvad paigal. Ventilatsioon on tänastes teatrimajades ka väga hea. Teatris ma julgen rahuliku südamega käia.

Kas ütled ka, mitu korda nädalas sa teatrietendusi vaatad?

Kriisiajal vähem, aga tavapäraselt vaatasin kolm-neli etendust nädalas.

Juba enne teatrisse tööle jõudmist ma ikkagi teadsin, mis on teater ja publikuna olin sinna sageli jõudnud. Viljandis teatrit juhtima hakates tajusin, et minu haridus ei ole teatriharidus ja kuna ma ei olnud teatrit enne seestpoolt näinud, oli etenduste vaatamine mõnes mõttes eneseharimine. Enesekaitse ka – et kursis olla, mida keegi teeb, et oskaks kaasa mõelda ja rääkida. See on viinud selleni, et nüüd on teatri vaatamine minu jaoks isikliku hügieeni osa. Ma ei saa ilma selleta enam. See on minu elu, minu päevade osa.

Sul on oma maitse. Kas sa saad seda rakendada Vanemuises? Näiteks nii, et mulle sobib see, ma tahan, et ka meil oleks nii…

Ma olen valinud sellise rolli, et usaldan meie kunstilisi juhte. Vanemuises on neid kolm. Olen veendunud, et teater saab toimida ainult nii, et neil on vabadus valida ja teostada sellist programmi, nagu nemad soovivad. See on nende nägemus, mida nad ellu viivad ja minu roll on neid selles võimalikult toetada. Jah, ma arutan kaasa, pakun mõtteid, analüüsin koos, aga lõpliku otsuse ja valiku teevad kunstilised juhid. Muidu tekib rollikonflikt ja me ei jõuaks kaugele.

Kristiina, sa õpid taas Tartu ülikoolis. Mida?

Jah, ma läksin tegema teist magistrit ja õpin sotsiaalteaduste osakonnas – muutuste juhtimist ühiskonnas. Selline programm.

Mõhõh…

(Naerdes) Sa jäid väga mõtlikuks.

Jäin jah. Taas XXI sajand. Muutused on kiired, kuidas nendega hakkama saada? On sellel midagi pistmist ka kriisijuhtimisega?

Praegu veel mitte. Peamiselt oleme keskendunud sellele, et aru saada, kuidas toimuvad muutused riiklikul tasandil, mis üldse muutuse läbiviimisega kaasas käib, millega arvesetada, aga sa saad selle taandada ka sellele, kuidas muutusi läbi viia ühes organisatsioonis. Ma olen seda viimast sattunud palju tegema. Kahes teatris. Esiteks tuleb aru saada, mis protsessid muutusega vallanduvad. Mis inimestega juhtub? Psühholoogiline taust – kus tekivad tõrked? Mille vastu ollakse? On eraldi ained, mis õpetavad kommunikatsiooni, ehk seda, kuhu sa peaksid teraviku suunama. Kui hakkad muutust läbi viima, siis kas peaksid…

…too mõni näide ka?

Näiteks me tahame, et inimesed sööksid vähem liha. Kas hakata seda propageerima inimestele? Või restoranidele, et nad teeksid väiksemad lihaportsud? Või hoopis lihatootjatega rääkima, et nad pakendaksid väiksemaid lihakoguseid? Kuhu teravik seada? Põnev!

Mulle on see väga-väga huvitav. Seal on aine nimega tehnoloogia ja innovatsioon. Loevad noored doktorandid, sellised kolmekümnendates kutid ja neiu, kes on iseendale teema üksikasjalikult selgeks teinud. Nad jagavad väga põnevaid artikleid ja viiteid. Ühel hetkel võib sind tabada jõuetus, kui saad aru, et oleme tehnoloogia lõksus niimoodi, et sealt väljapääsu enam ei olegi. Iga uus tehnoloogia, mis tuleb, loob enda ümber veel palju uusi lõkse, et kõik toimiks. See on kumulatiivne nii, et sealt ei ole tagasiteed.

Pööraselt põnev mu jaoks, oravarataste järjepidev jada… Intuitiivselt saan sellest aru. Ja kui sellest rattast maha astuda, siis jääb maailm nälga.

Näiteks pestitsiidid. Mõte ju see, et sa saad rohkem saaki ja inimesed ei nälgi. See aga viis lihtsustatult omakorda selleni, et maal polnud enam vaja nii palju töölisi ja kõikjal hakati linna ära minema. Ühe otsusega, kasutada pestitsiide… mis kõik hakkas saama, muutuma!

Jah, see on nagu see, et maailmas on ammu olemas võimekus teha igavesi, isadelt lastele pärandatavaid autosid, aga ei saa, sest siis kukuks majandus kokku.

Hästi huvitav. Vaat seda läksin õppima, sest tajusin, et mul on vaja teatri kõrvale midagi veel, mis mul aitaks mõtestada seda, mis maailmas toimub. Ja sellega koos ka minu enda kollektiivis.

Kui palju sina, teatridirektor saad olla oma töös loominguline?

Ma arvan, et pean olema loominguline. Ma ei ole juhtinud ühtegi teist asutust peale teatri. Võrrelda millegi muuga on mul seega keeruline, aga teater iseenesest on traditsiooniline organisatsioon. Vaatamata sellele võib iga hommik mulle tuua täiesti uue olukorra, mida peab hakkama lahendama. Ma ei saa mõelda endale välja kolme stsenaariumit, mille järgi ma iga kord käitun. Ma pean improviseerima, selleks valmis olema kogu aeg. Pean olema loominguline. Siin ei ole muid variante.

Omaette põnev teema on, kuivõrd saab teater olla demokraatlik, kuivõrd mitte, kuivõrd saab teatris rakendada kaasaegset juhtimist.

Mis kõige raskem on?

Olen hakanud aru saama sellest, et oleme praegu ajahetkes, kus lisaks ilmselt üsna tavapärasele generatsioonide vahelisele konfliktile – seda ikka juhtub, põlvkonnad ikka vahetuvad ja sealt tekivad ka probleemid – on meil ka ühiskonnakordade vaheline konflikt. Ehk siis: vanem põlvkond tuleb teisest ühiskonnast, lausa teisest kultuurist. Ja peale tulevad noored, kes on sündinud vabas riigis, nad mõtlevad hoopis teistmoodi.

Kihvt, et sa sellest mõtled ja räägid. Ma ka ikka üsna tihti mõtlen 20. ja 21. sajandi erinevusest. Mõttemaailma kujunemise erinevustest. Kokkusaamine on jube raske.

Jah ja minul on ühes loovas organisatsioonis see koos. Sa pead juhina otsustama, kuhu suunda astud, jooksed. Tormata ei saa, sest mõlemal on õigus. Kuidas panna see erinevate isiksuste seltskond ühe eesmärgi nimel koos töötama? Üsna erinevate tõekspidamistega inimesed. See on üsna pöörane ülesanne ja hetk minu juhiks olemise ajal küll. On samas huvitav ja ma ei pelgu sellest.

Need on ka need mõtted, mille lahenduste leidmisele mu uuesti õppimaminek mingil moel tuge pakub. Ma naudin koolis seda, mismoodi noored mõtlevad. Saan aru, et ma olen sellest maailmast, mis neid kahte maailma natukenegi seob. Ma saan mõlemast aru. Mul on mingi pagas.

Kuidas sa seda praegu teatris käies tajud, mida piiratud piiranguid arvestama pidav publik tunneb ja mida näitlejad tunnevad?

Iga teatrietendus, mis saab toimuda, on praegu nagu väike ime. Inimesed on tänulikud. Nii laval kui saalis. Kunagi ju ei tea, millal ja millest võib tekkida paus, kas homme saab lavale mängima. Iga kokkusaamise hetk on erilisem. See on saalis ka tajutav. Selle tänutunde võiksime kaasa võtta ka pärast kriisi.

Ilmus Maalehes, pildistas Argo Ingver.

Kristiina Alliksaar soovitab:

Ulmlejad”

Autorid Reimo Sagor, Oliver Issak, Jaanus Tepomees, Veiko Porkanen, Jaanus Nuutre Lavastaja Reimo Sagor

Lavastusdramaturg Oliver Issak

Kunstnik Fey Piir

Muusikalised kujundajad Indrek Asukül, Reimo Sagor

Valguskunstnik Andres Sarv

Osades Reimo Sagor, Jaanus Tepomees, Veiko Porkanen, Jaanus Nuutre

Esietendus 28. jaanuaril 2021 Sadamateatris

„Unistamine on muutumas millekski, mis on vanamoodne ning tabu, või millekski, mis on naeruväärne. Natuke isegi keelatud, sest milleks unistada, kui töö vajab tegemist, laenud ja liisingud maksmist ning pere toitmist. See on reaalsus ja reaalsusega on vaja tegeleda, mitte unistada. Unistavad need, kes reaalsusega hakkama ei saa. Nõrgad. Saamatud. Läbikukkujad. Milleks ja kellele on vaja näidata oma nõrkusi? Milleks ja kellele on vaja unistamist?”

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga