Jaak Alliku elulooraamat on kui me kultuuriajaloo õpik

 

Jaak Alliku raamatu „Kihnu Jõnnist Savisaareni” alapealkirjaks võiks olla ka „Brežnevist Kersti Kaljulaiuni”.  mg_1857_preview

Ega ma oskagi seitsmekümne-aastaseks saanud Jaak Alliku kirjutatud isklikku kujunemislugu lühidalt teisiti iseloomustada kui raamatut, kus teljeks ta poole sajandi jooksul kirjutatud teatriarvustused ja lihaks luudel poliitika Nikita Hruštšovist Taavi Rõivaseni. Allik on hariduselt ajaloolane ja on elanud oma elu kultuuris.

Autor mõtestab oma elu selle läbi, milles ta aktiivselt osaline on olnud. Raamatust leiab eneseirooniat, irooniat, künismi ja suuremas plaanis heatahtlikkust. Raamat on täis elu maitseid. 70 aastat on maailma kestmise silmis lühike aeg, ses raamatus on kirjas, kui palju muutub ja kui palju kordub ka, kui oskad märgata.

Kõik võib olla looming11sa14mar05rr33_preview

Andrus Ansipiga lossiuksel

Kumba rohkem on, poliitikat või teatrit, võib mõni küsida? Raske vastata, aga mulle meeldib see, kuidas Allik oma raamatus just teatrisse ja seal olnud või olevatesse inimestesse suhtub. Tekivad pisiportreed loojatest ja loomingust. Kokku annab see suure pildi kultuurist. Millest mina leidsin kinnitust oma intuitiivsele arvamusele, et päris inimesed ja päris kultuur on olemas võimust sõltumata. Autor võib sellele ehk vastugi vaielda, aga mulle tundub, et selleks Jaak Allikuks, kes ta on, kujunes ta ikkagi tänu enam kui 1000 lavastusele, mida ta läbi aegade vaadanud on, mitte tänu argistele poliitilistele tuultele. Olen märganud läbi elu näitlejate ja lavastajatega rääkides, et ükski neist ei eita: peale töö ja tahtmise, andekusegi, peab elus ja loomingus olema ka õnne. Kui seda raamatut lugeda, paistab, et Jaak Allikul on seda õnne olnud. Kihnu Jõnn ütleb, et mees peab olema suurem kui tema saatus. Allik justkui omamoodi hindab selles raamatus oma saatust. Teeb seda ise ja ei oota teiste hinnangut. Õigemini küll on teiste hinnang selle elu käigus juba antud.

Arvan, et inimese elulugu on põnev lugeda just siis, kui ta ise oma elule hinnangu annab. Allik seda teeb nii, et kohati jätab kõrvale tagasihoidlikkuse, mida meil vanasti heaks tooniks peeti, aga samas säilitab aususe, mida saab endale lubada vaid vaba mees. Selline, kes ei karda kaotada, ega seda, et keegi võib vihastada. Küllap ta teab paljusid intriige, üsna jälkegi, mis ehk raamatule oleks pikantset värvi andnud, aga need on ta jätnud kõrvale. Kujutan ette, et ta võis kirjutades tajuda, kuidas isegi diplomaatia oleks valetamine. Pigem olla aus, mitte valetada, mõni asi lihtsalt puudutamata jätta…

Seda raamatut võib võtta poliitika ja teatri käsiraamatuna, omamoodi ajalooõpikuna. Kirjutajaks mees, kes on kuuskümmend aastat teatrit vaadanud, viiskümmend aastat teatrist kirjutanud ja suurema osa oma elust elanud kultuuris. Minu jaoks on raamatu parim osa, nagu juba ütlesin, selle tegelased, inimesed, kes Jaak Allikut ta eluteel on saatnud. Sellest lähtub ainus etteheide raamatule: miks pole isikuregistrit, mis aitaks „õpikus” orienteeruda.

Autor ise kirjutab raamatu järelsõnas, et talle on öeldud, nagu oleks ses teoses teater ja poliitika segamini nagu puder ja kapsad. Allik vastab, et elu ümber ei tee. Minule jäi raamatut lugedes (ja kirjutajat pisut tundes) mulje, et see kõik kokku on hoopis üks põnev analüüs. Mille üks tahk on veel see, et varasemates tekstides ja nüüd antud hinnangud ei pruugi kokku langeda.

Elus ei saa väga teha vigade parandusi ja seegi on üsna selge, et me ei suuda elu elada kui puhtandit. Olles loominguline, on veel enam raske hoida „puhast vormi”. Allik ei hoiagi seda, ei elus ega oma sellest rääkivas raamatus. Mina olen temaga väga nõus, sest tean enda elukogemuse pealt, millest kõigest elu koosneb. Hea ja maitsev tort on kihiline. See raamat ka.

 Suure pildi peal_u6a8471_preview

Vene noorema põlvkonna täna tuntuima lavastaja Dmitri Kuljabiniga

Mu meelest on Jaagu raamat põnev õpik teatri vaatajatele, kriitikutele, teatriüliõpilastele ja muidugi endistele, praegustele ja tuleviku poliitikutele. Üsna tähtis on näiteks ju teadasaamine, et see, mida me kõik täna nimetame teatriuuenduseks ja mille üle rõõmsad oleme, ei rõõmustanud tulles sugugi kõiki…

Vähetähtis ei ole selle raamatu puhul ka see, et autor on kõige muu kõrval olnud lavastaja 22 lavastuse loomise juures. Lavastamine nõuab otsuste tegemist ja vastutust, kui nimetada vaid mõned kriteeriumid, peale hea maitse ja äratundmise, mis maailmas tähtis on…

Jah, Jaak, jalad põhjas, kui ma kümne aasta pärast ligilähedaseltki sama mitmekihilise raamatu suudan kirjutada, siis pole mu teatris ja elus jalutamised asjatud olnud. Tark raamat, targalt mehelt. Isegi kui lugejad kõige sinu kirjutatuga nõus ei ole ja vihastavad, on kõik hästi!

Allik nendib oma raamatu lõppsõnas: „Jah, nii see on, kuid teater ja poliitika on segamini olnud minu elus ja seda (elu ‒ MM) ju enam ümber ei tee.” Mingis mõttes tundub, et just selle niinimetatud segamini olemise pärast ongi raamatut huvitav lugeda. Võiks ju ütelda, et lugegu teatrihuvilised üht ja poliitikahuvilised teist, aga ega see lahutamine kerge oleks. Allik oskab haaravalt kirjutada ja keerulisedki asjad nii selgeks teha, et iga vähegi lugeda ja mõelda oskav lugeja sellest aru saab.

Mul oli võimalus lugeda seda raamatut juba käsikirjana. Nüüd sirvin trükist tulnud raamatut, kuhu on lisatud fotod. See on omakorda suurepärane valik, ajalooks saanust tänapäevani välja. Muide teeb lausa kadedaks Alliku mälu, mis mäletab aastaarve ja nimesid ja hiiglapalju detaile, mis tavainimese mälus tavaliselt kusagile peitu poevad…

Toon näiteks vaid ühe pildi, mille leiab raamatu algusest ‒ foto ”Tagasitulek poja juurde. Balti jaam, 17. september 1955”. Fotol saabub Hendrik Allik Siberist vangist, pildil on ka pisike Jaak. See on nagu miski alguspunkt, mis annab kogu raamatule oma tähenduse. Tähenduse isast, kes tuleb, mõtte kadunud pojast ja mõtted näidendist „Tagasitulek isa juurde”…

Full disclosuremg_1861_preview

Saaksin ja võiksin siin tuua üsna palju näiteid sellest, kuidas ja millest Allik oma raamatus kirjutab. Ma ei tee seda, ütlen, et lugege ise, vihastage või noogutage. Ma räägin siinkohal hoopis loo enda elust ja Allikust. Et olla samas ajakirjanikuna aus ja öelda välja: Allikul on roll ka selles, et ma ei kaotanud sidet elava teatriga ja teatrist kirjutan. Samas kannab see lugu üht raamatutki iseloomustavat sõnapaari

  1. aasta kevadel lahkus Jaan Tooming Ugala teatri peanäitejuhi kohalt. (Muide Jaak Allik oma raamatus viitab üsna tihti Toomingale ja nimetab teda isegi oma õpetajaks Rem Blumi ja Ülo Vooglaiu kõrval.) Mina, kes ma mitte väga ammu olin lavakast kehva näitlejameisterlikkuse pärast välja löödud ‒ seitsmekümnendatel seda veel tehti ‒, olin selleks ajaks oma katkise unistuse suutnud tükk haaval ja Jaan Toominga abil Ugalas kokku lappida. Jaani aeg Ugalas oli mulle näitlejakõrgkooli eest, teooria ja praktika käsikäes.

Siis oli muidugi pettumus suur, kui Jaan läks Tartusse tagasi ja kedagi, eriti muidugi et mind ka mitte, kaasa ei kutsunud. Olin noor üsna ülbe kutt. Otsustasin, et kommunistide juhitavas teatris ma ei jätka. Suuremaks asjaks näitlejaks ennast küll ei pidanud, aga juba oli aeg, kus publikut ja teisi ümbritsevaid oskasin vastupidises veenda.

Paraja maksimalistina otsustasin, et mul ei ole enam teatrit tarvis. Lähen majakavahiks. Kingissepa linnas Saaremaal veenis keegi KGB major mind sest mõttest loobuma. Ütles, et kuhu sa, noor mees, lähed, pead veel elama, majakavahina keset merd kivisel saarel jood end kiiresti lolliks või surnuks. Vist lisas veel, et uputad end ära või pood üles. Aitäh muidugi talle soovituse eest.

Minust sai metsavaht mere ääres. Esimese asjana ütlesin, et ma ei tee mingit isetegevusteatrit, kui seda Kihelkonna kultuurimajast pakuti. Sama kategooriline olin Ugala teatri juhi Jaak Allikuga, kui ta kutsus mind mängima minust jäänud ja minuga tehtud lavastusi. Ta helistas mitu korda, kuid mina raiusin oma „ei”-d. Ent siis ühel järjekordsel helistamisel oskas Allik mind mõtlema panna, öeldes, ähvardusnoot hääles, et näitlejatel on kombeks teatri juurde tagasi pöörduda. Lisas kuratliku enesekindlusega, et mis ajal ja kus iganes, aga küllap see tagasitulek siis temast sõltub.

Arvan, et me kumbki ei osanud 1983. aastal mõelda, et Allikust saab kümnekonna aasta pärast Eesti Vabariigi kultuuriminister. Aga ta teadis, mida rääkis.

Alliku sõna maksis, aga ma mõtlesin välja tingimused, mida ehk oleks nõudnud Nõukogude liidu rahvakunstnikust näitleja, lugesin need Jaagule telefonis ette ja ootasin muidugi eitavat vastust. Ta mõtles hetke, ja ütles jah. Nii sõitsingi aastaid metsavahina Viljandisse etendusi mängima. Elasin hotellis, sain ka pisikese rolli eest rahvakunstniku kahekordset palka. Peale selle õppisin kirvevart tegema ja tean nüüd, mis puust milline vars tuleb. Ka see annab elule sisu.

Kuidas Allik sellega toime tuli, ma ei tea. Aga see oli mehe sõna.  Päriselt on tõesti ühe raamatu sees ehk kolm või enam raamatut, kujundlikult aga võiks mõelda nii, et meie maakera sees veel üks ja suurem maakera. Ja see teadmine teeb elu uhkeks.

Jaak Allik s.1946mg_1802_preview

 

teatrikriitik, lavastaja, teatrijuht, kultuuripoliitik

 1977-1981 ENSV Kultuuriministeeriumi Teatrite Valitsuse juhataja

1981-1983 ajakiri „Teater.Muusika.Kino” peatoimetaja

1983-1988 ja 1991-1995 „Ugala” teatri kunstiline juht

1988 -ENSV Kultuurikomitee esimehe esimene asetäitja, minister

1995-1999 EV Kultuuriminister

2000-2001 Eesti Teatriliidu esimees

2001-2003 „Ugala” teatrijuht

2007-2009 SA Ugala Teater nõukogu esimees

 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu, ja Eesti Vabariigi Riigikogu VIII, X ja XII kooseisu liige

 SA Vene Teater nõukogu esimees

SA Eesti Teatri Festival nõukogu esimees

Eesti Teatriliidu juhatuse liige

Eesti Lavastajate Liidu liige

Eesti Teatriuurijate- ja kriitikute Ühenduse liige

 Lavastusi:

 Aleksandr Remez „Seda teed” 1982 Noorsooteater

Hans H.Luik „Tuled sa tagasi?” 1984 Ugala

David Lee Coburn „Džinnimäng” (koos Juhan Viidinguga) 1984 Ugala

Mihhail Šatrov „Nii me võidame” (koos Kalju Komissaroviga) 1986 Noorsooteater

Aleksander Gribojedov „Häda mõistuse pärast” 1987 Ugala

Margarete Garpe „Juliale” 1991 Ugala

Maya Simon”Peame elama mutikesed ehk Ellujäämise juhised vanale daamile” 1993 Ugala

Jaan Tätte „Ristumine peateega” 1999 Vene Teater

Eric-Emmanuel Schmitt „Enigma variatsioonid” 2002 Samaara Akadeemiline Draamateater

Alistair Beaton „Õnnetunne“ 2005 Ugala

Jaan Kross „Keisri hull” (koos Peeter Tammearuga) 2006 Ugala

Yasmina Reza „Tapatöö jumal” 2008 Kuressaare Linnateater ja 2011 teater Ilmarine

Vassili Sigarev „Valdetektor” 2010 Vana Baskini Teater

Edurad Vilde „Pisuhänd” 2014 teater Ilmarine

 Artiklitekogumik „Menu hind on valu” (2004)

 Eesti NSV teeneline kunstitegelane (1985)

Valgetähe IV klassi teenetemärk (2002)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga