Inimesed maailma hammasrataste vahel

Suvi (Inventuur) 2013/2

Lugu ilmus Postimehes.

Martin Algus

«Arioso»

Lavastaja: Taago Tubin

Osades: Maaja Hallik, Katrin Kalma, Kristian Põldma, Jaanus Tepomees, Hendrik Vissel, Imre Õunapuu (TÜ VKA teatrikunsti 9. lend) ning Kaido Torn (TÜ VKA teatrikunsti visuaaltehnoloogia 7. lend), Luule Komissarov ja Arvo Raimo.

Esietendus 31. mail Koidu seltsimajas Viljandis.

 

Martin Alguse ja Taago Tubina „Arioso“ vanas Ugala teatrimajas on argimaailmast tüdinud 25-35-aastaste põlvkonna piiride laiendamise õnnestunud kunstiline väljendus.

Mis see argimaailm on? On pidev võidujooks. On enda salgamine kellegi teise kasuks. On sund ellujäämiseks valetada-valetada. On enesepettus. On provints. On tegelemine teistega, mitte iseendaga. On leppimine sellega, mis on.

Mul on tunne, et nooremate soov täna on kogeda oma elus midagi, mis on päris, pole võlts ja pealispindne, on tõeline. Kuidagi iseenesest on siia algusesse lipsanud noorte rõhutus enesesse ja ümberringi vaatamisel ja otsimisel. Ei näidend ega lavastus seda noorte asja ei rõhuta, pigem on aktsent seal, et olemise talumatu kerguse otsimine, inimeseks saamine on ülim ajast, vanusest ja eksistentsi vormist hoolimata.

 

Aina hingan

Kui „Ariosot“, mille teine pealkiri on „Nähtamatu õhk“, me elus ja teatripildis üldse millegagi võrrelda võiks, siis mu meelest aetakse sama asja Tartu Uues teatris. Ka Uku Uusbergi n-ö autoriteater on selle tunnetusega tehtud. Von Krahli teater on selle raja peal ammu. Vormid ja lood on erinevad, sügavuti minek enese ja maailma mõistmisel üks. Samuti igavene küsimus, miks me siia ilma oleme sattunud, ja sellele lisanduv soov muuta maailm paremaks kohaks. Muusikaline, küll ehk pisut naiivne Eesti ekvivalent selle piire avardava tunnetuse otsimisele oleks ehk ansambel Põhja Tallinn, kelle kloone ehk Eestis enamgi. Üht taolist kuulsin nädalavahetusel Raplas näiteks.

Veel üks võimalik selgitus sellele, mida „Ariosos“ nägin, on, et trupp tekitas lavale Franz Kafkaliku atmosfääri, millest ikkagi kumas läbi teatav helgus ja usk inimese inimlikkusesse, et oska vaid tahta ja hakkadki hingama elusamat. Pean siin nüüd oma parema inimese heietusele punkti panema, sest lugeja võib arvata, et lavastus, millest jutt, nii igav ongi. Kinnitan, et ei ole, lavastus on oma saladusega, aga väliselt aktiivne ja liikuv.

 

Kusagil kaugel on äike

Mulle tundub, et „Arioso“ on Alguse parim näidend ja Tubina parim lavastus. Lisaks nende meeste varem kirjutatud ja lavastatud kogemustele on sesse teatrisse juhuse tahtel või meelega lisandunud palju seda, mille kohta saab öelda teatriõnn. Mis see õnn siis on, mis lisandub? Pakun vaid mõned märgid.

Etendusepaik, vana Ugala teatrimaja on nagu selle näidendi mängimiseks mõeldud. Siin ei ole sugugi tähtsusetu see, et vana teatrisaali seintelt koorub täna maha värv, mille endine teatridirektor Enn Kose oma sõnul sinna 35 aastat tagasi lasi kanda. Mis kunst kõik just ses teatrisaalis on sündinud… Mul on tunne, et Taago Tubina lavastus sellele atmosfäärile ka toetub. Lavastaja ja kunstnik Kaido Torn on näidendi mängimiseks selles saalis loonud erilise ja täpse, näidendi mõttest lähtuva ruumi, mis mõjub meeltele. Ma ei olnud etendust vaadates veel Alguse näidendit lugenud ja imestasin, märgates, et mänguruumis on just sellised asjad, mis oma looga, mitte miski pole juhuslik. Lisaks nende esemete vorm – ümmargune laud keset saali põrandale loodud eeslava, raudotstega voodi, puust kapp… On keerlev klaveritool, maalipukk ja vesipiip… vana lava keskel on lauake, millel trükimasin… on kitsust ja on avarust, mille näitlejad ja lavastaja oskuslikult ära kasutavad. Näiteks mõned kunstnikujutud aetakse kapi otsas ja see ei mõju edvistamisena, vaid hoopis nii, et ei saagi olla teisiti.

Siis muidugi on õnn see, et seda lavastust juhtusid tegema-mängima Viljandi kultuuriakadeemia teatriõppe 9. lennu lõpetajad. Martin Alguse sellesama lõhnaga varasemate näidendite lavastustes on mind pisut seganud heade tuntud näitlejate natuke traditsiooniline kohalolu. Akadeemiat lõpetavate näitlejate mäng ja nende suhteline uus-olemine mängib ses lavastuses kaasa ja annab lisamõõtme. Ja taas õnnestub selle kursuse näitlejatel endaga, oma mängumaailmaga kaasa võtta Ugala raudvara Luule Komissarov ja Arvo Raimo teevad mu meelest ses lavastuses nii huvitavad rollid, et see on isegi ootamatu. Ratsapiitsaga kirgliku pilgu eest armi näkku saanud proua ja faasanitopist kaisutav, putukaid koguv vanahärra, elutaak ja tarkus koos neis annab noortele tulijatele põhjuse olla parem kui nad ehk muidu oleks. Ehk taas vana tarkus: täiuslik saab inimeste maailm olla vaid koos eksisteerides.

 

Hingake sisse…

Ses lavastuses on ka huvitav valgus ja täpne muusikaline kujundus. Kumbki õnneks ei vasta sellele tavaliselt heaks peetavale kriteeriumile, et need on head siis, kui neid lavastuses ei märgata. Seekord muusika ja valgus on nähtavad ja toetavad lavastust ning näitlejaid.

Ma nüüd pean siin oma eelnevaid ütlemisi selgitama: lavakujunduse asju üles lugedes ja hiljem näidendit üle lugedes leidsin, et autoril on see kõik käsikirja sisse kirjutatud, küll ei osanud ta ilmselt ette näha sellist uhket väikest tagalavaruumi, nagu Ugala vanas majas tekkis.

Kirjutades taas tuntud rõõmust Ugala raudvara üle pidasin silmas kultuuriakadeemia sama lennu teist lavastust „Idioot“, kus Ugala vanad näitlejad samuti noorde truppi sulavad nii, et see on sünergiline mõlemale poolele.

Muu hulgas on Martin Algus oma selle, mu meelest eesti keele ruumi ületava näidendi asetanud aega sada aastat tagasi, öeldes, et lugu leiab aset 1914. aastal.

Ma meelega ei kirjeldanud selles näidendis tekkivat nähtava-nähtamatu kooseksistentsi lumma. Õhk on nähtamatu ja me ilma õhuta ei saa elada. Kui palju siin ilmas võib olla asju, mida me ei näe ja milleta me elada ei saa? Sada aastat tagasi olid Eestimaal kreisid. Mis täna on? Minge, vaadake. Ja hingake välja…

 

 

 

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga