Igavene erutus tapab ajakirjanduse

Üsna tihti kohtab me meediapildi iseloomustamiseks liitsõna mudamaadlus. Ja mudamaadluses saavad poriseks mõlemad osapooled. Vahet pole, millise mõtteviisi poolt maadeldes seistakse. Tuttav tippajakirjanduse tundja ütles mu jaoks üsna ootamatult mõni päev tagasi, et ei jõua olla erutusseisundis hommikust hommikuni.

Vahet tõesti pole, kas on tegu n-ö peavoolumeediaga või alternatiivsemate kanalitega –

kõik edastatav justkui peab olema õhinapõhine. Valitsema peab pidev erutusseisund. Õhinapõhisus on kohati sümpaatne ja märgib mingil moel seda, kui palju hinge oma kirjutatavasse või näidatavasse pannakse. Samas pole see mu meelest jätkusuutlik. Suhtumine, et professionaal oskab igast asjast teha skandaali ja skandaal müüb, on väsitav.

Proffi, olgu ta siis ajakirjanik või teadlane, eristab õhinapõhisest amatöörist eristamisoskus. Olete mõelnud, kui sarnased on oma väljaütlemistes Martin Helme ja Markus Järvi? Jah, saab öelda, et üks ei vali üsna meelega väljendeid ja põrutab sõnu, teine teeb seda sõnaseadmisele eriliselt tähelepanu pöörates. Tulemus on üsna sama: eestikeelses maailmas pääseb mõjule kurjus kellegi vastu. Valikuvõimalust ei jäeta. Tõepoolest, lugeja ja vaataja ei ole enam lugeja või vaataja, vaid on klient. Ja klient on kuningas. Ma ei tea, kuidas on läinud tervishoius, kus haiglasse sattunud inimesi vahepeal mitte patsientideks ehk siis inimesteks, kes vajavad ravi, vaid klientideks kutsuti. Klient on inimene, kes maksab. Haridusleksikas ka õpilasi katsuti klientideks teha üksvahe, või olid need lapsevanemad. Isa ja ema on kooli kliendid…

Kui ühele pulgale, olgu see pulk siis kasvõi sama massiivne kajastus, satuvad Ameerika rahapesuadvokaat, maasikakasvatajate toetused, riigieelarve, Valgevene protestid, auk Estonia laevakeres, Ott Tänak, sõda Armeenias, lusitaania teod…, tekib ühtlane müra foon, millest isegi klient enam midagi ei tea ega pea, lugejast ja vaatajast rääkimata.

Vana mõistujutt räägib, kuidas karjas olevad lapsed nalja pärast – äkki igavusest ja tähelepanupuudusest hoopis – hüüdsid, et hunt on karja hulgas. Täiskasvanud tulid appi. Kui lapsed kolmandat korda sama hõikasid, siis enam ei usutud. Ja hunt sõi lambad ära.

Tasakaalu pole, see tuleks kiiresti leida. Looduses on meil kevad, suvi, sügis ja talv. Ööpäevas muutub valguse ja varju vahekord kardinaalselt. Ajakirjanduse ühetaoline lõputa erutus on ebanormaalne.

Ilmus Maalehes

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga