Hendrik Toompere: Kuhu, kelle juurde ja kuidas põgeneda enda eest

 

 

Eile (5.juunil) esietendus Rakvere teatri suveetendus “Toatüdrukud”. Jean Genet näidendit mängitakse Rakvere kesklinna pangamajas. Teatrikülgede küsimustele vastas esietenduse päeval  sündinud lavastaja Hendrik Toompere.

Olen ikka mõelnud seoses sellega, et eestlased ehitavad endale mõisasid ja suuri kortereid, et kes selle kõik korras hoiab? (et siis neegrid tulevad) Millised on Eesti toatüdrukud ja teenijad? On neid üldse?

Meil on nüüd ju MASU. Ilmselt muudab see põhjalikult olukorda. Küllap on endiselt hulganisti inimesi kes võivad vabalt teenijaid pidada, aga karta on, et enamus endistest härradest, prouadest on täiesti uudse situatsiooni ees. Tuleb hakata ise lapp või luud käes mööda valdusi  oma rikkust orjama.

Siit ka võib järeldada, et teenijaks olemine on väga liikuva iseloomuga olek. See polegi õieti amet vaid  meeleseisund.

Ega minu lavastus suurt ametialaseid probleeme ju ei lahkagi. Tegemist on universaalse küsimuseasetusega. Lõppkokkuvõttes on enamus inimesi maailmas kellegi või millegi teenistuses. Ja nad pole oma olukorraga rahul, sest koguaeg on midagi puudu. Olgu siis pangaarvel null või miljardid. Puudust tuntakse ühest kõikehõlmavast õndsast olukorrast, kus sind jäägitult armastatakse, et võib kindel olla homses päeavas ja et surm on 7 luku taga.

 

Inimene tahab ikka olukorda kontrollida ja väga tahaks, et asjad läheks nii nagu tema ütleb. kui seda soovi proovida lõpuni mängida, siis jääb ainsaks lahenduseks põgenemine. Aga kuhu, kelle juurde ja kuidas põgeneda enda eest.

 

Teed Rakvere teatris juba kolmandat lavastust, milline on väikese teatri ja suure teatri näitlejate erinevus?

Erinevus on väike kuid määrava tähtsusega. Tooks esile kaks nüanssi. Väikses teatris ollakse tänulikumad ja avatumad nendele ideedele mida suurest teatrist tulnud lavastaja endaga kaasa toob. Ollakse pühendunumad, sest nad on muidu päevast päeva oma trupiga ninapidi koos ja kõik on nii tuttav ja tavaline.

Samas on, kasvõi minu omad kolleegid Eeesti Draamateatristst palju julgemad ja riskeerivamad, et teatud asjadega lõpuni minna. Ühesõnaga on nahhaalsemad.

Aga iseenesest on neid omadusi võimalik ühendada ja tulemus võib olla uus ja huvitav

 

Tean, et iga elu ja ka Toeatüdrukute lugu lõppeb surmaga? kas on elu pärast surma?

Mõnikord olen ma kindel et on. Teinekord jälle mitte. Ilmselt on see usu küpsimus. Mida uskuda. Mõnikord mulle tundub et ma teen midagi sellist mida ma olen juba teinud, kuigi ma kindlasti tean, et ma pole seda teinud. Aga jama on selles, et seda pole inimese piiratud võimete juures võimalik täpselt kindlaks määrata, et kus ja millal ja kellena. Neid võimeid peabki vist inimene endas arendama. Sest muidu on kõik üks illusioon puha.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga