Hando Runnel ‒ viimne Eesti rahvalaulik

 

alt

See on Ervin Õunapuu joonstus, hoopis teise loo jaoks. Mulle tundus, et sobib ka siia, seda enam, et ta on mul salvestatud pealkirja “Kogutud muljed” all.

 

Hando Runnel saab 24. novembril 75-aastaseks. Kes ta on me jaoks?

 

Mõni nädal tagasi, ei mäletagi, mis see oli, mille arusaadavamaks mõtlemise juttu rääkisin noore näitleja Kristo Viidinguga. Aga sest jäi meelde ta öeldu, et vana näitleja Ines Aru oli Rakvere teatri kohvikus Kristoga rääkinud kurbade naerust. Tõesti, mis asi see on? Kas seda täna enam ei ole? Ja kas põgenemine kurbade naeru eest päästab?

Looduse keel, maa keel, meele vald… Mul on tunne, et Hando Runneli kirjutatu on me rahva alateadvuses täna väga alles. Hando Runnelil ei ole mobiiltelefoni ja ta ei seikle feisspuugis.

Küsisin nädala alguse varahommikul varajastelt ärkajatelt, mis on see esimene luuletus, mis tuleb pähe, kui nimetada Hando Runnelit?

 

 

Mõtelda on mõnus

 

Osa vastajaist, tõsi, ütlesid kogumiku pealkirja ja osa rääkis pikemalt.

Mihkel Raud: Oi külad, oi kõrtsid”.

Aune Past: “Punaste õhtute purpur”, mille hankimiseks tuli teha imetegusid ja mis oli nii võimas kogumik, et seda tuli sõpradelegi leida-paljundada. See on olnud üks minu elu Raamat.

Sven Paulus: On inimesi erinimelisi” Rapla haigla, 1988, lastekorrus, ema ja isa toodud luulekogu.

Jarek Kasar: “armastus on ookean“, miks on taevas t2hed,/ miks on maa peal rohi,/ kuhu 88seks läheb kange tuulekohin, /mina tean, kuid sina asju alles uurid,/oma peene nina raamatusse puurid/.

Rainer Kerge: “Urmas, kes ükskord mõtles surmast”. On tema oma? See küll on: Mulle pandi pahaks,/ et ma müüvat rahaks iga värsi r e a!/ Lollid, nad ei tea,/ et ma iga t ä h e rahaks teen ja vähe ikka alles on! /(Elamiseks on. Ehtimiseks pole. Sellepärast kole kõik mu luule on!)/.

Mats Õun: “Ei saa me läbi Lätita”. Ilmselt sellepärast, et 1980. aastatel tegin sellele ka viisi taha. Kujutasin siis ette, et minust saab Tõnis Mägi või vähemalt Ivo Linna. Pole sügavmõtteline ega isamaaline, aga arvesta, et olin siis koolipoiss. Samas oli mul kolm ainumõeldavat Runneli kogu olemas.

Peeter Volkonski: Kui et essa, mis pähe kargab, siis paratamatult on see seotud sellega, et kui ilmus LR-s (mis ta nimin’d oligi), siis kasutas terve meie kursus seda lavakõnes. 1972-1973? “Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks” muidugi.

Vaiko Eplik: “Virgumine”, just viisistasin selle, sellepärast.

Berk Vaher: See on vist üsna ebatüüpiline, aga “Jaagupi talus” Runneli lasteluulega kasvasin ise ja seda sai palju oma lapsele ette loetud, kui ta veel päris pisike oli. Kirjanduse Majas töötamise ajal sain ka kord lapsele näidatud, et näe, tema kirjutaski selle “Jaagupi talu” luuletuse. Ma pole ei varem ega hiljem nii heldinud näoga Runnelit näinudki.

***

Runneli lasteluulekogu pealkiri “Mõtelda on mõnus” on täna, kui muudkui tehakse ja tehakse, eriti tähendusrikas. Mõtlemine on täiskasvanuks saamise eeldus igatahes. Niisama nagu luuleread erinevatest luuletustest, mis peas mul endal… „las ma siis laman näoli külmal kivil/, kui pole inimest jääb armastada külma rauda/, ei peata peata ratsanik/, üks väga vana rahvas, kel muldne tarkus suul/, nüüd on elu jälle hetke jagu rikkam, jõgi sest ei muutu/… Ja ikka see kurbade naer.

Kurbade naer on kui teatrimärk, kus kõrvu kaks maski, naerev ja nuttev, ja selle sees on kõik värvid ja pooltoonidest veel pisemad hingevärinad. Lavastaja Jaan Tooming ütleb, kui talt oma küsimust küsin, et Hando Runnel oli rahvalaulik, nüüd on kirjastaja ja luuletaja.

 

Mängult päris ongi kõik

 

Ülle Mäekivi, Rapla Ühisgümnaasiumi emakeele õpetaja (53): Mulle endale on südamelähedane luulekogu “Punaste õhtute purpur”. Parim ajastukroonika julgel, otsekohesel, isikupärasel viisil + kujundus + segadus, mille võimukoridorides tekitas. Puudutas juba tudengina, kui ilmus, ja siiani mõjuv. Justamendi lood lisaks.

Runnel ei ole koolist kuhugi kadunud. Tema luuletusi kohtab õpikutes, töövihikutes, slaidiesitlustes, luulekavades, rääkimata viisistatud lauludest muusikatunnis või kooriproovis.

Uuendatud (ja ikka veel uuenev) õppekava tegeleb varasemast enam ka põhikoolis luulekogudega. III kooliastmes valib õpilane õpetaja soovitusel 35 autori hulgast ühe, kelle kogu tõlgendada püüab – eelnevate tööülesannete järgi. Runneli looming pakub võimalusi sõna väe märkamiseks, kõla-, kõne- ja lausekujundite tajumiseks. Mäng haarab noori kaasa. Samas õpivad nad kirjeldama ka oma emotsioone, looma seoseid teemadega, millest luuletaja kirjutab.

Nooremate klasside õpikutes on eelkõige esindatud Runneli humoorikas, lustakas luule. Nii saab lapsi luule juurde meelitada, seletada riimi (edaspidi juhtida tähelepanu ka algriimile), kordust jms. Vanemate klasside õpikute näideteks on olnud luuletused kodust, kodumaast, eestlasest, eurooplasest jne.

Töövihikute -õpikute harjutuste abil saab õpetada silpe, näiteks “Kehv kõhn poiss”, ergutada fantaasiat, seletada mõistukõnet, näiteks “Keldrikakand”. “Poeetika” õpikus, mida enamasti kasutatakse gümnaasiumis, on selgitused, ülesanded luuletuse “Üks veski seisab vete pääl” kohta, ka ilmestavad Runneli luules leiduvate kujundite näited poeetilise teksti erinevaid mõisteid – teooria ja praktika koos.

Põhjalikumalt saab Runneli elu- ja loomingulugu käsitleda gümnaasiumi kursustes ja valikkursustes, näiteks “Kirjandusteose analüüs ja tõlgendamine”, “Kirjandus ja ühiskond”. Eelkõige ise üht kogu lugedes, selle põhjal koos naabriga esitlust tehes, peast luuletust esitades. Kujundikeel annab võimalusi loovateks tegevusteks. Loomulikult on 1970. ja 1980. aastate ühiskondlik-kultuuriliste muutuste tundma õppimine ilma Runnelita võimatu. Keelatud teemad, raamatud, vaimu ja võimu vastasseis, rahvusküsimused jms läbi Runnel isiku ja luule on need aspektid, mida käsitleda. Tänapäeva noortele tuleb seletada selleaegset poliitilist tausta, luuletuste allteksti. Identiteedi hoidjana on Runnel vajalik eeskuju.

 

Jaan Kaplinski, Põlvamaal elav kirjanik (72): Esimesena turgatavad pähe ikka mõned luuleread ja Hando enda mõtlik, trotslik nägu, mis ka sõnatult ütleb, et mees teab, mis mees teeb.

Aga ei ole üht Hando luuletust, neid on meeles, kuigi tükati, päris mitmeid. Eks siis, oleneb meeleolust, ilmast, situatsioonist, tuleb midagi pähe. Nagu: Ilus on ilus on ilus on maa…, Surm tuleb päris pärast…, Mängult päris ongi kõik…, Kuni elab ema veel, hoitud on su emakeel… Oma lastele-lastelastele on Hando luuletusi palju ette loetud, eks sellest (või enda lapsemeelsusest) on nii, et kõige enne tõusevad mälupõhjast tema lasteluuletused.

Kogu Eesti rahva eest ma kosta ei oska. See rahvas on ju hoopis teistsugune kui oli minu nooruses ja varases keskeas, kui Hando luuletused kõige populaarsemad olid, neid loeti ise, loeti sõpradele, lastele, tehti lauludeks. Ja sellisena said nad osaks keelest, kujundasid kõnekäände, assotsiatsioone… Minu jaoks on Hando just selline klassik, kes on mõjutanud keelt. Nagu Luts, Tammsaare, Gailit, Kivirähk. Paunvere, Vargamäe, nipernaaditsemine, rehepaplus, nutikas lutikas…

 

Jaan Tooming, lavastaja (67): Kasutasin Runneli luuletusi Kruusvalli näidendi lavastuses “Jõgi voolab”. Neid lauldi ja väga tore oli. Mulle ei ole Runnneli luule otsest mõju avaldanud. Meelde tuleb tema laul “Kaua sa kannatad kurbade naeru, võta need võtmed ja viruta kaevu”.

Ülepakutud on mu meelest tema laul, et täidame maa lastega. Kui me lastega maa täidame, siis pole ruumi enam ju kellelegi. Eestlasele omal ajal oli Hando Runneli luule protesti avaldamise vahendiks võimude, vene võimu vastu.

Õnnitlused luuleveteranile ka minu poolt!

 

Anne Maasik, laulik (62): Kui nii mõelda, siis esimesena meenub Priit Pedajase kunagi lauldud “Me liigume loogeldes loojangu poole…” see on selge nägemus, sügav ja puhas, selle kirjutaja teadis, mida ütles. Hando Runneli lauludes on seda ehtsat ja ürgset eestlast, kes on tugev oma juurtes, maaeheduses, luuletused annavad kindlust, jaksu, ägedust. Eriliseks teeb nende luuletuste vägi, see jõuab pärale, ei jäta ükskõikseks.

Runnel on võrreldamatu, kuid kui siiski, siis ütleksin, et ta on mu jaoks sarnane Juhan Viidinguga! Mõlemad ütlevad otse valusalt südamesse…

Ikka võtan Runneli luuletused aeg-ajalt kätte, ikka tuleb ette, et laulan neid üksi või koos noortega Maarja külas, tal on elavad sõnad. Mõni aasta tagasi oli mul Maarja küla noortega luule-laulukava Runneli luulest, minu arvates see õnnestus ja me laulame-loeme seda ikka vahetevahel hingetoiduks.

 

Priit Põldma, semiootika üliõpilane (19): Hästi lühidalt, sest pikemalt ei oska… Mõned luuletused ja laulude sõnad on väga tähtsad, kuklas; Runnel kui märk, kui üks suurimate seast, samuti; ikkagi on ilmselt nii, et need tekstid on ja et Runnel on see on kuidagi mõtlemise ja eestlasena elamise loomulik osa.

Ent üldiselt olen vähe lugenud, et midagi arvata. Ehk on veel aega.

Aga ühel öösel käisime sõpradega jalutamas, pärast tulime koju ja kuidagi spontaanselt hakkasime üksteisele luulet lugema, erinevaid asju, olulisi asju, mis kellelgi peas või riiulis.

Runnel oli sel ööl ka kohal. Väga.

 

Andero Uusberg, psüholoogia doktorant (33)

Runneli oli minu lapsepõlve põhiluuletaja. Osalt tuli see kindlasti vanematelt (isa läheneb tänase päevani jõuluvanadele „tinks, tanks, tonks, seina sees on konks“ enam või vähem liberaalse interpretatsiooniga). Aga ma sain ikka ise ka aru, et Runnel oli eriliselt muhe, ettekujutatav ja üllatav. Suurte inimeste luulet olen temalt vähem lugenud. Siiski on meeles ehmatus, et suurte inimeste Runnel võib olla ka päris kuri.

Päris lõpuni luule mõju psühholoogia veel seletada ei oska. Aga üks oluline mehhanism on kujuteldavus. Luule, aga ka proosa, muudavad haaravaks sõnad, mis käivitavad ajus pile, helisid või kehalisi aistinguid. Nüüdsel ajukuvaajastul on olemas täitsa otsesed tõendid, et kui näiteks „vabenes“ asemel öelda „heitis endalt ahelad“, aktiveerub aju natuke teistmoodi. Lisaks tähenduse mõistmise ajukeskustele löövad kaasa piirkonnad, mis oleks aktiivsed ka siis, kui inimene tõesti heidaks endalt mingeid ahelaid. Nii et mõned sõnad on kogetavamad kui teised. Ma ei oska eriti teistega võrrelda, aga Runneli sõnad on kindlasti hästi kogetavad.

 

 

 

 

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga