Evaldi tekk, Baskini padi ja äralennuväli

Me sündides maandume äralennuväljale nagunii.
Meil pole siia ilma ärgates kaasas küsimust, kuhu poole ja kellega? Üsna kiiresti omandame oskused, mis meid äralennuväljal saadavad. Õpime nimetama, käima ka.
Näitleja Evald Aavik, mees, kes sai just elutööpreemia ja ka 75aastaseks, rääkis, et on pärit Kuressaare puritaanlikust perekonnast. Kui isa lõõtsa koju tõi, sai kuueaastaselt teada, et oskab seda mängida. Muidugi pidi siis kohe ka oma oskusega esinema, mängima lõõtsa pulmades.
Kord sõitis Valjala pulma mängima ‒ kaks päeva onu jalgratta pulga peal. Poolel teel olla nad sattunud tallu, kus oli elekter, generaator seda tuulest tegi…
Aga pulmas väikemees mängis. Olid vaimulikud pulmad ja kaks pulmaseltskonda ‒ ühes puritaanid ja teises, nooremas kanti lauale nii õlut kui viina. Taheti tantsida. Evald ütles, et ta siis „neid umpasid ei osanud mängida”. Ma kuulates kujutlesin, kuidas talle lugu ette lauldi ja ta siis ikkagi mängis. Selline and juba siis.

Katkestuste rada
NATO vihmavari, Euroopa raha, globaliseerumine.
Mihkel Aitsam kirjutab raamatus „1905. aasta Läänemaal” ka selle loo, kuidas Bernhard Laipmann vangistati. On teada, et see oli 13. jaanuaril. Paiba talu peremees oli Tallinnas käinud pojale toidumoona viimas. Linnas oli vend Ants, keda me teame kui kunstnik Laikmaad, hoiatanud, et ärgu ta mingu Vigala tagasi, et läheb „hundi suhu”. Bernhard vastanud, et ta pole midagi teinud. Mõte selles, et ei pannud mõisa põlema ega tassinud sealt lühtrit koju. Kraavides voolavat viina vist ka ei joonud. (Sellest küll Aitsam ei kirjuta.) Vend Ants olla seepeale öelnud, et ega nad niivõrd kurjategijat otsi kui rahvategelast.
Laipmanni tulid vahistama Rennenkampf ja viis tragunit, kusjuures võõraste tulekust andis märku koputamine. („Pealegi tuntakse Vigalas koputamist vähe, astutakse harilikult niisama tuppa…”) Rennenkampf nõudnud keelatud kirjanduse väljaandmist.
Ja siis on raamatus dokument, välikohtu otsus, mille luges vallamaja ees ette kindral Bezobrazov (otsetõlkes muide ju „korralagedus” – MM): „Surma mahalaskmise läbi on mõistetud: Bernhard Laipmann Paiba talu rentnik Vigalas, 39 aastat vana, abielus…”
Aitsam kirjutab, et vene kindral lasi vallarahvalt küsida, kas kellelgi on midagi Bernhardi kaitseks öelda. „Vaikiti ümberringi. Mitte ükski mees ei võtnud sõna. Rahvas oli nagu kupatatud hirmust: ta suvised juhid olid vangis ja kohtu all.” Venelasest kindral olla seepeale öelnud: „Tema oma vald annab ta ära.” Eestlastel olid siis juba perekonnanimed ja ühe pealekaebaja nimi olnud Krahv.
„Jumalaga, Vigala rahvas, ma lähen su eest nüüd surma!” kordas Evald Aavik filmis „Jõulud Vigalas” Bernhard Laipmanni mängides neid ühe eestlase viimaseid sõnu.
Toomas Paulil on raamatus „Haihtunud hingede aeg” lugu: „1905. aasta revolutsiooni päevil kostab Peterburi tänavatel koledat kära. Vana aadlimees kutsub oma kammerteenri, et teada saada, mis lahti on. Teener teatab rõõmsalt: rahvahulk nõuab, et ärgu olgu enam rikkaid! Majahärra vangutas pead ja ütles: minu vanaisa oli dekabrist, nemad tahtsid maailma korraldada ümber nii, et ei oleks enam vaeseid…”
Kas me oleme 110 aastat pärast neid sündmusi globaliseerunumad? Kas meil on vähem hirme? Mis meis üldse on?

Libahundi rada
Nõukogude liit, küüdipoisid, Loomingu raamatukogu.
1980. aastal oli olümpiamängude korraldajaks Moskva. Afganistani sõja pärast osa maailmast neid mänge boikoteeris. Küüditamise hirmu oli noor põlvkond unustanud. Rocca al Mare vabaõhumuuseumis mängiti olümpia purjeregati kultuuriprogrammis etendust „Libahunt”.
Lavastaja Jaan Tooming tegi Kitzbergi näidendist vabaduselaulu ‒ regilaulud, hundimaskides ja nahkades näitlejad, vabade inimeste rokenroll. Seda ei keelatud ära. Uhkustati väliskülaliste ees hoopis.
On August Kitzbergi tekst, et hunt on vaba, teeb, mis tahab, läheb, kui tahab, tuleb, kui tahab ja ta läheb teie seast, sest et ta teid põlgab… Märtsis 70aastaseks saav Jaan Tooming ütleb, et ta tundis suurt mõnu ise kaasa mängides neid sõnu okupantidele näkku öelda.
Kas meil on täna, kuhu minna? Kas on, mille nimel? Äkki oleks minek põgenemine hoopis? Inimene ei ole hunt ka, hunt on targem. Äkki inimene peabki ellujäämiseks olema hoopis libahunt?

Oma ilma rada
Jeesus Kristus, Galileo Galilei, Apple.
Oskar Looritsalt ilmus 1932. aastal raamat „Eesti rahvausundi maailmavaade”. „Vahetegemine „elava” ja „elutu” looduse vahel on selgemalt õpitud alles uuemal ajal. Kõik liikuv ja kasvav tundus algselt elavana – vesi ja tuli, tolmukeerutis ja taevakehad samuti kui linnud, loomad ja inimene. Isegi maa, mis sünnitab metsi ja marju, ka „emake” maa tundub elvana ja hingestatuna. /—/ Vesi andis joojale elujõudu, puhastas pesijat roojast, võis aga ka uputada, haigustada jne., kusjuures iga veekogu kujuteldi jällegi omaette tervikuna,” kirjutab Oskar Loorits sellest, mis eestlasele on olnud iseloomulik.
Looritsa juurde võiks jäädagi ta kirjutatu üle mõtlema. Ta ütleb eestlase, vähemalt me esivanemate mõõdupuuks selle, mida me ju kõik teame, aga ütleme enamasti, et pole aega sellele mõelda: lähtuti „iseenda-mõõdupuust: nagu mina muile, nii muud minule”. Tuttav eks? Loorits annab sellele kihi, kirjutades, et kui inimene midagi rikkus, reostas või hävitas, siis võis lõhutu hingejõud vastata samaga. „ Mets võis eksitada, vesi uputada, maa haigustada jne.”
Millal see tõeliselt globaalne mõtlemine meist kadus? Kuhu? Kes selle meilt võttis? Kas geenid, mis uuema aja leiutis, hoiavad selle meis alles ja see ükskord tuleb taas? Äkki on see eestlase olemuses päris lähedal? Mis või kes takistab selle väljanäitamist?

Vägisi turvatud rada
Aja vaim, isiklik vastutus, kollektiivne maailmavaade.
Liiga palju seadusi on tehtud. See teeb elu ebakindlaks, sõltume inimeste väljamõeldud seadustest. Igas riigis oma seadused, Euroopa Liidu seadused, seadus, kuidas peab tänavat ületama… Aga seaduse pärast me ju üle tee ei lähe. Seadused teevad elu lihtsamaks, kuid vähendavad ka isiklikku vastutust. Mida rohkem järgid seadust, seda õigem mees oled, seda vähem peab oma peaga mõtlema. Ja ongi hea või, sest omapäi on oht eksida palju suurem?
Eestlane ongi justkui seadusesõltlane täna. Kõik, mis suurendab sõltuvust, vähendab vastutust. Ideaalide lähtepunktiks on unistused, aga seadustatud unistus on nonsenss. Maailmavaade exel-tabelis ei anna unistustele ruumi, pole vaba. Võlusõna võiks olla tasakaal, aga seegi kisub absurdi ‒ seadustega tasakaalustatud maailmavaade!
Mis oli Laipmanni seadus?
Äralennurada
Isiksus, lennukid, müüdud naer.
Näitleja Evald Aavikul oli oma sünnipäeva-etendusel seljas lavastuse „Äralennuväli” kostüüm. Bakenbarde, mida ta selles etenduse kandis, ei olnud seekord. Oli sabakuub ja villane, natuke Kihnu kuulikindlat meenutav kampsun. Ta oma elust jutustades rääkis palju lennukitest, neist, millega ta Kuressaarest Tartusse lendas noorena, neist, mida ta pidi sõjaväes hooldama. Reaktiivlennukite asi õpetati selgeks ja siis saadeti lennuväljale, kus olid sootuks teist tüüpi lennukid, millest ta tühjagi ei teadnud. Aga vastutama pidi ikkagi. Evald sai hakkama ja ükski lennuk koos lenduriga tema süül alla ei kukkunud.
Ilmselt ei saa täna vabaduses sündinud noored aru, kuidas on võimalik, et õhtul Vanemuise laval näitlejana üles astuv mees istub pärast etendust Tallinna sõitvale rongile. Tallinnas istub ümber ja on hommikuks Tartus tagasi, et minna teatris algavasse proovi ‒ Evaldil ei olnud kusagil elada ja ta kasutas võimalust enam-vähem soojas magada. Temast sai näitleja, kõige kiuste.
Etenduse „Evaldi tekk” lõpus ütles Evald: „ Ma tänan Tartu Uut teatrit, kes viimased kaheksa aastat on mulle sõnad suhu pannud.”
Eelmisel õhtul mängiti samas teatris ühe teise mehe elu lugu „Baskin ehk nalja põhivormid”. See ei olnud pööraselt naljakas, vaid tšehhovlikult kurb komöödia. Lumme lahkudes mõtlesin inimestele, kes elavad elu armastades. Nad ei peta teisi ja ei müü naeru kurjusele.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga