Eesti parim näitlejanna keeldub leheintervjuudest

See lugu ilmus Maalehes.

alt

Katariina Unt 2010.aasta suvel Kurjal, lavastuses “Iha jalakate all”.

 

2012. aasta Eesti teatri parim naisnäitleja on Katariina Unt. Laureaadi tiitli tõi näitlejale Nisa osa enda dramatiseeritud ja mängitud monoetenduses “Nisa”. Laureaadi intervjuule ütleb näitja “ei”, lisades, et tuldagu parem teatrisse.

Mul on üks mälupilt Katariinast, kes siis oli veel Lauk, mitte Unt. Ja kes näitleja on olnud nimest olenemata. Arvan, et aasta oli 2005. Suvi oli ja Raikkülas Paka mäel tehti August Kitzbergi näidendi “Libahunt” proovi. Näitleja said esimest korda pastlad jalga. Libeda tallaga.

Katariina lausa suusatas pasteldega mäenõlval. Lavastaja kamandas, et võta need jalast, kukud ennast puruks. Juba arutati, kuidas nahktaldadele kumm alla kleepida. Katariina ei jätnud jonni ja tegi oma Tiina osa ses proovis just selle suusasammuga, ise põhjendades, et äkki oligi heinaajal pasteldega nii libe, kuid saadi hakkama.

See oli paras balett iidsel Eesti rahva kärajate mäel. Selles proovitegemises oli ka harvanähtavat väge. Eriti vägev on, et see saab tekkida ebakindlast jalgealusest.

 

Laureaadid omavahel

Viimase põhjaliku intervjuu Katariina Undiga tegi ajakirja „Teater Muusika Kino“ peatoimetaja Madis Kolk, kes omakorda on 27. märtsist Reet Neimari nimelise kriitikaauhinna laureaat. Selle auhinna annab välja Teatriliidu juhatus ja nende otsuses on ära toodud teatrikirjutaja lood, mille ta on avaldanud ajakirjades “Vikerkaar” ja “Looming”ning ajalehes “Sirp”. Lisan siia ka Kolgi intervjuu Katariina Undiga TEMUKI 2011. aasta augusti ja septembrikuu ühisnumbris.

Lugu on kättesaadav ka internetis, sellepärast ei hakka seda põhjalikult refereerima. Ütlen vaid, et tegu on tõpoolest sellise usutlusega, mis lugemist ja kaasamõtlemist väärib.

Olgu maitseprooviks üks küsimus ja vastus. Ma siinkohal kujutan ette, kuidas Katariina Unt ise kirglikult ei lubaks sest intervjuust ühtegi mõttekatket välja rebida… See lugu on tõepoolest tervik.

Madis Kolk küsib: “Kas see nõudlikkus on teis säilinud? Kas vastab tõele, et olete ka proovis partneri vastu nii nõudlik, et kui ta ei ole sajaprotsendiliselt kohal, võite jätta talle üldse reageerimata? Kuuldavasti öelnud isegi üks erialaõppejõud kord tunnis lohakalt ja markeerivalt töötanud näitlejatudengile, et kui sa praegu Katariinaga koos mängiksid, peaksid nüüd üksi edasi mängima.”

Katariina Unt vastab: “Ah et minuga hirmutatakse juba lapsi? See õppejõud pidi siis ikka väga pahane olema!… Päris huvitav, miks minu „nõudlikkusest” on kujunenud nagu mingi „eriline” asi? Tuleb esitada endale üks lihtne küsimus: mida ma elult tahan?…

Tunnistan, et üksi palli pikka aega vastu planku taguda ei ole inspireeriv, see teeb mu tühjaks, aga keda ei teeks. Ma pean kaua vastu, aga kui ma kord tühjaks saan, siis oleneb juba olukorrast, mis edasi saab. Olen tõmmanud oma energia alla partneri tasemele, aga selline võte on lõpuks mõttetus, ajaraisk, mingit koosmängu ei sünni. Lugupidamatus enese ja teiste vastu on see, mida ma ei salli. Kindlasti ei jäta ma kedagi üksi mängima, ma olen proovis ikka edenemise huvides! Mulle meeldib mängida, ma käivitun hetkega, mind vaimustab improvisatsioon, kus mõistus ei jõua vahele segada.

Ma mõistan küll, noored ei ole veel „pikamaajooksjad”. Seda olulisem on treenida. See töö nõuabki teadlikku enese sundimist. Ja partnerlus on edu võti. Proov ei ole võistlus, et kes keda. Tööd tuleb teha selles suunas, et hoolitseda selle eest, kuidas partneril oleks palli kõige parem püüda, et pall maha ei kukuks. See on meeskonna ühine töö, ühine eesmärk, et pall ei kukuks. Ja mäng peab olema sealjuures ülipõnev! Ideaalis…”

 

Katariina ja keeldumine

Tõele au andes selgitab Katariina Unt oma intervjuudest keeldumist niisama kirgilikult ja usutavalt kui teeb oma rolle laval. Nõnda mõjub see, et võtab viimasegi lehes kirjutamise himu.

Ajakirjanik minu sees ohkab seda juttu kuulates ja noogutab: jah, kõik on aus ja õige. Katariina Unt räägib, et ta on selle preemia eest tänulik, aga seda, miks just talle selline au osaks langes, peaksid rääkima teised.

Ma olen väga, väga tänulik, aga rohkem ei ole mul midagi öelda,” ütleb ta.

Ma ei saa kirja panemata jätta, et oma rääkimast keeldumisega tegi näitlejanna mulle peaaegu ületamatult võimatuks minna näiliselt lihtsaimat teed unustada laureaat ja küsida oma küsimusi kelleltki teiselt.

Kultuur ja teater on paljude heade tegijate sõnul surutud praegusel ajal tahatuppa elama. Ka siis, kui näitlejale seal tagatoas pärg pähe surutakse, jääb tagatuba tagatoaks… Ja veel ütleb laureaat, et intervjuude andmine ei ole tema töö.

Ma kujutan ette, millist meelekindlust võttis Katariina Undil otsus minna teatripreemiate kätteandmisele ja teha kaasa see nö tsirkust ja leiba tseremoonia. Tähtis on see, mida publik lavalt näeb, ja vähemtähtis see, mida tegija oma tegemisest arvab.

Katariina ei jäta lisamata, et tema kindlus intervjuudest keelduda võib kunagi muutuda.

Selline näitleja

Minule ta näitlejana väga meeldib, mistõttu pakun rõõmuga teile mõned pildid Katariina Undi rollidest.

Eugene O’Neilli näidendis „Iha jalakate all“ Abbie Puthan (2010). Ma 2010. aastal nägin, kuidas ta Kurgja vesiveski hallide seinte taustal särama hakkas eriliselt, kuidas tas oli salapära, kahvatust ja vaoshoitust, kirge, siirast õnne ja pisaraid. See oli ta mängitud päriselt elatud elu seal maal. Katariina oli oma rollis uhke ja alandlik, oli kirkalt huvitava ja loetava sisemonoloogiga ka siis, kui vaikis.

 

Andrus Kivirähki näidendis „Ingel, ingel, vii mind taeva“ Maria (2009). Ta mängib mõnd stseeni nõnda piiri peal, et vahel ei taha lavale vaadata, aga vaatad ikka. Katariina on selline näitleja, kes mõistab “ei” öelda nõnda, et see jõuab vaatajani nagu kirglik jaatus. Intonatsioonid, žestid, sammude väljamõõdetud pikkus (kongis ei saagi teistmoodi), emotsioonide üleminekud, see, kuidas näitleja silm muutub… Ta on väikesel laval väga täpne, sest teistmoodi ei saa, vale paistaks välja. Nagu öeldud, valetab Katariina mängitud kommunist Maria nõnda, et seda valet saab vaid uskuda.

 

Katariina Unti dramatiseering Marjorie Shostaki raamatu “Nisa” järgi, Nisa (2011). Jah, ta suutis oma mänguga publiku ja minu välja kiskuda tavapärasest ja ehk isegi väikekodanlikust mugavustsoonist. Mul oli seda etendust vaadates ebamugav ja see, millise meisterlikkusega ta selle tekitas, oli erakordne.

Kõik see algab tal nii (mulle tundub, et mitte ainult “Nisas”), et ta tõuseb juba alustades argitasandist kõrgemale ja loo arenedes tõuseb veelgi. See on miski, millega me pole harjunud, aga mis on võluv, usutav, erakordne ja vaatamisväärne.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga