Eesti on maja tee ääres

alt

Tõnu Virve grimeerib oma uue filmi tarvis Ain Jürissoni. Pildi tegi Ervin Õunapuu 2013. aastal. Alljärgnev jutuajamine on aga aastast 2003.

Filmi ja teatrimees , legendaarne Tõnu Virve ütleb, et Nõukogude võim sai Eestis jalad alla 60 aastate sula ajal.

 

Kuuekümnendatel aastatel hakkab Nõukogude Liidu majandus kosuma. Eestimaa kodudest visatakse välja vana mööbel. Kõike moderniseeritakse.

Tehakse ruumi uuele arhitektuurile. Tartus õhatakse (ametlikus keeles «tasandatakse») sõjas purustatud «Vanemuise» teatri varemed – Eesti rahvuse sünni sümbol. Pärnu «Endla» teari varemetele hakatakse ehitama moodsat hotelli – kohale, kus kuulutati välja Eesti Vabariik. ERKI stiilipuhas maja Tallinnas «kaasajastatakse». Kõik vana tahetakse unustada. Draamateater saab Viktor Kingissepa ja Toompuiestee Juri Gagarini nime. Usk omariikluse taastamisse hakkab kaduma.

Põletatud kirjanduse ja hävitatud kunsti asemele luuakse uut kultuuri. Kujuneb nõukogude inimene. Nii hakkabki reaalne nõukogude võim jõudma ka okupeeritud Eestisse.

Kuuekümnendatel sündinud inimestest peavad saama helgesse tulevikku uskuvad nõukogude täisväärtuslikud kodanikud. Selle aja noorte mineviku mälu on hävitatud, side vanavanemate vaimse pärandiga katkestatud.

Praegu on nad neljakümnesed.

Räägime asjadest, millest ei räägita? Millest ei räägita?

Eesti Vabariigis, ka filmikunstis, ei räägita eestlasest ja eestlaste riigist.

 

Et on loodud propaganda ja kultusfilm «Nimed marmortahvlil»? Jah, kuid seda on käima lükatud alates1993. aastast. Kümme aastat on kulisside taga käinud äge võitlus. Pole ju mingi saladus, et selle filmiprojekti tegelik peaprodutsent on olnud Mart Laar ja mõned aastad tagasi on KESKUSis isegi sellise kaliibriga mees väitnud, et küll ma pidin «nendega» võitlema.

No mis siis teised võivad loota.

Ja esimese rahvusfilmi loojat Elmo Nüganeni on püütud filmikriitikute poolt igati naeruvääristada ning mulle tundub, et noore Taska edutamise eest vallandati peadirektor Riina Sildos, vabandust: ei osutunud tagasi valituks.

See vaid jäämäe tipp on.

Olen kuulnud, et Eesti Televisioon on keeldunud näitamast filmi Eesti lendurite ajaloost, kuna film olla «liiga patriootlik».

Filmi, kus sooviti taastada seitseteist päeva Eesti Vabariigi loomise sündmustest, on eitava põhjuslausena must-valgel kirjas, et taoline film on «mitte millestki».

Eesti Filmi Sihtasutuse loomisest peale pole minul küll õnnestunud näha ühtegi esitatud projekti ekspertiisi.

Viimasel ajal on «avaliku raha» liigutajad avaldanud siirast soovi «vestelda telefonitsi». Nagu vanal EKP Keskkomitee võimu ajal.

Tahate te öelda, et Eesti Filmi Sihtasutus jagab raha ilma analüüsimata, emotsiooni ja isiklike suhete alusel? Mida peaks tegema, et nii ei oleks?

Eesti Filmi SA juhatus ei protokolli oma koosolekuid. Puuduvad projektide kaitsmise, hindamise ja ekspertiisi teostamise avalikustatud parameetrid, aruandluse vormid. Toetusotsuseid ei põhjendata. Ma ei tea, kas jagatakse raha emotsioonide või isiklike suhete alusel. Ma ei tea isegi seda, kas toetusi eraldatakse filmifirmadele või filmiprojektidele.

Arvan, et eelkõige peaks uuenenud Eesti Filmi SA nõukogu põhjalikult analüüsima kolme viimase aasta juhatuse tegevust. Selle ajaga on peaekspert laiali jaganud ligi sada miljonit krooni maksumaksja raha.

Miks on vaikinud teatri ja kinokunstnik, rezisöör Tõnu Virve?

Ma ei ole vaikinud. Ma ei ole olnud lihtsalt nähtaval. Olen loonud projekte. Eesti riigist ja rahvast. Rahvusvahelise läbilöögivõimelisi mängufilmiprojekte.

Milliseid, rääkige neist lähemalt?

Üks mu sõber on väitnud, et kui Eestis räägid välja, mida kavatsed, ei tee sa seda kunagi. Kõnelda võib sellest, mida oled teinud. Võin öelda vaid, et Eesti Filmijõud on minu projekte aastaid kõvasti pommitanud, kuid ei ole suutnud siiani lõplikult hävitada.

Mis on saanud Freyja Filmist?

Freyja Filmis sai äsja valmis dokumentaalfilm, kus sümpaatne paar võitleb sünnituspalatis oma poja pärast. Film valmis ilma Eesti Kultuurkapitali ja Eesti Filmi SA toetuseta.

Pole sellest filmist midagi kuulnud, veel vähem näinud? Rääkige, kes tegi ja miks?

Vara veel.

Mis on te jaoks filmi juures tähtis? Vaatajana, tegijana?

Laiale publikule arusaadavalt, kuid põnevas filmikeeles jutustatud lugu. Intrigeerivad inimestevahelised suhted. Ideeselgus. Head näitlejad, kindlasti ka välismaa filmitähtede osalus. Orientatsioon maailmaturule. Rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline film.

Kes määrab Eestis milliseid filme tehakse, rahastatakse?

Eesti Filmi SA peaekspert Jaak Lõhmus – lõpetamata kõrgharidusega, «Postimehes» töötanud filmikriitik. Saab vist 18 000 krooni kuus. Viimasel ajal on hakanud kandma musti prille. Artur Talviku sõber. Vist.

Milliseid filme tehakse?

Mängufilme – kommertsi Eesti auditooriumile ja arusaamatud nn. Autorifilme. Kindlasti ei osteta neid väljaspool Eestit, seega ka ei vaadata neid kaugemal. Dokumentaalfilm – koduvideod, kus pole positiivset mõtet, teravat probleemiasetust ega erilist kunstilist taset. Müügikõlbmatud.

Kui hankejuhataja Marje Jurtšenkoga hästi läbi saada, kes tegelikult on tore inimene, võib ta seda korra ETVs näidata.

«Postimehe» endise filmikriitiku Lõhmuse sõbrad teevad küll kõvasti ajakirjanduses ajupesu, et kujundada avalikkuse arvamust, et «eesti film õitseb ja areneb».

Ta on omandanud nõukogude aja demagoogilise ajupesu mehaanika, nagu ta kõrghariduseta jüngridki. Vist oma sõbralt, omaaegselt ideoloogia valvekoera elegantselt vanameistrilt.

Kellelt, kellelt?

Oo, näete, Margus! Just see sogega mees, kes praegu akna tagant mööda sammub. Teda ma mõtlesingi. Siin, «Woodstockis» ta ei käi. Aga ta «valdab kinomatograafilist ekvivalenti».

Äkki Eestis ei peaks üldse filme tegema? Tehakse neid ju maailmas küll. Kui peaks siis miks?

Selliseid küll mitte. Praegused, Jaak Lõhmuse poolt käima lükatud mitmed filmid kahjustavad minu arvates teadlikult Eesti riikluse mainet ja eestlase väärikust. Maksumaksja raha eest.

Tooge mõned näited?

Ma ei taha oma kolleege solvata. Olen päris veendunud, et osa filmiloojaid teeksid hoopis teistsugust loomingut.

On räägitud hirmust ja et parem pool muna pihus, kui kuldkana katusel. Üks mu kauaaegne operaatorist kolleeg-lavastaja põhjendas ühel avalikul projektikaitsmisel, et sööma peab ju ka millestki.

Noored on maininud pidevalt valdavast ebakindluse tundest.

Kas Eesti filmis on järjepidevust?

On. Praegune Eesti film on ehitatud nõukogude filmikunsti ideoloogilisele vundamendile.

On see hea või halb?

Ma ei räägi maailmatasemel olevast vene kinokoolist. Ma räägin kivistunud mõtteviisist. Identiteedita hulpivast antropohooriast.

Kas Eesti elus on järjepidevust?

Kindlasti. Eestlane on hõimurahvas ja Eesti on alati olnud «maja tee ääres».

Seletage seda kaunist kujundit?

Nii on üks kroonikakirjutaja iseloomustanud Eestit. Enne kristlust on eestlaste kohta palju väljendusrikkaid kujundeid kirja pandud, mis on tänaseni mõjuvad. Kui natukenegi siiani kiivalt varjatud ajalukku piiluda, on kohe selge, et ei ole see eesti mees kunagi nii adra taga kummardaja pulst olnud. Nagu praegugi. Nii kui vabaduse õhku saab, lööb kohe vikerlaste loomus välja.

Kuldsed kuuekümnendad”, on selline levinud väljend? On 60 dad kuldsed ka teie jaoks?

No kellele ei ole noorusajad kuldsed? 60 dad olid minu kujunemisaastad. Kunstiõpetajad olid veel «eestiaegsed» originaalid – Alfred Kongo, Johannes Võerahansu, Leo Soonpää või eestiaegsete traditsioonidega uued noored tegijad.

Mis teeb filmitegemise võluvamaks kui näiteks lavastuse kujundamise?

Ma ei ole kunagi öelnud, et lavastuse kujundamine on vähem võluv kui filmitegemine. Nad on lihtsalt erinevad.

Mis saab edasi, kui hetkel on asjad kinos sellised nagu on, mis saab Euro liidus Eesti kinost?

«Oleme eestlased, saame eurooplasteks» oli kahekümnendate aastate Eesti Vabariigi noorte lööklause. Arvan, et Euro liidus võiks see saada ka Eesti uue kino lööklauseks.

 

2003, oktoober

 

Tõnu Virve

18.06.1946

Vabaabielus, neli poega, kaks tütart

Kõrgharidus

Freyja Film Oü, juhataja

 

Looming – lavastanud mõned mängu- ja dokfilmid, kujundanud kümmekond mängufilmi ja paarkümmend muusikafilmi, sadakond teatrilavastust igas zanris, tuhatkond telesaadet, kirjutanud stsenaariume, produtseerinud filme, lavastanud teatris ühe lavastuse.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga