See on nüüd Teatrikülgede ajaloos esimene kord kui teen  pika intervjuu inimesega, kellega kunagi juba ses samas lehes pika intervjuu teinud olen. Tõsi, üpris paljud tegijad on kügedel korduvalt rääkinud ikka, aga pikka intervjuu annab teist korda esimesena just Artur Talvik. Aastad on vahel ja see annab tänastele mõtetele ja pea viis aastat tagasi öeldule lisaväärtuse ja kaalu.

Pärast selle intervjuu lugemist või enne, loe ka: „Filmiprodutsent on diletant, kes oskab kõike“, Teatrikülgede intervjuu Artur Talvikuga 2007. aasta jaanuari alguses. Leiad selle aadressil: http://www.teatritasku.ee/index.php/component/content/article/320

***

Riigikokku kandideerinud kinomees räägib olukorrast riigis.

„Toitvat rinda ei julgeta hammustada, sest rind võib pahaseks saada,“ ütleb me paljukiidetud kodanikuühiskonna kohta näitlejaks õppinud, kino armastav produtsent Artur Talvik. Artur teab – me ideest sündinud riigis otsustavad asju arveametnikud.

Meil on asjad käest ära läinud. Artur, mida sina arvad?

Mul on üks hea näide. Kunagi läksin ühte suurde firmasse, tele- ja filmitootmisfirmasse osanikuks ja juhatuse liikmeks. Vaadates seda firmat, oli selge, et eesmärk on ära unustatud. Võimu olid võtnud seal finantsjuhid ja raamatupidajad, selline seltskond, juristid ka. Saad aru! Näiteks oli ettevõttes tööl majasisene jurist, aga lisaks osteti veel juristide teenust sisse.

Loe edasi Artur Talvik: „Me peaks käituma nagu partisanijõuk.“ →

Elina Reinold ja Solarise keerdtrepp.           Foto: Sven Arbet Maaleht

See lugu ilmus pisut lühemana ajalehes Maaleht.

Näitleja Elina Reinold ütleb, et lavastus “Antigone” mõjus Iraanis, Teheranis nagu “Vaikuse vallamaja” kunagi Eestis.

Loen enne Elina Reinoldiga kohtumist äsjaostetud Milan Kundera raamatu “Veidrad armastuslood” tagakaanelt, et autor leidis neid lugusid kirjutades “iroonilise kõrvalpilgu maailmale ja omaenda elule”. Näitleja Elina on 20. veebruaril 2011 toimunud teatrifestivali Fadjr lõputseremoonial tunnistatud parimaks naisnäitlejaks nimitegelase rolli eest R.A.A.A.M.-i lavastuses “Antigone”. Kirjutan raamatu tahakaanele hulga küsimusi. Elina tuleb ja tuba saab elektrisinist energiat täis. Vaatame teineteist. (Paus kannab.)

***

Näitleja Elina, must poole hapram, kolme lapse ema, võtab alustamise enda peale:

“Ma käin õppimas lavakunstikateedri magistrantuuris. Seal Ingo Normet andis meie oma kursusekaaslasele Maria Lee Liivakule, dramaturgile, võimaluse pidada meile neli loengut dramaturgiast.

Maria andis meile ülesande, et kirjutage kaks lühikest jutukest, umbes viis lauset. Üks tuli kirjutada kõige halvemas stiilis, kõige igavam ja halvem lugu. Selline, et jätaks raamatu poest ostamata, kui seda sirvides sellist lõiku loeks. Teisele lehele tuli kirjutada enda jaoks huvitavad viis lauset, heas stiilis.

Ette lugedes selgus, et need laused, mis olid kirjutatud meie arust kõige halvemas stiilis, olid huvitavamad.

Liigne pingutus teha ilmtingimata laitmatut asja halvab.

Loe edasi Õnnelik olemise talumatu kergus →

Väike suur naine, keelekõrvadega. Foto Siim Solman

Mari Tarand: „Näiteks ei unusta ma kunagi neid tubateatri etendusi, mis toimusid lausa minu majas, kus ma praegugi elan. Meie peal elasid Johansonid ja nende korteris mängiti Samuel Becketi näidendit „Õnnelikud päevad”. Andres Ehin ja Viiu Härm mängisid. See oli sügaval vene ajal. Meie toast toodi taburetid.

Tubateater, see sõna tuli koos Panso kooli teise lennuga, kus Kirjanike Maja saalis mängiti lavastust „Tagasi Metuusala juurde“.

Ellen Niidu ja Jaan Krossi korteris oli ka vähemalt üks Nigol Andreseni luuleõhtu, millega Juhan oli seotud. Andres Ehin peaks seda mäletama, mis aastal see oli.“

Andres Ehin: „See oli aastatel 1965–1966. Jaan Krossi toas olen ma kaks või kolm korda mänginud. Mängisime, jah, Becketit ja Ionescot. „Kiilaspäist lauljatari“. Ma arvan, et see oli siis, kui olin tööl Küsimustes ja Vastustes, mul oli palju aega. Olin suhteliselt roosa ja rahulik. Võis olla ka siis, kui olin Sirbis. Aga 1968, siis läks elu juba kuradiks kätte.“

Keelenaine Mari Tarand räägib teatrist.

Me kohtume keelepäeval Raplas. Mari Tarand istub Rapla raamatukogu pisikeses kabinetis tema jaoks suurevõitu töötooli, heidab käed kukla taha sõrmseongusse ja vaatab mind.

See, kuidas Mari istub ja vaatab, on üks-ühele sarnane sellega, kuidas istub luuletaja Andres Ehin – näiliselt lõdvalt, käed kuklal. Vaatamine ka on neil kahel sarnane. Mari ja Andres on tuttavad 1958. aastast, nad on ülikooli kursusekaaslased. Nad on sarnased vaimult.

Mari, on teil meeles oma esimene teatriskäik?

Jah, on küll. See pidi olema 1946. aastal võib-olla, ma võin aastaga eksida. Siis oli Tallinnas vineerivabriku taga üks hoone, kus tegutses… ilmselt eestiaegse teatritrupi järglane. Kuidas see oli… Noorsooteater oli selle trupi nimi arvatavasti. See tükk, mida nägin, oli „Kolm karu“. Kas võis olla, et tegu oli marionett-nukkudega. Mul on meeles, et me kiirustasime, hiljaks jäime, talveaeg oli, äkki jõuluaeg või midagi niisugust. Mäletan, et me läksime pimedas sisse.

Loe edasi Mari Tarand: Aga kes seda andekust, andekuse geeni mõõdab →

Gert Raudsep Kultuuri Koja asutamisekoosolekul kinos Sõprus. Postimehe foto.

Teatri NO99 näitleja Gert Raudsep mängis hiljuti Viljandi Ugala teatris 101. korda etendunud Andrus Kivirähki näidendis „Helesinine vagun“. Kui rääkisime ei olnud “The Rise and Fall Estonia” veel lavale jõudnud. Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida…

Gert, olid Kultuuri Koja asutamisel, kas sul ei tekkinud endas vastuseisu, segadust, et kuulud teatriliitu, juhid näitlejate liitu ja nüüd luuakse uus institutsioon? Kui tekkis, siis kuidas seda endale seletasid?

Ei tekkinud mingit sisemist konflikti. Ja kas peakski. Mulle tundub, et Kultuuri Koja eesmärgid on teise rõhuasetusega kui teatriliidul ja näitlejate liidul. Loodan, et need teemad, millega ka teatriliidus ja näitlejate liidus tegeleme, saaksid ehk, kui endal jõudu väheseks jääb, Kultuuri Kojas tugevama väljundi – laiemalt ja valdkondadeülesemalt. Lobitööd, heas mõttes, on üksi väga raske teha. Ning Eesti kultuuri arengu lahtimõtestamiseks ja n-ö ühiskondliku leppe väljatöötamiseks on ju valdkondadevaheline koda parim. Kui kultuuriministeerium ei tee, kes siis ikka teeb. Ise peame tegema.

Loe edasi Gert Raudsep: Kõik asjad on päris, ka Nõia-Ints →

Priit Võigemast.

“Mitte häda ja vaev, aga valguse laev tuleb hommiku poolelt.

Mitte viha või raev, aga lootuse laev jõuab meieni joonelt.”

Näitleja Priit Võigemast laulis Eesti vabariigi 93. sünnipäeval Estonia teatri laval ülivõimsalt, ülilihtsalt suureks laulu „Päike on kõikide päralt“ Rein Rannapi / Hando Runneli kantaadist „Ilus maa“.

Me riik saab uhkustada loojatega – Lepo Sumera, Rein Rannap, Hando Runnel, Tõnu Kaljuste, Priit Võigemast, Ene-Liis Semper… need on inimesed, küpsed loojaisiksused, kelle koopiat mitte kusagil mujal olla ei saa. Nende looming on ainukordne ja nad räägivad eesti keeles.

Maailmas on raha, on naftat ja hõbedat-kulda, on kivisütt… kordades, kordades, kordades rohkem kui meil. Ainus, mis meid muust maailmast eristab, on kultuur ja selle tegijad.

Priit Võigemast, kelle mõte see oli, et just sina seda laulu laulad riigi sünnipäeva kontserdil?

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo mõte. Ma ei hakanud väga urgitsema, et mis kaalutlustel ja miks. Kui nii, siis nii… Usaldan neid mõlemaid ja vastu puiklema ka ei hakanud.

Jah, aga välja tuli nii päris, et tihti nõnda ei juhtu, iga päev nõnda ei lähe. Kuidas see käib? Kas pakuti, et laula üks laul ja sina võtsid vastu ühe järjekordse osa, rolli?

Kui see mulle kohale jõudis, mis sündmus see on, milles ma osalen, siis küsisin endalt, et kes ma seda laulu esitades olen. Ameti poolest olen näitleja ja näitleja on justkui kogu aeg mingis rollis…

Ma olen olnud ka lavastaja rollis, ikka põdedes ja ennast sellega vabandades, et ma tegelikult ei ole lavastaja, vaid näitleja. Lavastades olen rääkinud kolleegidele, et katsume nüüd hakata üksteist mõistes ja toetades otsast minema n-ö näitleja loogikat pidi.

Nüüd olen jõudnud sellise arusaamani, et see vabandus on ikka väga nõrk. Lavastaja peab võtma vastutuse ja kui ta seda võtta ei julge, siis… järgneb kaos ja segadus.

Samamoodi on näitlemisega (see on üks kole sõna, aga jäägu nii)

– kui sa parasjagu oled näitleja, siis ei maksa oma nina toppida lavastaja mängumaale. Sellest ei sünni midagi head. Näitlejal on täita näitleja ülesanded.

No ja siis ma jõudsin selleni, et kui ma pean laulma, mis rolli ma siis ikka võtan. Olen see, kes ma olen, ja laulan. Laulan nii hästi kui see mul välja tuleb. Sellega lahenes see asi mu peas ära. Mulle tundus, et kui ma võtan endale mingisuguse muu rolli, siis see on… natuke võlts või.

Loe edasi Eesti riik – lõpetamatu pala pianoolale →

Von Krahli teatri juht, lavastaja Peeter Jalakas Telliskivi loomelinnakus peetud arutelu käivitamas.

Homme 22.veebruaril asutatatakse Eesti kultuurikoda. Mis valitseb, kas võimujanu või vaimuiha?

15. jaanuaril said Tallinnas Telliskivi loomelinnakus kodanikualgatuse korras kokku 50 tuntud, kultuuri põhiväärtuseks pidavat loomeinimest, et arutada, milline on kultuuri seis Eesti vabariigis.

Küsimustele vastab üks arutaja, kokku kutsumise teatele alla kirjutanud lavastaja Peeter Jalakas.

Oma kutsungis Peeter kirjutate: on viimane aeg meil kodanikena riigile appi minna. Milline on me riigi kultuuriseis hetkel?

Majanduslikult on olnud hullemaid aegu. Palju hullemaid. Kultuuri tähtsuse ja tähenduse mõistmises – on olnud paremaid aegu. Palju paremaid.

Mitte miski ei eksisteeri kultuurist eraldi?

Kõik on otsapidi kultuur – kuidas sööme, tööd teeme, riiki valitseme ja kunsti loome. Pole juhuslik, et kõigi erakondade fantaasia otsa saab niipea, kui jõutakse valimisteesidega kultuurini. Otse loomulikult, sest seda valdkonda ei saa teesidega kirjeldada. Pigem on ta kokkuvõte kõikides teistes valdkondades plaanitust.

Loe edasi Väärtus ei ole raha, vaid viiulimäng →