Kohtume Andres Lepikuga tund aega pärast seda, kui väljun kinost, kus muu hulgas uhkusega vaatasin tema mängitud Parunit.

Fotod: Gabriela Liivamägi ja Sven Arbet, ilmus Maalehes.

Rõhutatult üliaeglaselt kulgev aeg oli ilmselt see, mis meie argisekeldavas ajas tehtud filmi „Põrgu Jaan” võluvaks vaate- ja mõttemänguks muutis. Maagiline realism. Kunstiliseks filmiks tegid filmi ka suurepärased näitlejatööd.

Andres küsib esimese küsimuse: „Kas sa filmi näinud oled?” Vastan, et just nägin. Mul on üsna raske nii vahetult näitleja käest argiseid küsimusi küsida, seepärast koperdan, et räägime filmist ja sinust. „Minust ei ole vaja rääkida. Nendest, kellega ma avalikkuse jaoks olen filmist rääkinud, oled sa esimene, kes on ise filmi näinud. Äkki meil tõesti on, millest rääkida.”

Eelmisel õhtul oli „Põrgu Jaani” esilinastus. Ja jälle juhib juttu Andres: „Enamus kipub ütlema, et see film on „Novembri” kloon.” Loe edasi Andres Lepik: Ma oma rolli tehes mõtlesin isaks olemisele →

Raadio „Ööülikooli“ saate väljamõtleja ja toimetaja kuulab tarku vanamehi. Ta sai valmis filmi Vello Salost, käsil on film Fred Jüssist. Oma õpetajaks nimetab Evald Saagi ja Kalju Orrot.

Me uudistejuht Bianca, kui kuuleb, et lähen kohtuma Jaan Tootseniga, kelle film nunnakloostris elavast katoliku preestrist Vello Salost kohe ekraanile jõuab, räägib mulle uudise: „Paavst läheb Pirita kloostrisse isa Velloga kohtuma.” Jaan Tootsen ütleb selle jutu peale, et jah, suure tõenäosusega kohtub paavst seal ka isa Velloga. Ent lisab: „Isa Vello ütleb mõnuga muheldes: „Paavst tuleb meile, aga ma pean ütlema, et toavõti on ikkagi minu käes.“ Isa Vello on oma pika elu jooksul üsna mitme paavstiga kohtunud.“ Jaan Tootseni filmis „Vello Salo. Igapäevaelu müstika” on aga mitu kohta, kus preester Salo rõhutab, et Pirita kloostris on võim naiste käes.

Jaan Tootsen räägib, et on film Vello Salost oli tal pikalt käsil: selle filmi esimesed kaadrid on aastast 2011. Kõige aktiivsem tegemise aeg on olnud kolm viimast aastat.

„Dokfilmis saad inimese elu ja elu muutumist tihendatult näidata.” ütleb režissöör. „Vello Salo filmi puhul ma kirjutasin üheks hüüdlauseks, et film on vananemise ilust. Seal on sees ka see – ei tea, kas ma söandan selle välja öelda… Me ju mõtleme, et mis kirikuõpetajal või preestril häda, tal on kindel seljatagune – usk. Aga mingil hetkel just kõige suuremad pannakse kõige suuremate kahtluste ette. Mida suurem sa oled, seda suuremad on sinu proovikivid. Mees, kes on kogu elu olnud kõige targem, tugevam ja mõtteerksam, peab ühel hetkel tunnistama, et ka tema on väetiks jäämas. Kas nüüd just usk on otsas, aga selline klassikaline depressioon võib meid kõiki külastada. Ja siis, kõige raskemal ajal, leiab inimene ikkagi sellist vaimujõudu, et nagu taim kasvatab endale uue oksa.. Olgu see meile lohutuseks – pusivad oma eluga ka kõige suuremad. Ja lõpuks keegi ikka aitab. Kes see on?”

Istume kogu seda juttu rääkides Tallinnas Kalamaja tänavaäärses söögikohas, mille nimi mu meelest on Talu Pood. Jaan on selle koha stammkunde. Istub seal koos metafüüsilisest isikust ettevõtja Jaak Johansoni ja sõjaajaloolase Jüri Kotšineviga.

Millal sa, Jaan, Kalamajja elama tulid? Loe edasi Jaan Tootsen. Igapäevaelu müstika →

Vene tipp produtsendi kiirpilk lavastusele „Kostja ja hiiglane” pea vahetult pärast vaatamist.

Oleg Lojevski Varbola linnusel, mõni aasta tagasi. Viio Aitsam.

Küsin Venemaa suurima teatrifestivali „Kuldne mask” ekspertkomisjoni liikmelt Oleg Lojevskilt, mis tegi lavastuse „Kostja ja hiiglane” eriliseks. Ta soovitab mul erilist otsida loomaaaias.

„Kui sa erilist tahad, siis pead minema loomaaeda. Seal on kõik eriline – kotkad, jõehobud, maod… Inimeste vahel on palju tavalist.” Olen Olegi irooniaga harjunud. Tean, et ei tea maailmas mitte kedagi, kes nii kirglikult on teatriusku kui tema. Seegi, et mees lendab lavastust „Kostja ja hiiglane” vaatama Kaasanist, on eriline vaid neile, kes teda ei tunne.

Kuna oleme pikaajalised tuttavad, on intervjuu sina-vormis. Loe edasi Oleg Lojevski: „Valetab nagu pealtnägija” – see mõte omistatakse Stalinile →

Täna esietendub Jänedal Pulli tallis Udmurtias töötava lavastaja Damir Salimsjanovi Eestis tehtud teine töö „Pikse pill”. Miks täiskasvanutele muinasjutud.

Lavastuse toovad välja produtsent Märt Meos ja teater R.A.A.A.M. Mängivad: Riina Maidre, Mirtel Pohla, Liisa Pulk, Jarmo Reha, Karl Andreas Kalmet, Dovydas Pabarčius (kõik vabakutselised), Ott Raidmets (Pärnu Endla).

Damir, te olete Eestis lavastamas teist korda. Mida olete siin õppinud, milline on teie pilt Eestist ja eestlastest?

Ma ei saa öelda, et nüüd Eestit ja eestlasi tunnen. Suurema osa siin oldud ajast olen tööd teinud, proove. Eestit ja eestlasi tunnen ennekõike tänu suhtlemisele näitlejate ja teiste loominguliste inimestega, kellega olen kohtunud seoses lavastuse valmimisega. Seda võin küll öelda, et tänu sellele ei usu ma enam eestlaste kohta levinud stampe. Enamasti mõeldakse, et eestlased on kinnised, vähe naeratavad inimesed, kes, pehmelt öeldes, aeglaselt mõtlevad. See kõik on osutunud valeks. Absoluutselt kõik, kellega olen suhelnud, on avatud, rõõmsad ja isegi temperamentsed. Eriti on sellised näitlejad. Võib-olla mul on vedanud ja olen kohtunud eriliste eestlastega? Aga ikkagi on just need kohtumised minus kujundanud arvamuse, mis assotseerub enamuse eestlastega.

Naastes siia oskasin rõõmuga oodata uusi kohtumisi. Ka Tallinnna tulin taas nagu vana hea sõbra juurde. Sellesse linna on võimatu mitte armuda. Kohe esimesel õhtul läksin vanalinna jalutama, lehvitasin tervituseks Vanale Toomasele. Ütlesin – tere, Toomas, näed hea välja. Tallinn on imeilus linn. Mulle meeldib Kalamaja, meeldib linnasiluett, kus vanad majad saavad kokku uutega.

Lisaks linnale nägin eelmisel aastal ka Eesti külaelu. Tegime proove ja hiljem mängisime lavastust „Praegu pole aeg armastamiseks” Kolga mõisas. Eesti loodus on sarnane meie Udmurtia omaga, aga mere lähedus annab sellele erilise koloriidi. Praegu elan Viinistul. Akende taga lainetab meri. Uskumatult kaunis koht ja jälle on mul vedanud inimestega. Äkki mul tõesti lihtsalt veab, aga hetkel on minu Eesti just selline, kus elavad sõbralikud inimesed, kes on võimelised avatult rõõmu tundma. Loe edasi Lavastaja Damir Salimsjanov loodab muinasjutumaailma täiskasvanutele tagasi anda →

Maailm robotiseerub, inimene asustab Marsi ning Rail Baltic ehitatakse sildadele ja tunnelitesse.

Kui Marek Strandbergiga kohtume ja tulevikust räägime, on vihmane ilm ja meie lähedal katustel ajavad oma linnuasju Tallinna linna kajakad.

Lähituleviku teadusavastustele mõeldes – kas üldse on enam mõtet raudteed ehitada?

Kui me räägime Euroopa Liidus olevast mõttest, siis see on nagu Rooma riigi mõte – ehitame teid. Seal on natuke see värk ka, et kui keegi mingil hetkel midagi ütleb riigi nimel, on see kohustuse võtmine. Öeldakse intensiivselt – ja siis see kohustus on mingil hetkel võetud ja kõik.

Ma ei oska öelda, minule täitsa meeldiks rongiga sõita Euroopa keskele. Arvan, et rong jääb ikka pikaks ajaks veel alles.

Miks selle vastu siis võidelda?

Peamine mure ei ole milleski muus kui selles, mis saab looduskeskkonnast. Tegelikult me lõikame kogu aeg loodust läbi, teedega ja linnadega… Sellel on küllaltki karmid tagajärjed.

Öeldakse, et loomad tulevad linnadesse. See ei ole nii. Meie oleme ehitanud oma infrastruktuuri loomade koju. Nemad on ikka seal, kus nad on. Nendel ei ole ajalehte ega ja nad ei saa lugeda. Viigerhüljes, kes elab Kihnu külje all või Saaremaa ja Hiiumaa vahel jää peal, kui seal jääd on, ei tea, et ta võiks minna Botnia lahe põhjaossa, kus on jääd kogu aeg. Ta ei oska oma liigi säilimise nimel teha sisulist toimingut, kuna tema infoväli on piiratud. See tähendabki, et meil, inimestel, kelle infoväli ei ole väga piiratud – me teame maailma kohta kõike –, on oma vastutus. Loe edasi Marek Strandberg: Mida kauem oleme kinni dogmades, seda ebaselgem on tulevik →