Rubriigiarhiiv: Monoloog

Et me õued õitseksid

Üle 2500 isetegevuslase laulis, tantsis ja mängis pilli, Raplas Tammemäel peeti Raplamaa 2018. aasta laulu- ja tantsupidu. Peo paatost kandis pealkiri „Üle õue õunapuu”. Kui peol saab olla tulemus, siis on selleks kinnitus: Raplamaal õued tühjaks ei jää.

Pidu peeti pühapäeval. Reedel, kui olin aiamasinate poest trimmerile jõhvi ostmas, sain poodide ees kokku Valter Uusbergiga. Kes ütles, et läheb hobusele ja lehmale saba vaatama. Arvas, et see võiks olla köiest. Me seal siis üsna pikalt aretasime teooriat, kui palju peaks laulu- ja tantsupeo publikul olema visuaalset vaatamist peale esinejate jälgimise. Selgus, et Valter on Raplamaa peo kunstnik. Tean aastaid, et ta on just see mees, kes joonistab alati valmis täpsed kavandid, ja ühtlasi on selle vana kooli mees, kes oma peas valminud ideed ka oma kätega valmis teha oskab. Üsna haruldane anne täna. Loe edasi Et me õued õitseksid

Mladen Kiselovi lavastust on Linnateatris mängitud 282 korda

Tallinna Linnateatri Panso saalis avati lavastaja Mladen Kiselovi 75. sünnipäeval mälestusnäitus.

Eneken Aksel ja Elmo Nüganen. Pildistas linnatetri forograaf Siim Vahur

11. juunil, suure lavastaja sünnipäeval ütles tema elu kaaslane Eneken Aksel, et Mladeni pole meie seas juba 5 aastat, 7 kuud ja 14 päeva.

Mladen Kiselov, kes on pärit Bulgaariast, jõudis Eestis elades teha neli lavastust: Edward Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?“ (2010) ja David Hare’i „Amy seisukoht“ (2011) Tallinna Linnateatris, Sam Shepardi „Maetud laps“ Vanemuises ja David Edgari „Nelipühad“ Eesti Draamateatris. Loe edasi Mladen Kiselovi lavastust on Linnateatris mängitud 282 korda

Esimene Oleg Lojevski teatrikunsti laboratoorium Eestis

Viis Vene lavastajat, viis Vene näidendit, neli ja pool päeva proove, kogu Ugala teatri loominguline kollektiiv ja enamgi veel – tulemuseks viis erilist etendust ehk lavastuseskiisi.

Ugala teatri inimesed valisid näidendid, Oleg Lojevski viis kokku tükid ja lavastajad.

Nüüd on teatri otsustada, millise nähtud eskiisiga hakatakse edasi tegelema, et see jõuaks publiku ette ja teatri repertuaari. Laboratooriumi aitas nõu ja jõuga Eestisse produtsent Märt Meos

Siinkohal tuleb seletada, et näidatud eskiisid olid tegelikult alguse, sisu ja lõpuga lavastused, kus olemas nii kujundus, kostüümid, valgus, muusikaline kujundus… kõik see, mis ühest lavastusest lavastuse teeb. Üks erinevus, mis vähemalt minul eskiise vaadates unus, oli see, et näitlejad mängivad, tekstiraamat näpus toeks.

Venes kuulsate teatrilaboratooriumite hingestaja Oleg Lojevski sõnul on taolise ekperimendi käivitavaks jõuks loominguline stress. Teatakse, et mõne päeva ja prooviga tuleb jõuda esietenduseni ja see teadmine ei lase kedagi ennast lõdvaks lasta ning harjunud rutiin ja stambid kaovad.

Taolistel laboratooriumitel on palju häid omadusi. Tänu Ugala laboratooriumile tõlgiti eesti keelde neli uut kaasaegset näidendit. Ugala näitlejad ja teatrimeeskond said tuttavaks viie omanäolise lavastaja, nende käekirja ja töömeetodiga. Kõigile on see kokkusaamine. On enese kokkuvõtmine. Loe edasi Esimene Oleg Lojevski teatrikunsti laboratoorium Eestis

Lenin, revolutsioon ja situatsioonid

Lõhkuda on lihtsam kui luua. Kahtlane on ju ka see, kas millegi püsiva loomine inimestel üldse õnnestub.

Kui Tallinnas Estonia teatri vastu Solarise keskus ehitati, lohutati neid, kes selle kohta kolearhitektuur ütlesid, sellega, et maja on ajutine, teenib oma ehitamise kulud tasa ja kasumit, siis lammutatakse ja ehitatakse midagi igavikulisemat. Usun, et Solarise koleilus aeg on juba ammu läbi. Ka kasum on teenitud.

Või üks teine näide, mis iseloomulik ja kõigile näha: väikesi poode pole meil enam palju. Ja kunagi suureks ehitatud poed on tänaseks kaubaga üle kuhjatud nii, et seal on raske liikuda. Loe edasi Lenin, revolutsioon ja situatsioonid

Koorem hobusesõnnikut ja kunstinäituse kataloog

Kord peab olema!”, armastas mu isa korrutada, kui noor olin. See korra rõhutamine mind vihastas ja ajas närvi.

Kuulan naist, istudes me Raela aia kultuurikuuri tugitoolis. Ma pole ses aias kolm päeva olnud ja äkki mulle meeldib, et pole muruniidukit saanud töristada siin. Kõik õitseb sel aastal korraga: õunapuud ja võililled, sirelid ja äraunustamind lilled. Maasikapeenra kõrval kasvav nõgesepõõsas on vaatmisväärsus. Maasikas ka õitseb. Rabarberist saab juba kooki teha. Võilillest siirupit. Suur maamesilane ukerdab õunapuu õites. Ma sellist kevadet oma elus ei mäleta. Korda pole. Ja ometi on selles kõiges kord. Jah, ka selles, et muru on niitmata. Loe edasi Koorem hobusesõnnikut ja kunstinäituse kataloog

Tartus valikuvabadusega kimpus

Kevadine Tartu on iseenesest ahvatlus. Vanemuise teater korraldas 17.–19. maini Vabaduse festivali ning kutsus mängima Läti, Gruusia ja Soome külalised.

Kui olen kusagil kaks minutit Tartus olnud, teretame luuletaja Indrek Hirvega. Mu mõte minna Maalehe Tartu toimetusse neljapäevasele korralisele koosolekule lendab peast. Juba ammu on mu jaoks just Indrek Tartu hea vaim. Me seekord ei kõnele. Äratundmisest piisab.

Raekoja platsi tänavakohvikus jään passima nahaalset hakihakatist. Jõmm ei karda suurt kedagi, tükib lauale külastajate söögi kallale.

Vaatan, kuhu ta saagiga lendab. Ta veel kohvikus süüa ei julge, tuleb välja. Teeb kerge lennukaare ja maandub Raekoja platsi kodanlasemaja teise korruse rõdul, millel loosungid õhutamisega, et Tartust saaks 2024. aastal kultuuripealinn. Seal ta sööb.

Mu selja taga sööb noor Tartu isa oma pooleteiseaastase pojaga hommikust. Hakihakatis kipub inimesehakatise koogitükki ära võtma. Isa ei lase. Hiljem ütleb õlgkübaras ettekandjale üsna käskival toonil, et te peaksite siia surnud haki üles riputama.

Signe Kivi kõnnib, ilmselt tööle. Ta ju on nüüd Tartu kunstimuuseumi direktor.

Tuttav ajaloolane, kohalik poliitik joob minuga koos kohvi ja tunnistab, et kuuleb Vanemuise Vabaduse festivalist minu käest.

Kunstnik Margus Meinart kõnnib mööda, kutsub Konrad Mäe ateljeesse, kus just on algamas modelli järgi portree maalimise õppetund. Pallase vaim lehvib.

Seened lõhnavad” Loe edasi Tartus valikuvabadusega kimpus