Rubriigiarhiiv: Monoloog

Äraaetud hobused lastakse Eestis maha

Mul on küll tunne, et inimesel ei ole suurt vahet, kus ta sureb. Kas lossis, mäejalamil või 10 ruutmeetri suuruse toa lonkava jalaga diivanvoodis. Mahajää jatele peaks see tähtis olema. Surjale loeb selja taha jäänud elu. Loeb see, kes on temaga koos sellel hetkel. Kui seegi.

Mõni aasta tagasi ütles Keila haigla noor hooldusarst mu mõttekäigu peale – kui inimest ümbritsevad haiged, on peaaegu ilmvõimatu terveks saada –, et vanadusega kaovad nõudmised ümbritsevale olmele ja rõõmu teeb see, kui ei ole valusid. Valude vastu on ravimid. Ja tablette saab osta. Oleks nagu korras kõik? Aga halastus? Loe edasi Äraaetud hobused lastakse Eestis maha

Lavaka kümnes lend: „Me oleme kuuekümneaastased”

Poseeritud foto X lennu diplomilavastuse “Draakon” grimmis ja kostüümides (1982). Lavasarm kandis siis neid noori näitlejaid. See on aastate lisandudes vaid kasvanud. Vasakult seisavad: Sulev Teppart, Maanus Valentin, Margus Ooakup, Jaan Rekkor, Toomas Kreen; keskmises reas seisavad vasakult: Andres Lepik, Vilma Luik, Mare Martin-Peterson, Kartin Nielsen, Laine Mägi, Aivar Simmerman, istuvad vasakult Anu Lamp, Andrus Vaarik, Viire Valdmaa, ees külitavad Elmar Trink ja Jaak Johanson. (Teatri muusika muuseum)

Hiljuti sai 60 Anu Lamp, just täitus see tärmin Jaan Rekkoril, veidi aja pärast saab kuuskümmend Andrus Vaarik… Lavaka X lend lõpetas kooli 1982. aasta, nende kursus on Eesti teatriruumi täitnud ja mängides sisustanud 36 aastat.

Nad on Aarne Üksküla esimesed õpilased lavakunstikateedris. Lavale jõudsid nad varem. Merle Karusoo lavastas tollase Noorsooteatri suures saalis Salme tänaval „Makarenko koloonia” 1979. aastal. Makarenkot mängis Aarne Üksküla. Kolonistideks siis nii üheksanda lennu üliõpilased – teiste seas Roman Baskin, Guido Kangur, Ülle Kaljuste, Arvo Kukumägi, Madis Kalmet – kui neist kaks aastat vähem koolis käinud näitlejahakatised. Loe edasi Lavaka kümnes lend: „Me oleme kuuekümneaastased”

Miks minust ei saanud seltsimees Mikomäge

Sain oma kujunemisest aimu juurde, vaadates mängufilmi „Seltsimees laps”.

Minu agronoomist isa oli suurema osa oma elust sm Eino Mikomägi. Tema töökohad määras ja otsustas kommunistlik partei. Muide otsustas isegi seda kus tollasel tippjuhil tuleb elada. Mina olin muidugi tubli oktoobrilaps, tarmukas pioneer ja kuulusin komsomoli. Mindki ümbritses kommunistlik propaganda. Ometi läks mul teisiti. Sellepärast ka, et mäletan suuri puid oma lapsepõlvest. Loe edasi Miks minust ei saanud seltsimees Mikomäge

Uku Uusberg usub, et tõde on põhjas

Linnateatri „Põhjas” lavastuses mängivad 18 näitlejat ja mitte ühegi osatäitmise kohta ei saa öelda, et töö on tehtud tuntud headuses. Sest on tehtud paremini.

Tegelased

Maksim Gorki „Põhjas”(1902) Tallinna Linnateatris (2018)

Lavastaja: Uku Uusberg

Kunstnik: Martin Mikson

Kostüümikunstnik: Reet Aus

Etenduse juht: Ingrid Noodla

Esietendus 24. märtsil 2018 Põrgulaval

Rain Simmul – MIHHAIL IVANOV KOSTÕLJOV, öömajapidaja

Külli Teetamm – VASSILISSA KARPOVNA, tema naine

Liis Lass – NATAŠA, viimase õde

Andres Raag – MEDVEDEV, nende onu, politseinik

Kristjan Üksküla – VASKA PEPEL

Andero Ermel – KLEŠTŠ, ANDREI MITRITŠ, lukussepp

Evelin Võigemast – ANNA, tema naine

Hele Kõrve – NASTJA, tüdruk

Epp Eespäev – KVAŠNJA, pelmeenidega kaubitseja

Allan Noormets – BUBNOV, mütsitegija

Mart Toome – PARUN

Alo Kõrve – SATIN

Argo Aadli – NÄITLEJA

Aleksander Eelmaa- LUKAA

Märt Pius – ALJOŠKA, kingsepp

ÜHESILMNE LOTT, laadija

Mikk Jürjens – TATARLANE

Kalju Orro – Vana tatarlane

Hardi Möller – Pootshaak

Pühendan selle loo teatriimele, mida kogevad vaatajad siis, kui näitlejad usuvad!

Uku Uusbergi lavastuse juhatas minu jaoks sisse pisike värviline vitraažitud kaaraken. Teadsin, et satun sesse maailma, kuhu on elama sattunud need, keda olen harjunud pidama elu heidikuteks. Hando Runnel luuletas hoopi hiljem ja hoopis teisest ajast mõeldes: „Hambad katki ja haridus väike, sõrmeküünte all sünnimaa muld, /silmad võtavad süüdlase läike, küsid möödujalt suitsule tuld. /Mõni annab, ei vaatagi sulle, /ise mõtleb, et jälle üks pätt. /Aga ometi ükskord ka mulle /anti suud ja pakuti kätt.//. Suu andmise ja käepakkumise kõrval liikus selle luuletuse „Pätt” versioon, kus oli selline lõpp: „Aga ometi ükskord ka mulle /seoti kaela pioneeride rätt.”

Lavastaja Uusberg on Gorkit lugenud nii, et vaeste öömaja „põhjas” ei ela ühtegi inimest, keda saaks tingimusteta hukka mõista. Ükski neist ei ole ses lavastuses paadunud kurjategija. Sellest hoolimata, et sealsed asukad on tänases keeles asotsiaalid, elu heidikud, hulgused, vargad… Üldise halluse kohale kerkib teadmine, et päike tõuseb ja läheb looja meile kõigile. Loe edasi Uku Uusberg usub, et tõde on põhjas

Teeks korraks vaherahu!

„Ratsu eest mu riik!” pakub verine kuningas Richard III samanimelises tragöödias, mis toodi tänavu Eestis lavale kahes kohas korraga. Kas meil ja tänapäeval „riik Rail Baltica vastu”? Kõlab koledalt, aga kui mõelda…

Milline oleks võlusõna, mis päästaks võimumängijad välja avalikkuse petmise ja oma võimu säilitamise himu nõiaringist ning hullutatud avalikkuse tigeduse ja süüdistamiste nõiaringist? Kas vaherahu oleks võimalus? Loe edasi Teeks korraks vaherahu!

Kuningal üks silm nutab, teine naerab

 

Lugege muinasjutte, sõbrad, see kindlalt rumalamaks ei tee.

Kaia Iva on sotsiaalkaitseminister ja räägib raadios lapsehoolduskoormuse jagamisest. Kaitseminister Jüri Luik ei räägi palju. Uudised annavad teada, et Ameerika president on taas võtnud säutsuda. See jutt ka on kusagil miskis kontekstis olemas, et venelased tahavad taas sõjaliselt maailmavalitsejaks saada. Silma jäi karikatuur, kus president Putin Karlsssoniga katuselt kokku saab, temalt šnitti võtab ja tuumanupu oma kõhu peale kinnitab. Loe edasi Kuningal üks silm nutab, teine naerab