Rubriigiarhiiv: Monoloog

Nüüdsest on kohtumispaik Narva Vaba Lava

Narvas avati 1. detsembril kultuuriterritoorium nimega Vaba Lava. Avamisnädal, omalaadne festival, mis näitab selle keskuse suundasid, kestab.

On minu Narva elu neljanda päeva varahommik. Elan Aleksander Puškini tänaval. Hotelli „Narva” restorani nimi on „Chagall”. Maja tagant, kui on selge ilm, näeb Venemaale. Jõgi on vahel vaid ja ühendav Sõpruse sild. Meie pool jõekaldal on kõrge postamendi otsas lõvi, märk sellest, et Narva on olnud Rootsi linn. Ja ikka on see tunne, et miski ei lõpe, vaid algab.

Julia Aug elab Moskvas, aga on juba kahel õhtul tulnud Narva Vabal Laval näidatavat teatrit vaatama koos oma Narvas elava 88aastase emaga. Ta mäletab, kuidas ema viis teda Narvast Leningradi teatrisse. Nüüd on Julia kord ema teatrisse kutsuda. Ta teeb seda mujal ka, aga esimest korda elus on see võimalus siin, kodulinnas. Loe edasi Nüüdsest on kohtumispaik Narva Vaba Lava

Inimese kaitseala Paide teatri suurel laval

Paides on kutseline teater! 21. novembril esietendus seal avalavastus „Kaitseala”.

Avalavastuse töörühma kuuluvad neli kevadel Tallinna lavakunstikooli lõpetanud kursusekaaslast: näitlejad Johannes Richard Sepping, Joosep Uus, Kirill Havanski, Ursel Tilk. Poisid on oma teatrisse kutsunud ka eakaaslase, Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud ja aasta Rakvere teatris töötanud Grete Jürgensoni. Lavastaja on näitlejate kursusekaaslane Jan Teevet. Paide teatri truppi kuulub produtsent Harri Ausmaa. Lavastuse valmimise juures olid veel dramaturg Oliver Issak, kunstnik Freda Purik, valguskujundaja Rommi Ruttas ja produtsendi assistent Birgit Sitska.

Teatrirahvas alustas Paide muusika- ja teatrimajas tööd 1. septembril.

Kuidagi juhtus nõnda, et vaatasin „Kaitseala” etendust vahetult pärast Tartu teatri Must Kast lavastust „Caligula”. Üks ja teine koos muutsid mu mõtlemist. Olin seni olnud üsna kindel, et parim teatritrupp saab olla vaid see, kus laval kohtuvad erinevad näitlejapõlvkonnad – erinevad energiad ja kogemused ning tulemus on seda suurem. Nüüd tean, et teatri teeb läbinisti uueks ka see, kui laval on läbinisti uued näitlejad. Uus võimendub tingimusteta mõttekaasluses. Paide teatriseltskond mitte ainult ei loo lavastust grupitööna, nad kinnitavad kõikjal, et juhivad ka teatrit kõik koos. Pärast kohtumist „Kaitsealal” ma usun selle võimalikkusesse.

Teater on kaitseala Loe edasi Inimese kaitseala Paide teatri suurel laval

Jalg kasvab hauast välja

Lugu ilmus Maalehes. Ervin Õunapuu tehtud fotol on Narva garnisoni kalmistu.

Mulle ei meenu, et isa oleks, kui olin laps, sõnaselgelt keelanud nõrgematele liiga tegemise. Seda juttu, et jalg kasvab hauast välja, küll mäletan. Seda ka mäletan, et surnuaiale sattudes pilguga haudadest välja kasvavaid jalgu otsisin. No ei olnud. Küllap siis pisike pea tegi järelduse, et suured inimesed kedagi jalaga ei löö.

„Sealt peale kui ma midagi mäletan kordas ta ikka: „See on keelatud.” Kõik, mida ma tahtsin teha, oli üleastumine. Ma ei tohtinud joonistada ega maalida inimest – see rikkus teist käsku. Ei tohtinud kaevata teiste poiste peale – see oli laim. Ei tohtinud kellegi üle naerda – see oli pilkamine. Ei tohtinud välja mõelda lugusid – see kujutas endast valet,” kirjeldab Aaron Greidinger enda elu 1930. aastate juudi getos Poolas. Tsitaat on pärit Isaac Bashevis Singeri romaanist „Šoša”. Saksamaal oli võimule tulnud Hitler, kes ähvardas hävitada kõik Poola juudid.

Teisipäeval 27. detsembril 2018. aastal on maailma meedia peauudis, et Ukraina kuulutas välja sõjaseisukorra. Mu vana sõber on Kiievis. Loe edasi Jalg kasvab hauast välja

Mustad luulelinnud ja viiuliga tüdruk lavanurgas

Doris Kareva ütles Betti Alverile pühendatud XXVI luulepäevade lõpetamisel Jõgeval saalitäiele inimestele: „Luuletus on targem kui luuletaja.”.

“Liblikapüüdja” täna. Keskel õpetaja Lianne Saage Vahur.  Fotograaf Lea Pihlak. Lugu ilmus Maalehes.

Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Lianne Saage Vahur on Jõgevalt juhtides üles ehitanud Eestis oma hoidmise ja armastamise akadeemia. Akadeemial on võrgustik üle maa. Õpitakse kohtadel ja enese jaoks. Betti Alveri sünnipäeval kogunevad parimad gümnasistid Jõgeval ausatavad Alverit ja näitavad teistele ka kuhu on aastaga jõutud. Kohtumise Tähetundi iseloomustab maitsekasvatuse peen organisatoorne kvaliteet. Sellel aastal oli luulepäevadest osavõtjaid kolmesaja tuuris. „Tähetunniks” nimetatud akadeemilisel kokkusaamisel on ka noorem vend, Tuulelapsed nimeks, nemad saavad kokku jaanuaris.

2018. aasta Jõgeva luulepäevadel oli vaatluse, õppimise, mõistmise ja teistele ettenäitamise all Doris Kareva ja Jaan Kaplinski luule. Teineteisele näidati 18 lavastuslikku luuleetendust. Loe edasi Mustad luulelinnud ja viiuliga tüdruk lavanurgas

Caligula maailmaruum Mustas Kastis

Kaarel TargoCaligula. Pildistas: Gabriela Liivamägi.

Ajal, kui Ameerika presidendi Twitteri säuts muudab kütusehindasid maailmaturul, lausa peab teatris mängima Albert Camus´ näidendit „Caligula”. Teater Must Kast Tartus seda mõjusalt teeb.

Lennart Peebu lavastus kinnitas varasemat mõtet, et Must Kast on teater-laboratoorium. Sealne lava ja lava ümber koondunud inimesed on laborandid, kes otsides avastavad. Otsingute eesmärk on üllas – ennekõike ise targemaks saada ja seda, kuhu on teekonnal jõutud, teistele teekaaslastele edasi anda.

Näidend „Caligula” kõneleb inimese soovist olla Jumal. Kõneleb vabaduse ja võimu suhetest, usu ja armastuse seostest, kõneleb paradokse leides ja täiesti võimatuid tegusid nii õigustades, et need isegi ainuvõimalikud tunduvad. Inimeksistents… Loe edasi Caligula maailmaruum Mustas Kastis

Jumalat ei ole kodus, kunagi

Mõtlesin pikalt, kas julgen tunnistada, et hirm hommikuti vannivett jooksma pannes see unustada ja naabreid uputada on mul suurem kui see, et vabariigi valitsus kukub ja tuleva aasta eelarve jääb vastu võtmata.

Musta Kasti teatri noorte meeste jõulisi patriitsinägusid ja -tegusid vaadates – nad olid oma mõttetöö aluseks valinud eksistentsialist Albert Camus´ näidendi „Caligula”, mõtlesin, miks eksistentsialism kui mõttesuund haarab just noori, seal kusagil pealt kahtekümmend inimesi. Et miks mind just selles eas võlus „Sisyphose müüt”? Loe edasi Jumalat ei ole kodus, kunagi