Rubriigiarhiiv: Monoloog

Elu kuldses puuris

Kuklas tuksatab seda kirja pannes: ära kirjuta, see ei aita kedagi, see otsus on nüüd tehtud. Raske on valida, mis tähtis on. Õigemini, mis on tähtsaim. Kui meie oma kultuuriinimeste hääl oma riigis enam mitte midagi ei tähenda, siis kas mul on Raela Kuuris mõtet mõelda islami maailmavallutamisest, sellest, et maakera on ülerahvastatud, et üleilmastumine kaotab rahvused, et kusagil surevad inimesed janusse, või sellest, et mul tulevikus ehk avaneb võimalus rongiga Riiga või Berliini teatrisse sõita. Tuleb teha valikuid elus, ütleb sisemine hääl.

Küsin tänases lehes Vahur Laiapealt, kas teda ei häiri, et Afganistani vanglast pääsemine on talle palju toonud suuremat avalikku tähelepanu kui varasemad 30 dokumentaalfilmi. 80aastane dirigent Neeme Järvi ütles hiljuti, et elame kõige vaesemal ajal. Üha enam kuuleme jutte tehisintellektist. Keegi kusagil mõtleb varumaailma loomisest Marsil. Loe edasi Elu kuldses puuris

Mida rikkam põli, seda vaesem meel

Suhtlesin sajandivahetuse paiku tuttava mustlasega. Kurjad keeled rääkisid, et ta kaupleb narkootikumidega, head keeled kõnelesid, et mees on mustlasparun. Mulle ta meelemürke ei pakkunud, isegi müügiks mitte.

Ühel varahommikul panin tähele, kuidas see mustlane oma lapsi mersuga kooli sõidutab. Mõne päeva pärast küsisin talt irooniliselt, kas paruni lastel ei kõlba bussiga sõita ja jala käia. Mees ei solvunud. Ta hoopis seletas, et tütred on ju mustlased: kui lähevad bussiga, siis kooli kunagi ja kuidagi ei jõua, sest mustlase veri ju kisub mujale. Mu kahtlustava pilgu peale kinnitas mees, et kui tüdrukud juba koolis on, siis õpivad. Loe edasi Mida rikkam põli, seda vaesem meel

Koguja raamatut lugedes: kas armastame rääkida esivanemate tarkusest?

Säravaima kultuuriarvustaja tiitli teenis tänavu Maalehe ajakirjanik Margus Mikomägi. Televaatajate rahvahääletusel osales ka väga palju maainimesi, kes tagasidki talle ülekaaluka võidu.

Teisalt, Maalehe lugejad teavad tema head kultuuri- ja elukäsitlust. Üldistusvõime, põhjalikud, laia silmaringiga teatrilood on teinud Margus Mikomäest tuntud kultuurivalgustaja.

Tahaks siin anda lühiülevaate sellest, mis köitis tähelepanu tema kolmandas (2015–2016) Koguja raamatus „Mina olengi regilaul“. Kuna tegemist on Raplamaa ajakirjanikuga, siis paljud mõtisklused elust ja inimestest on meile lähedased, on selle paikkonnaga seotud. Mikomägi väidab, et „elame omavalitsemist mängivas riigis“ ja „poliitikud ei teeni Eesti riiki, vaid raha“ ning et eriti kurb on seda tõdeda nii haldus- kui ka riigireformi käigus. Samas saab nõustuda väitega, et maal on kadunud hoog valdade ülesehitamisel ning vähe hoolitakse haritlaste kasvatamisest. Võib küsida: kui iseseisvad oleme oma isade maal, kui käitume turistidena ning koogutame rahapalvetega mitmete projektide poole. Mikomägi maal elades teab seda – agronoomist isa Eino elutarkus on teda pannud jälgima maaelu. Loe edasi Koguja raamatut lugedes: kas armastame rääkida esivanemate tarkusest?

Libahundi okkalisevõitu tee parnassile

Homme, 9.juunil lõpeb Tatarimaa pealinnas Kaasanis 13. teatrifestival „Naurus” Sergei Potapovi 2015. aasta suvel Viinistu katlamajas esietendunud lavastusega „Libahunt”.

Kaasan on Volga ääres asuv miljonilinn. 2005. aastal peeti linna 1000.sünnipäeva. „Naurus” on rahvusvaheline türgi rahvaste teatrifestival. Kestab viis päeva, mängitakse neljas teatris. Festivali korraldajad ütlevad, et üles astub üle 300 näitleja 21 lavastuses.

Eestlased mängivad 800 külastajat mahutavas Kamala teatris ja saal olla väljamüüdud. R.A.A.A.M-i teatri vastuvõtjad ei suuda meenutada, millal ja kas üldse on eestlased Kaasanis külalisetendustel käinud.

Siinkohal peab meenutama, et August Kitzbergi tragöödia „Libahunt” esimene esietendus oli Pärnus Endla teatris 1911.aastal. Loe edasi Libahundi okkalisevõitu tee parnassile

Minagi olen Arkaadia teel, kuigi…

 Ma ei saa lahti mõttest, miks nõnda on: loen, et Arvo Sarapuu viidi Tallinnas maskides meeste vahel ülekuulamisele ja noogutan – lõpuks ometi! Loen, et Kirill Serebrjannikov viidi Moskvas maskides meeste vahel ülekuulamisele ja see hirmutab mind – kas jälle?

Ilmselt kogu maailm, aga mu jaoks on lähedasem öelda, et eriti Eesti, on täis ametikohti, mis peavad kujundama avalikku arvamust. Kõik sebivad kujundada, teevad palehigis tööd, aga seda arukat arvamust ei teki. Üsna näotu on Foorumi saade, kus kõrged riigitegelased enamasti ei räägi riigi ees seisvatest ülesannetest, vaid kemplevad senimaani teemal „minu erakond on parem kui su erakond”. Oi, kui ammu Lauri Saatpalu seda laulis, lisades irooniliselt: “minu ülikond on parem kui su ülikond.” Loe edasi Minagi olen Arkaadia teel, kuigi…

Lavastaja Damir Salimsjanov: „Lapsena tahtsin saada mustkunstnikuks”

Vene võim ja totaalne hirm

FSB korraldas teispäeval Moskvas (Alustati kell 8 hommikul) läbiotsimse lavastaja Kirill Serebrjannikovi (47) kodus. Tema juhitutud teatri Gogol Tsenter sulgesid maskides relvastatud sõdurid. Teatris olnud näitlejad pandi kuueks tunniks saali teadmatusse kinni.

Kolmpäeva hommikuks ei ole Venamaa üks eredamaid lavastajaid saanud kommenteerida, mis sünnib. Viimane teade on, et lavastaja viidi maskides meeste vahel ülekuulamisele. Võimuesindajad ei ole oma vägivaldseid aktsioone seni kommenteerinud.

Usun, et juba kolm aastat tagasi ütles lavastaja Lev Erenburg, kui Piiteris metroose sisenesime, et lõpetame nüüd tõsised jutud. „Keegi võib kaevata, kuhu vaja.” Sootuks noorem Kirill Serebrjannikuv on öelnud: „Mulle tundub, et see on vabadus — niisugune on kindlaksmääratud väide, mille eest võib surra.”

Kes orkestreerib?

Ajakirjanikud on teada saanud 200 mijonist rublast eelarverahast, mille Serebrjannikov väidetavalt aastatel 2011- 2014 toetuseks sai ja mida ei kasutatud eesmärgipäraselt. Kunstniku külge kleebitakse varga silti.

See, et asja uuritakse, on õigusriigis ju isegi kohane, aga see, kuidas seda tehakse… Ilmselgelt tahetakse hirmutada kogu Venemaa kultturirahvast, pidage suu ja täitke käsku. Loe edasi Lavastaja Damir Salimsjanov: „Lapsena tahtsin saada mustkunstnikuks”