Autori Margus Mikomägi postitused

Ettur on absoluutväärtuselt kõige nõrgem malend

Viljandi Ugalas laupäeval esietendunud Eno Raua „Etturid” dramatiseering jagab sündiva kolmeks: Avamäng septembris 1944, Keskmäng 1944–1948 ja Lõppmäng 1949. Lavastuses muutub kriidiga kirjutatud aastaarv küüniukse kohal ja kõik tegelased jäävad sundmuutuste hakklihamasina vahele.

Kuradi palju riike, kelle eest eesti rahvas sõdima peab!”, ütleb Avamängus nooruke, veel unistav ja laulev Heiki – Ringo Ramul mängib seda poissi. Eestlaste sõdimine riikide eest tõuseb teemaks siis, kui selgub, et taluperemehe, kelle juurde kolm Pitka-poissi on venelaste eest taganedes jõudnud, üks poegadest langes Narva pataljonis, teine sõdib venelaste poolel. Säälsamas Avamängus on teinegi stseen, mis määrab mängitava ajahetke mängureeglid. Loe edasi Ettur on absoluutväärtuselt kõige nõrgem malend

Mathura: „ ja pika maa nüüd/ olen maha käinud, et/ jätta turvised//”

Mathura „Tantsisklevail lehtedel ta keerleb” on minu jaoks XXI sajandi raamat.

Kirjutasin XXI sajandi raamat ja siis alles meenus, et ma olen kasvanud XX sajandi raamatute keskel või saatel. “XX sajandi raamat” on aastatel 1962–1970 Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandel ilmunud ilukirjanduslik, kujunduses ühtseid kujunduselemente kasutanud raamatusari romaanidest ja jutustustest. Sarjas ilmus ühtekokku 68 köidet. Mu vanematel – ma ei teagi, kas oli see sari tellitud või ostsid nad selle poest ükshaaval – see oli. Lugesin Vikipeediast pealkirju ja ma ei valeta, kui ütlen, et tean neid tänaseni. Ka enamust kirjanike nimedest. Küllap see on siis osa mu haridusest.

Miks Mathura raamat on XXI sajandi raamat? Loe edasi Mathura: „ ja pika maa nüüd/ olen maha käinud, et/ jätta turvised//”

Sõnavabadus ja harvester ühes pildis

Raplamaal Kuusiku lennuvälja taga metsas möriseb harvester. Ministrikandidaat Kuusik on enne kanditaadiks saamist joomise jääknähtudega rooli istunud ja politseile vahele jäänud. Sisuliselt peaks ja võiks metsades olla raierahu. Pesitsemise aeg on looduses.

Istun oma vanade sõpradega nende metsa ääres asuva kodu terrassil. Sõbra naine räägib, kuidas ta oma lapselapsele päev tagasi seletas, et see, mis metsas möriseb, ei ole kuri loom.

Sõber räägib karismaatilistest juhtidest. Ta peab silmas Mart ja Martin Helmet. Rohkem neid Eestis ei olevat praegu. Vilja Kiisler on just teatanud, et lahkub Postimehest erimeelsuste pärast peatoimetaja Peeter Helmega. „Ahto Lobjakas tuleks ka lahti lasta nüüd,” arvab sõber. Mina mõtlen siis omaette, kust kohast saaks keegi Lobjakat lahti lasta üldse. Et pigem saab teda keelata…

Ka see mõte kõlab me õhtuses vestluses, et erastruktuur tehku mis tahab, riigi rahastatud ülikoolides peaks kord valitsema. Ja kord tähendab… no me ei lähe oma õhtuhaku vestluses nõnda kaugele. Püüan hoopis selgitada, et Vija Kiisler on tark ajakirjanik, kes on olnud võimuliialduste suhtes kriitiline ammu enne EKRE sündi.

Enne kui me jõuame minna omavahel teravaks ja ajakirjandusvabadusest rääkima hakata, lendavad haned metsa taha – loojuva päikese eest mööda. Nad häälitsevad just nii palju, et neid ei saa märkamata jätta. Loe edasi Sõnavabadus ja harvester ühes pildis

JUHAN ULFSAK: kuidas on võimalik humanistlike väärtuste eest seistes midagi lõhestada?

28. märtsil, teatripäev, kutsus 2228.29. märtsil kutsus Juhan Ulfsak suuremaid ülesse kaitsma väikesi. Ta ütleb, et on üllatunud sellest, millisesse šokki on Eesti ühiskond ja ka kultuuriavalikkus viidud. Kuivõrd vähe on protesti olukorras, kus võim kipub inimesi administratiivselt represseerima.

Mõtlesin enne Juhan Ulfsakiga kohtumist, et teen talle pikka intervjuud pakkudes ülekohut. Tähelepanu ju tuleb tema mõneminutilisest ühiskonnakriitilisest sõnavõtust. Samas on mees teinud pikki ja omanäolisi lavastusi, näinud vaeva, loonud, ja ma pole pidanud vajalikuks sellest kõnelda.
Kui sellest mõttekäigust talle räägin, vastab ta: “See on arusaadav. Kunst, mida ma teen, ta polegi … no ütleme, et “Tõde ja õigust” ma pole lavastanud.” Tõest ja õigusest XXI sajandi Eestis aga räägime küll.
Kaks minu jaoks olulist detaili iseloomustamaks päeva kui juttu ajasime, enne kui päris lugu algab. Kui pärast jutuajamist Juhan Ulfsakiga Balti jaamas trammist väljun, tuleb mulle vastu ja teretab Taavi Eelmaa, Juhani sõber ja partner. Rongis arvutit avades loen esimesena uudist, et lavastaja Kirill Serebrennikov on Moskvas koduarestist vabastatud ja ta senine piirang on vahetatud linnast ja maalt väljasõidu keeluga.


Loe edasi JUHAN ULFSAK: kuidas on võimalik humanistlike väärtuste eest seistes midagi lõhestada?

Kant Linnateatris – tõsistest asjadest rääkimise elegantne kergus

Tallinna Linnateatri Hobuveski saalis läinud laupäeval esietendunud „Kant” avab vaatajatele argielu võluva ja hämmastavagi igavikulisuse.

Leedulase Marius Ivaškevičiuse näidendi tegelased on kõik vanad mehed. Kant ise kuuskümmend. Autor iseloomustab teda, et on raugastuva lapse näoga. Kogu tegevus toimub ühel päeval filosoof Immanuel Kanti (Kalju Orro) tavalise lõunasöögi ajal. Ja siingi on autor andnud juhise mõistmiseks: „Tegu on rituaaliga. Kant sööb üks kord päevas, niisugune on tema režiim. Ent lõuna kestab kaua – kolm-neli tundi, mõnikord isegi pool päeva. Lõunatatakse koos sõprade, eranditult Königsbergi eliiti kuuluvate meestega. Vesteldakse kõigest, kuid mitte iial tööst.”

See näidend on Elmo Nüganenil nii lavastatud, et ei saa rõhuga öelda: see on peategelane ja teised kõrvaltegelased. Kõlab vanaaegselt ehk, aga laval on kokkumängiv trupp ja see moodustab ansambli, kus igaühel on oma teemad ja peateemaks kõigil on kujutada ajastut ja aega. Loe edasi Kant Linnateatris – tõsistest asjadest rääkimise elegantne kergus

Müüa lipulaevad, hulgi on odavam

Tark oskab rumalust ette kujutada ega pea
ilmtingimata seda nägema, et kogeda.
Oodates valget laeva. Oi, valget laeva!

Küsisin, miski paarkümmend aastat tagasi küll juba, etiketiekspert Tiina Tšatšualt, et kas ma tohin kaabut kanda ka toas. Kuidagi oli see tunne, et kaabu on kombeks varna riputada. Aga ma polnud siis veel väga east lähtuva konservatiivsuse küüsis. Kippusin mitmesuguseid mütse peas hoidma ka tubades. Kaabu hoidis mõtteid koos ja juuksed ei lehvinud sobimatult – mitu head ühe mütsi all. Minu meelest nii. Sobisid nii barett kui ka kaabu, murumüts ja tagurpidi nokats, isegi soni kandsin mõni kuu. Loe edasi Müüa lipulaevad, hulgi on odavam